Mööbel suur ja massiivne. Kasutati puud aga kullati üle. Kasutati must eeben ja elu puu ja kasutati ka vääris kive. Profiilne mööbel. Kaunistused. Korpus mööbel peamiselt. Erinevad looma kujutised jalgadel. Toolid muutusid nö troonideks. Tooli jalgu kujutati skulptuurelt. Tunduvalt rohkem nikerdusi. Kuld muutus väga tähtsaks. Tekkisid mööbli meistrid. Klassitsism Asutati esimesed avalikud muuseumid. nii välis- kui ka sisearhitektuuri armastatud elementiteks olid portikused ja sambad, meelsamini kasutati vararenessansis levinud rusteeritud pindu, kolmnurkseid ja segmentkaarseid frontoone, kanneleeritud pilastreid ka ümarkaarseid seinanisse. Põhiobjektiks olid taas seinad, moodsaks peeti laevalgendamist ja stukkdekoori paigutamist selle nurkadesse; keskele paigutati lühtrirosett. Hakkati kasutama tooli materjalina mahagoni. ( prantsusmaal). Nikerdatud raamistikul, käetugudel ja leeniraamistikul kasutatud ornamendid olid täielikult
Linnaehitus. Ülalinnas (akropolil) asusid tähtsamad templid, see oli kindlustatud, et pakkuda kaitset sõja ajal. All-linnas olid käsitööliste ja kaupmeeste majad, all-linna keskel väljak (agoraa), kus peeti turgu ja rahvakoosolekuid. Alles VI saj. hakati all-linnu müüridega ümbritsema. Umbes sel ajal hakatakse linnu süstemaatiliselt planeerima, kvartalid saavad täisnurkse kuju vastavalt sirgete ristuvate tänavate võrgule. Arhitektuur. Veevõtukohad sammastega portikused, ehitati eesrindlikumates linnades koos veejuhtmetega. Templid olid pühendatud polise kaitsejumalustele. Kreeklased arvasid, et jumal elab templis, seal ei peetud jumalateenistusi, vaid hoiti jumala kultusotstarbelist kuju. Kombetalitusi peeti templi ees altari juures. Seal ohverdati ja põletati ohvrilooma kere. Selline templitüüp oli välja kasvanud megaronist, egeuse ajajärgu elumajast, alles IX-VIII saj. hakkasid Spartas tekkima elumajast
2.1 Barokk ja historistlik stiil Kahekorruseline kelpkatusega hilisbarokne hoone oli 1801. aastal (teistel andmetel 1802. aastal) valmides oma stiili üks hilisemaid. 1770-1790 aastatel hakkas barokk tasapisi segunema antiikeeskujudel põhinevate rangemate vormidega, mis taandusid lopsakuse ees. Tumedad liigendatud seinapinnad asendusid suurte ja heledatega, aknad muutusid kitsamaks ja kõrgemaks, hoonetele ilmusid Vana-Kreeka ja Vana-Rooma eeskujul sambad, kolmnurkfrontoonid ja portikused. (vt.foto.2) (foto.2) Hoone peakorruseks on esimene korrus, kus paiknesid esindusruumid. Siseruumide osas on hoone tagasihoidlik, kuid seda rikkalikumad on ta fassaadid. Nii esifassaadi kui ka tagakülje keskosa kaunistavad ainulaadsed stukktahvlid. Üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi vahetusel lisati peahoone tagaküljele väike historitsistlik veranda. 2.2 Klassitsistlik stiil 1840-1850 aastateks oli rangete klassitsistlike vormide aeg läbi ning läbisegi hakati
Lähedal asus Hadriani paviljon - saarekesel keset ümmargust tiiki. Saar on ümbritsetud kõrgest müürist ja sammastest. Saarele viivad sillad, mida sai üles tõsta, kui keiser täielikku rahu soovis. Paviljonis oli paar tuba, raamatukogu ja söögituba. Keskel väike sammastega palistatud väljak, mille keskel purskkaev keset lillepeenraid. Hadrianuse villa neli ajastule iseloomulikku omadust: konstrueeritud piirkondade muutmine aedadega piirkondadeks; arvukad portikused, peristüülid ja krüptoportikused, mis moodustasid varjatud koridore ja samal ajal ühendasid hooneid omavahel; purskkaevude, basseinide, kanalite küllus - muutes vee tervikut moodustavaks faktoriks, kui mitte isegi arhitektuuri komponendiks; oluline allikas nii mõistete kui materjalide osas hilisema maastikukujunduse jaoks Kokkuvõttes kõige olulisemalt valitsesid roomlaste seas arhitektuuri suur vormilisus
