olmestseene. Isegi mütoloogilisele teemale andis ta olustikuse tähenduse (“Vulcanuse sepikoda”). Olmepiltides kujutati sel ajal inimesi oma kihi anonüümsete esindajatena, mitte kordumate isiksustena. Isiksusi hakkas Velázquez maalima pärast 1623. aastat, kui temast oli saanud Hispaania kuninga õuemaalija. Portreed kuningast, tema perekonnaliikmetest ja ministritest on psühholoogiliselt sügavad ja veenvad. Süngeimelise paavsti Innocentius X portree kohta olevat portreteeritav pahaselt öelnud, et portree on “liiga sarnane”. Õukonnas maalis Velázquez ka mitmeid olmestseenideks muudetud grupiportreid (“ Õuedaamid”). Velázqueze maalimislaadi üheks lähtekohaks oli Caravaggio looming, kuid sellega võrreldes on Velázqueze looming varjundirikkam, värvikam, heledam ja õhulisem. Lahtisem pintsilöök võimaldas tal veenvamalt edasi anda valguse mõju vormidele ja värvidele. 2) Millise portreeliigi looja oli Anthonis van Dyck? 17
Peale õpinguid (u 1460.aastatel) koos Filippo Lippiga hakkasid tema maalide naisenäod ta kunstnikukarjääri lõpuni sarnanema Filippo omadega. Filippo Lippi poeg Filippino Lippi õppis maalimist Botticelli stuudios. 15.saj lõpu poole avaldas Madalmaade maalikunst Firenze portreemaalile arvestatavat mõju, kuid naturalism oli harva nii julge nagu Botticelli freskodel portreed ja portree- tahvelmaalidel, kus portreteeritav oli tavaliselt kuni keskkohani ja taust oli kas ühevärviline või lihtne, peaaegu geomeetriline. Tema portreteeritavatel on samasugune mõtlik, kummituslik pilk nagu ta maalide väljamõeldud tegelastelgi. Botticelli oli esimene kunstnik kuni renessansi ajani, kes maalis end oma kunstiteosele. Botticelli maalid: ,,La Primavera (Kevad)" ,,Venuse sünd" ,,Korahi karistus" ,,Kristuse taganutmine" ,,Noor mees" (hea näide Botticelli inimeste kujutamisest portreedel)
Ta ei abiellunud nagu ka ajastukaaslastest suured rahvuskunstnikud Ants Laikmaa, August Weizenberg ja neist vanem Johann Köler. Põhjus oli banaalne: majanduslik kitsikus. Kunstniku staatuse hoidmine eeldas vabadust perekondlikest kohustustest. Ja siiski, muuseumi arhiivis leidub rida pruunikaid ateljeefotosid noorest hollandlannast, ühel neist poseerib koos hollandlannaga ka Paul Raud. 1893. aastal maalis Paul Raud tänaseks kadunud portreemaali ,,Daam hallis". Portreteeritav on Sophie B. Amsterdamist, kellesse akadeemia stipendiaadina Hollandisse reisinud Paul Raud tugvasti kiindus. Kirjavahetsu jätkus veel mõnda aega, ent lõpuks abiellus hollandlanna ikkagi arstist kosilasega: tütarlapse vanemad pidasid kunstnikukutset liiga ebakindlaks. Hoopis maisem ja hilisem kiindumus on seotud portree-etüüdiga ja hiiu rahvarõivais portreega ,,Kassari neiu" (1920), mis maaliti Hiiumaalt Tallinna tulnud Leenu Suusterist.
kunstnikul oli võime sisse elada prostituutide olukorda. Kunstniku bordellisarja tema eluajal kunagi avalikkusele ei näidatud. Toulouse-Lautrec portreteeris arvukaid inimesi oma perekonna-ja sõpraderingist. Kui varietee-ja tantsusaalipiltidel paistavad nad selgelt pelgalt kujudena inimmassis, siis üksikportreedel annab kunstnik edasi nende eripära. Toulouse-Lauterc maalis peamiselt kahte liiki üksikportreesid: ühtedel portreteeritav istub, teistel näitab ta neid hetkeülesvõttes. Ta kujutas oma modelle sellisena nagu nägi neid tema ning pidas inimese kehahoiakut lahutamatuks tema individuaalsusest. Toulouse-Lautrecil oli eriline anne kasutada pintslit nagu joonistuspliiatsit. Et oleks võimalik kiiremini töötada, hakkas ta eksperimenteerima lahjemate õlivärvidega, mida sai kergesti pigistuseta alusele kanda ja mis kuivasid väga kiiresti. See töömeetod, mis aitas kunstnikul
võis, inspireeris teda kujutama iseloomulikke stseene tema jaoks esialgu tundmatust populaarsete lõbustusasutuste miljööst. Öistel rännakutel jäädvustatud joonistuste järgi kujundas Toulouse- Lautrec järgmisel päeval ateljees pildikompositsioonid. Nii sündisid tööd, mis hetkemuljele vaatamata on täpselt läbimõeldud ja hoolikalt teostatud. Toulouse-Lautrec maalis peamiselt kahte liiki üksikportreesid: ühtedel portreteeritav istub, teasel näitab ta neid hetkeülesvõttes. Vastupidiselt oma õpetajale Bonnat'le, kes maalis Pariisi kõrgklassist rangeilmelisi esinduslikke portreesid, kujutas Toulouse-Lautrec oma modelle sellisena, nagu ta neid nägi. Henri pidas inimese kehahoiakut lahutamatuks tema individuaalsusest. Joonevirtuoos Jäädvustamaks vahetult oma Pariisi-muljeid, kandis Toulouse-Lautrec alati endaga kaasas visandiplokki ja pliiatsit või joonistussütt
