Põllumajanduse ajaloo seminari ettekanne - Majanduskriis, Eesti aastatel 1929-1933 (3)

Ülemaailmne majanduskriis - Eesti aastatel 1929-1933. Majanduskriisi põhjused, tagajärjed & mõju põllumajandusele.
Eellugu. Ülemaailmse majanduskriisi põhjused.
Suur majanduskriis maailmas sai alguse põllumajanduses tekkinud olukorrast. Maad, mis tootsid enim vilja (USA, Kanada , Austraalia, Argentina ) said väga head saaki ja põllumajandustootjaid ähvardas viljahinna langus. USAs üritati hindu üleval hoida, ostes farmeritelt kokku nende toodangut. 1929. a. lisandus maailmaturule veel suures koguses Kanada vilja. Euroopa riigid kaitsesid oma põllumeeste huve ja hakkasid rakendama tollitõkkeid.
1929. a. oktoobris toimus New Yorgi bösil järsk aktsiahindade langus. Järgnes võimas majanduskriis e. suur depressioon , mis kestis 1929-1934. Selle põhjused:

• Ületootmine põllumajanduses – vähenenud sissetulekute tõttu ei suutnud farmerid osta enam tööstustoodangut.
  
• Aktsiahindade järsk kukkumine New Yorgi börsil.
  
• Ameeriklased tõid kriisi puhkedes Euroopast ära oma kapitali, levitades seeläbi kriisi ka Euroopasse.
  
• Vähenev tarbimine seoses vähenenud sündidega, vähenenud sisserännetega ja ostujõu puudumisega.
  
• Euroopa majandus oli sõjajärgselt nõrk, Ameerika kaupu ei suudetud osta.
  

Majanduskriis levis ahelreaktsioonina USA-st Euroopa riikidesse 1930. aastaks.
Eesti aastatel 1929-1934
Enne majanduskriisi arenes Eesti põllumajandus aeglaselt, kuid tõusujoones. 1919. a. maareform oli kaasa toonud põllumajandusliku produktsiooni suurenemise, mis muutis Eesti ekspordivõimeliseks maaks . (Eesti põllumajandus kujundati lõplikult ümber väikemajapidamis-süsteemiks – rahvas sai maa üle peremehelikud õigused. Peremehetunne sai aluseks põllumajanduselu edasisele arengule.) 1927-1929. a. kannatasid Eesti alad aga ebasoodsate ilmastikuolude tõttu ikalduse käes, mille kahjudest ei jõutud enne uut majanduskriisi enam toibuda.
Seevastu kriisi algusaastail olid Eestis soodsad ilmastikuolud, mis tagas hea saagikuse. 1929. aastaga võrreldes saadi toiduvilja rohkem ligi 50%, kartulit 14,6%. Loomakasvatuses oli seis rahuldav – piima tuli rohkem 7%, liha vähem 1,3%.
Kriis Eestis algas teravilja turuhindade katastroofilise langusega Euroopas. Suurimaks kannatajaks olid ekspordile orienteeritud majandusharud. Kuna teised riigid hakkasid oma siseturge kaitsma protektsionistlike meetoditega, jõudis kriis Eestisse just põllumajanduse kaudu ja seda 1929. aasta lõpul, kui Saksamaa ujutas meie siseturu üle odava rukkiga, millega kohalik turg konkureerida ei suutnud. Tulemuseks:

• Talud sattusid raskustesse, mida võimendasid taludel olevad suured riiklikud eravõlad. Tuhandeid talusid ähvardas oksjonil mahamüümine.
  
• Suurenes tööpuudus. Ettevõtted ei leidnud oma toodangule enam tarbijaid ja see põhjustas kaupade ülejäägi. Ületootmine viis ettevõtete pankrotistumiseni ja see omakorda töötajate vallandamiseni. 1933. aastaks ulatus Eestis registreeritute töötute arv 26 000-ni. Nende abistamiseks ja hädaabitööde korraldamiseks nõuti kõigilt tööstus-ja kaubandusettevõtetelt erilist „kriisimaksu“ e. käibemaksu riigile.
  