teisi ja aktuaalsete probleemidega kursis olla. Ehitis koosnes mitmest osast: pikk treeninguteks ja talvisteks jooksuvõistlusteks mõeldud kinnine galerii (xystos), lahtine jooksurada (paradromos), suure veemahutiga ruum (lutron), kus sportlased said ennast pesta, keha naha kaitsmiseks õliga võida ja liiva või tolmuga katta või siis seda kaabitsaga puhastada; võimla, lahtine plats ja selle ümber asusid portikused, mille taga olid riietus- ja kooliruumid ning õpetajate ja pedagoogide toad. Noored ateenlased treenisid võimlas, tegelesid mitmesuguste spordialadega ja harjutasid võitlemist, et oma keha arendada. Poisse juhendas purpurses rüüs õpetaja, kes neid jälgis ja kui oli vaja, siis pikka kaheharulist keppi viibutades parandas. Peale selle õpiti kirjatarkust (grammatike), muusikat (musike), matemaatikat ja filosoofiat. Ühesõnaga, gümnaasium oli koht, kus arendati tulevaste polise
Akropol koosnes: tiibadega väravaehitisest – propüleest, väikesest Nike templist, peajumal Athenale pühendatud Parthenoni templist ja heeros Erechtheioni templist. Müüriga ümbritsetud Ateena akropoli rekonstruktsioon. Ateena akropoli plaan ja rekonstruktsioon, 5. saj. eKr. Vaated Ateena akropolist. Tee akropolile läks künka lääneküljelt marmorist paraadväravate – Propüleede kaudu. Sisenedes tuli läbida mitmerealised marmorsammastest portikused, mille väljaspoolsed sambad olid dooria, seespoolsed joonia stiilis. Sissekäigust paremal, akropoli müüridest veidi väljaulatuval tornil, seisis väike joonia stiilis võidujumalanna Nike tempel. (Tavaliselt kujutati Niket tiibadega, kuid sealne Nike kuju oli tiibadeta, et ta ei saaks ära lennata). Sandaali siduv Nike. Marmorreljeef Athena Nike templilt Ateena akropolil. 5. saj. eKr. Akropoli peatempel – valgest marmorist
Linnaehitus. Ülalinnas (akropolil) asusid tähtsamad templid, see oli kindlustatud, et pakkuda kaitset sõja ajal. All-linnas olid käsitööliste ja kaupmeeste majad, all-linna keskel väljak (agoraa), kus peeti turgu ja rahvakoosolekuid. Alles VI saj. hakati all-linnu müüridega ümbritsema. Umbes sel ajal hakatakse linnu süstemaatiliselt planeerima, kvartalid saavad täisnurkse kuju vastavalt sirgete ristuvate tänavate võrgule. Arhitektuur. Veevõtukohad sammastega portikused, ehitati eesrindlikumates linnades koos veejuhtmetega. Templid olid pühendatud polise kaitsejumalustele. Kreeklased arvasid, et jumal elab templis, seal ei peetud jumalateenistusi, vaid hoiti jumala kultusotstarbelist kuju. Kombetalitusi peeti templi ees altari juures. Seal ohverdati ja põletati ohvrilooma kere. Selline templitüüp oli välja kasvanud megaronist, egeuse ajajärgu elumajast, alles IX-VIII saj. hakkasid Spartas tekkima
Book" (1791-94) ilmumist. Ampiirstiil (< pr. empire 'keisririik, impeerium'), klassitsismi erivorm, mis kujunes Prantsusmaal Napoleon I keisririigi ajal (1804-15), püsis kohati kuni 1830. a-teni; levis a-tel 1800-30 peaaegu kõikides Lääne-Euroopa maades. Taotles esinduslikkust ja suursugusust, matkides Rooma keisririigi aegset arhitektuuri, ühendades seda sageli egiptuse kunsti motiividega. Ehitised olid rangelt sümmeetrilised, lihtsa silueti ja lakoonilise dekooriga; levinud olid portikused, sambad ja pilastrid. Mööblis kasutati kullatud pronkskaunistusi. Venemaal tunti ampiirstiili ka Aleksandri stiilina, Saksamaal sulandus enam kodanlikku biidermeier-stiili. Biidermeier (sks. Biedermeier 'väikekodanlane'), algselt irooniline nimetus saksa väikekodanluse elustiili ja -hoiaku kohta 1815-48. B. on ampiirstiilist lähtuv, seda lihtsustav tagasihoidlik ruumikujundus ja nägus, funktsionaalne mööbel, mille polstrikattele oli iseloomulik väike lillmuster.
