konstrueeritud sama skeemi järgi. J.Lotmani teene strukturalismis on teksti tasandite määratlemine, mille struktuur ei sobi teistega. Tema arvates tekstidel sisemine ambivalentsus, mis muudab lugeja tõlgenduse oluliseks. Poststrukturalism kätkeb endas erinevaid strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja kirjanduslikke lähenemisi. Poststrukturalismi põhiobjektiks on mittestruktuur ja nn struktuuri pahupool. Tähenduse omistamine on poststrukturalismis midagi ootamatut ja ennustamatut. Vastandina struktuuri korrastusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus. Kontekstist sõltuv tähendus on tegelikult määratlematu, mis tingib sisemise ja välise piiri kadumise. Struktuuri loogilisusele vastandub poststrukturalismis keha, afektid, zestid, st kõik, mis ei ole loogiliselt allutatav. 12. Milliseid "süvataseme" ja "pealispinna" vastandusi on erinevates kultuuriteoreetilistes distsipliinides esitatud? 13
mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteem, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need märgid, need üksused pandud üldse tähendama seda, mida nad tähendavad. Oluline poststrukturalismis oli prantsuse filosoof Jaques Derrida, kelle olulisemad panused oli binaarsete opositsioonide kriitika, logotsentrismi kriitika ning erinewuse kasutuselevõtt. Erinewus on Derrida loodud neologism, milega ta märkis tähendust tekitavat protsessi. Sõna viitab kahele asjale: * erinevusele, mis tekitab sõna tähenduse * edasilükatud tähendusele, sest sõnade tähendused tekstides muutuvad 18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika.
Poststrukturalism kätkeb endas erinevaid strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja kirjanduslikke lähenemisi 70-80- ndatel aastatel eriti Prantsusmaal -- Derrida, Deleuze, Baudrillard, Guatarri, Lyotard ja hilisem Barthes ning Foucault ja Derrida populaarsuse kaudu ka Ameerika Ühendriikides -- H.Bloom ja P. de Man. Poststrukturalismi põhiobjektiks on mittestruktuur ja nn. struktuuri pahupool. Tähenduse omistamine on poststrukturalismis midagi ootamatut ja ennustamatut. Struktuuri asemel kasutatakse risoomi (Deleuze&Guatarri termin) mõistet, kus vastandina struktuuri korrastusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus. Kontekstist sõltuv tähendus on tegelikult määratlematu, mis tingib sisemise ja välise piiri kadumise. Struktuuri pahupoole aluseks on soov ja ihad, mis on kõige olulisem jõud, milles põrkuvad kõik traditsioonilised ja sotsiaalsed elukorralduse väljendusvormid
terminit. Poststrukturalism kätkeb endas erinevaid strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja kirjanduslikke lähenemisi 70-80-ndatel aastatel eriti Prantsusmaal — Derrida, Deleuze, Baudrillard, Guatarri, Lyotard ja hilisem Barthes ning Foucault ja Derrida populaarsuse kaudu ka Ameerika Ühendriikides — H.Bloom ja P. de Man. Poststrukturalismi põhiobjektiks on mittestruktuur ja nn. struktuuri pahupool. Tähenduse omistamine on poststrukturalismis midagi ootamatut ja ennustamatut. Struktuuri asemel kasutatakse risoomi(ризоморф)(Deleuze&Guatarri termin) mõistet, kus vastandina struktuuri korrastusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus. Kontekstist sõltuv tähendus on tegelikult määratlematu, mis tingib sisemise ja välise piiri kadumise. Intertekstuaalsus tähistab ühe teksti tähenduse kujundamist teis(t)e teksti(de) poolt. (связь
autori arusaamad on nendega kooskõlas? Teksti poolt loodud autori kuju nim. tekstuaalseks autoriks, mis konstrueeritakse nt järgmiste võtete kaudu: a) tegevust ja tegelasi saatvate hinnanguliste kommentaaride kaudu b) peategelase kuju kaudu (sümpaatne, ebasümpaatne jne c) maailmavaate, filosoofia, meeleolude (luules) järgi d) milline on autori nimi (varjunimi, võõrapärane nimi vms) 20. sajandi teisel poolel sai kirjandusteaduses (poststrukturalismis) küsitavaks teose ja autori vahelise seose traditsiooniline tõlgendamine. Seati kahtluse alla arusaam, et autor saab oma teostes midagi taotluslikult väljendada, ning tõlgendamise printsiip, mis lähtus sellest, "mida autor öelda tahtis". Autori taassünd: a) autor on teose kui kauba omanik ja esindaja (intervjuud, esitlused jne) b) autorid kui ideoloogilisse "peavoolu" mittekuuluvad kirjanikud, vähemuste