nautida võis, inspireeris teda kujutama iseloomulikke stseene tema jaoks esialgu tundmatust populaarsete lõbustusasutuste miljööst. Öistel rännakutel jäädvustatud joonistuste järgi kujundas Toulouse-Lautrec järgmisel päeval ateljees pildikompositsioonid. Nii sündisid tööd, mis hetkemuljele vaatamata on täpselt läbimõeldud ja hoolikalt teostatud. 13 Toulouse-Lautrec maalis peamiselt kahte liiki üksikportreesid: ühtedel portreteeritav istub, teasel näitab ta neid hetkeülesvõttes. Vastupidiselt oma õpetajale Bonnat'le, kes maalis Pariisi kõrgklassist rangeilmelisi esinduslikke portreesid, kujutas Toulouse-Lautrec oma modelle sellisena, nagu ta neid nägi. Henri pidas inimese kehahoiakut lahutamatuks tema individuaalsusest. Joonevirtuoos Jäädvustamaks vahetult oma Pariisi-muljeid, kandis Toulouse-Lautrec alati endaga kaasas visandiplokki ja pliiatsit või joonistussütt
loomamaal, linnavaated, mere-, maastikumaal. Sel perioodil oli väga palju kunstnikke, kellest osa nim. väikesteks hollandlasteks, kuna maalid olid väiksemate mõõtmetega. Kunsti tellijaks nüüd ka kodanlane. Mitte enam kirik ega paleed. Frans Hals naeratavad lõbusad inimesed Naeratav kavaler Hollandi maalikoolkonna rajaja, portreemeister. Portreed kaaskodanikest. Eriti hästi õnnestusid tal grupipildid tsunftiliikmetest, maakaitseväeohvitseridest, kus iga portreteeritav on eri iseloomuga. Maalis ka mustlasi, suurte pitskraede ja säärikutega, ohvitsere, palgasõdureid, kõrtsiskäijaid jne. Töödes palju elurõõmu, loomulikkust, eriti õnnestusid naeratavad inimesed. Naeratav mustlanna Lõbus joodik Broecke portree Haarlemi nõid Rembrandt Harmenz van Rijn Alustas väikeste väga ühtlaselt maalitud piibliteemadega. Oli maalija ja ka graafik. Kunstniku tähelepanu keskpunktis seisis alati inimene tema psüühika, meeleolu, hingeeluga
Teistest lugudest erineb artikkel pealkirjaga ,,Frieder Burda armastab kõike ilusat" (3/2011), mis käsitleb kunstkollektsionäär Frieder Burda erakogu. Isikulugudele on iseloomulik vaadeldava persooni loomingu kajastamine artiklis. Kui persoon on näiteks vähemal või rohkemal määral tegelenud luuletamisega, siis on tavaline, et artikli juures avaldatakse mõned luuletused. Näiteks ilmub loo ,,Rein Sepp kodus ja võõrsil" (3/2011) juures luuletus, mille portreteeritav pühendas oma naisele sünnipäevaks. Portreeloo juures ajakirjanik Jüri Kotsinevist (3/2011) ilmub kaks tema enda kirjutatud luuletust. Isikulugude kõrval on teine suur kategooria lood ajaloost või sellega seonduvast (ajaloo mälestamine, mälestusmärgid). Neljas käsitletavas numbris on ilmunud järgmised ajalooteemalised artiklid: ,,Varakapitalismi aeg Eesti lähiajaloo uurimises" (4/2010), ,,Ukraina ja Turkestan Teises maailmasõjas"
soovinud autor. Samuti on hinnatud erinevate kunstiliste võtete kasutamise oskust pildis ja helis. Lavastatud lugude puhul on hinnatud lisaks stsenaariumile ka lavastamise oskust. Kui autor on ise ka monteerija, siis on hinnatud ka montaazivõtete tundmist. Kõik see kokku annab taas selle, kas lugu tervikuna mõjus vaatajale või mitte. Portreelugude puhul oleme hinnanud portreteeritava ,,avamise" oskust. Kuidas suudetakse portreteeritav rääkima panna, kuidas autor temast ise räägib jne. Nii on olnud töid oma poiss-sõbrast, vanaemast, eespool nimetatud puudega lapsest, oma õpetajast, lihtsalt sõbrast. Parim portreelugu ,,Kalmufotograaf" räägibki autori lähedasest sõbrast (pikkus 8,5 min). Film (pikkusega 15 minutit) autorile lähedasest inimesest osutus venivaks ja väheemotsionaalseks. Samas videofilmi Tartus elavatest sakslastest oleks vaadanud ka enam kui 15 minutit. Üldine
Antud t��d iseloomustavad range ovaalne kompositsioon, mahtude t�pne ruumiline tajumine ja valguse oskuslik kasutamine. Peenelt on v�lja m�ngitud tumerohelise fooni ja musta �likonna koloriitne vastandamine. Nii kunstis kui kirjanduses olid pistrikud sotsiaalse staatuse indikaatoriteks, aga ka k�rgemate teadmiste poole p��dlemise metafooriks. Seega, pildiloleva h�rrasmehe vasakul k�el istuv pistrik v�ib viidata sellele, et portreteeritav kuulus aristokraatide hulka, v�i lihtsalt sellele, et tema t��ks oli pistrike taltsutamine. ******* Adriaen van Overbeke elas �Schylt van Engelanti� majas Keizerstraatil Antwerpenis. 1508. aastal pandi ta Liggerenis, Antwerpeni P�ha Luuka gildi registris, kirja maalikunstnikuna. Lisaks sellele, et Adriaen van Overbeke juhtis isiklikku stuudiot, tegi ta koost��d ka mitmete teiste kunstnikega Antwerpenis. Aktiivsest t��s osalemisest taandus ta j�rk-j�rgult ning 1520
annaabi.ee 