J. A. Gabriel oli tüüpiline uue ajastu arhitekt, oma uuenduslikke 85 põhimõtteid rakendas ta Versailles`i parki ehitatud Väikeses Trianonis( Petit Trianon 1762 - 64 ). Hästi loodusesse sobitatud lossi põhiplaan on ruudukujuline, fassaadi pikkuse ja kõrguse suhe, samuti I ja II korruse omavaheline suhe on 1:2. Lossi kolmes küljes on korintose stiilis portikused, katuseäärel varaklassitsismile eriti iseloomulik balustraad. Interjööri lahendamisel aga on selgesti näha üleminek rokokoolt klassitsismile. Väikesest Trianonist sai eeskuju paljudele 18. saj. II poolel ehitatud villadele. J. A. Gabrieli arhitektuurne looming oli väga tihedalt seotud ka linnaehituses esile kerkinud uute põhimõtetega, mis ilmnes juba 1750 - 51. a. Pariisi Marsi väljakule ehitatud Kõrgema sõjakooli ( L `Ecole Militaire ) lahenduses ja paigutuses
Linnaehitus. Ülalinnas (akropolil) asusid tähtsamad templid, see oli kindlustatud, et pakkuda kaitset sõja ajal. All-linnas olid käsitööliste ja kaupmeeste majad, all-linna keskel väljak (agoraa), kus peeti turgu ja rahvakoosolekuid. Alles VI saj. hakati all-linnu müüridega ümbritsema. Umbes sel ajal hakatakse linnu süstemaatiliselt planeerima, kvartalid saavad täisnurkse kuju vastavalt sirgete ristuvate tänavate võrgule. Arhitektuur. Veevõtukohad sammastega portikused, ehitati eesrindlikumates linnades koos veejuhtmetega. Templid olid pühendatud polise kaitsejumalustele. Kreeklased arvasid, et jumal elab templis, seal ei peetud jumalateenistusi, vaid hoiti jumala kultusotstarbelist kuju. Kombetalitusi peeti templi ees altari juures. Seal ohverdati ja põletati ohvrilooma kere. Selline templitüüp oli välja kasvanud megaronist, egeuse ajajärgu elumajast, alles IX-VIII saj. hakkasid Spartas tekkima elumajast
avanevatel vaadetel. Samuti valitseb siin tasakaal ehituste ja avatud väljakute vahel. Keskel suuremad ehitised, äärtes väiksemad. Keisri palees on mitmed terrassid ja paviljonid vaatega oru suunas, kuhu keiser laskis istutada puid ja ehitada kreeka templeid. Rometta (väike Rooma linna mudel). Hadrianuse villa neli ajastule iseloomulikku omadust: · konstrueeritud piirkondade muutmine aedadega piirkondadeks; · arvukad portikused, peristüülid ja krüptoportikused, mis moodustasid varjatud koridore ja samal ajal ühendasid hooneid omavahel; · purskkaevude, basseinide, kanalite küllus - muutes vee tervikut moodustavaks faktoriks, kui mitte isegi arhitektuuri komponendiks; · oluline allikas nii mõistete kui materjalide osas hilisema maastikukujunduse jaoks. ÜHISKONDLIKUD LINNAAIAD. Rajati ühiskondlike hoonete (teatrite jne) ümber olevatele
annaabi.ee 