· Inimene on maailma kroon tänu oma kujutlusvõimele · Mõtette materialiseerimiseks peame loomingut kasutama. Looming on aken sisemaailma, kuigi väga tuhm, sest ükski looming ei peegelda rikkalikku sisemaailma Konstruktivistlik & strukturalistlik antropoloogia · Hegel" mina" vahendatuse protsess · Marx: inimene on ühiskondlike suhete summa · ,,subjekti surm" postmodernismis ja poststrukturalismis Psühholoogiline strateegia Jüri Allik, Psühholoogia Gümnaasiumile: · Peale meid ümbritsevate asjade (nt seinad, lauad ja toolid) ja protsesside (nt auramine) on nähtused, mida nimetatakse vaimseteks ehk mentaalseteks. Näiteks märgates, et sõber istub keskendunult, vaadates ühte punkti, küsime temalt: "Millele sa mõtled?", eeldades, et ta oli ametis tegevusega, mida me tavaliselt nimetame mõtlemiseks. Või
märgisüsteem, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Poststrukturalism on üldmõisteks mitmeid analüüsimeetodeid koondavale filosoofiale. Poststrukturalistid ei usu ega usalda keelt, mis esindab tihti ainult üht, pealesurutud tähendust. Ei keskenduta mitte tekstide ega sõnade tähenduse tuvastamisele, vaid sellele, kuidas on need märgid, need üksused pandud üldse tähendama seda, mida nad tähendavad. Oluline poststrukturalismis oli prantsuse filosoof Jaques Derrida, kelle olulisemad panused oli binaarsete opositsioonide kriitika, logotsentrismi kriitika ning erinewuse kasutuselevõtt. Erinewus on Derrida loodud neologism, milega ta märkis tähendust tekitavat protsessi. Sõna viitab kahele asjale: 13 * erinevusele, mis tekitab sõna tähenduse * edasilükatud tähendusele, sest sõnade tähendused tekstides muutuvad
sügavamat. *Inimene on maailma kroon tänu oma kujutlusvõimele. Kujutlusvõime abil loome me fantaasiamaailma, mida isegi jumal ei suuda, sest kõik, mis jumal mõtleb, ta loob, ta ei saa fantaseerida(N: ta ei saa mõelda ringikujulist ruutu, inimene aga küll). 7. Kontstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia Hegel: ,,mina" vahendatuse protsessid. Marx: inimene on ühiskondlike suhete summa 20.saj saabub ,,subjekti surm" postmodernismis ja poststrukturalismis. See, mille kohta ma olen harjunud ütlema ,,mina", on katseliselt kokkusattunud narratiivid. Seda ,,mina" ei ole enam olemas. Kodus: Bibihhin, Maailm, I loeng Küsimused: Mis on maailm? Bibihhin, ,,Maailm" I loeng Mis on maailm tema arvates? *ei annagi lõplikku definitsiooni *Maailm on see tervik, millest moodustub inimese jaoks see, kus ta on. Lk 1693 Meeleolu seos maailmaga: *meeleolu kaudu tajume me seda tervikut. Meeleolu kaudu algab küsimus olemise üle.
olema integreeritud. jne. => nagu matrjoska nukud: nuku sees on alati väiksem samasugune! - kriitika strukturalismi, funktsionalismi ja Parsonsi kohta: · süsteem on alati korras, ebakõlad on ajutised. 50ndatel levinud. Põhjus: väärtuskonsensus ühiskonna sees, aga 60ndate konfliktid näitasid mudeli piiratust. · struktuuri seaduspärasusele vastanduvad juhus, võimalused, vabadus, hetkelised nähtused. · struktuuri loogilisusele vastandub poststrukturalismis keha, afektid, zestid, st. kõik, mis ei ole loogiliselt allutatav. · näeb harmooniat, konfliktide puudumist ideaalina, võtab enesestmõistetavana et inimeste eesmärgid on ühised · on "hiigelteooria" (Grand Theory), mida on raske tegelikkuses testida. # Samas annab omamoodi perspektiivi millega institutsioone vaadelda # strukturalismis on subjekt objektiivselt tunnetatav, poststukturalismis mitte. 4
annaabi.ee 