• Ligi poole võrra vähenesid maatööliste palgad (nt. 1933. a. said mehed 14,4 ja naised 10,7 kr. kuus palka).
  
• Maailmamajanduses langesid kõige enam põllumajandussaaduste hinnad, ka kestis nende hindade madalseis kõige kauem. Seetõttu puudas maailmamajanduskriis Eestit väga valusalt.
  

- Pidev hindade ja sissetulekute langus vähendas ostujõudu ja viis põllumajanduse järjest raskemasse seisukorda. Rahapuuduse tõttu ei suutnud talud enam osta põllutööriistu, masinaid, mineraalväetisi ja täita oma võlakohustusi pankades. Talude ostujõud vähenes rohkem kui kolmandiku võrra.
1929. a. hea saagikus ei taganud head tasu. Kriisi tagajärjel said talud 1930. aastal piima ja liha eest kuni 30% vähem raha, kui eelmisel aastal. Majanduslike raskuste toimel oli põllumajandustoodangu rahaline üldväärtus vähenenud 13% ja lõppkokkuvõttes langes toodangu üldkogus põllumajanduses ligi 40%.

• Kõige eelneva tulemusena muutus Eesti väliskaubanduse bilanss negatiivseks - import ületas ekspordi. Eesti põllumajandussaadused kaotasid rahvusvahelises kaubanduses oma tähtsuse. Valitsus üritas tekkinud olukorras krooni mitte devalveerida, see omakorda süvendas kriisi.
  
• Üldine rahulolematus ja süüdlaste otsimine viis sisepoliitilise kriisini. Kriisi süü arvati olevat erakondade paljususes. Selle tervendamiseks katsetati olukorra parandamist erakondade liitumise teel.
  

Hädade allikaks peeti ka ebasobivat põhiseadust, mida eriti teravalt kritiseerisid Põllumeeste Kogude esindajad. Arvati, et kriisist võimaldab üle saada valitsuse kõrval presidendi ametikoha loomine, mis vähendaks parlamendi rolli riigiasjade otsustamisel . (Põhiseaduse muudatusteni jõuti alles 1934. aastal – Eestist sai presidentaalne vabariik.)
1929 aasta veebruaris toimus Põllumeeste kongress, mille nimekamateks peakõnelejateks olid Konstantin Päts ja Johann Laidoner. Kongressil nõuti 1921. aasta põllutööliste seaduse kaotamist, propageeriti uute talude ja väikekohtade rajamist riigi reservmaadele ning linnastumisprotsessi pidurdamist. Taotleti uute tollide kehtestamist, maksude alandamist, ikaldusabi, ja soodsate krediitide sisseseadmist, et tõsta põllumeeste tulu ning kiirendada asunike ja riigirentnike maade kinnistamist.
Mida võeti kriisiolukorras ette?
Nagu paljud Ida-Euroopa maad, seisis ka Eesti majandus üldise kokkuvarisemise lävel. 1930. aastast hakati Euroopas rakendama uut majanduspoliitikat. Ka Eesti Valitsus hakkas senisest märksa aktiivsemalt sekkuma majandusellu. Talutootmise kokkuvarisemise vältimiseks hakati vastu võtma radikaalseid otsuseid.

Lühiajalised laenud muudeti taluniku avalduse põhjal sunduslikult pikaajalisteks ja need kinnistati talule. Töötati välja põllumajanduslike võlgade ümberlaenustamise seadus. Seadusega keelati arestida:

• võlgniku vara, mis vajalik tema isiklikuks igapäevaseks tegevuseks, tema elukutse teenistuse, käsitöö või tööstuse alal, koguväärtuses mitte üle 500 krooni;
  
• põllumajapidamiseks hädatarvilikku vallasvara (tööriistad, loomad jmt.) seaduses määratud normide piirides.
  

Võlgade ümberlaenustamise avaldusi esitati rohkem kui 7500 üle 16 miljoni krooni ulatuses. 1938. aastaks rahuldati neist üle 5000 avalduse. Seega vabastati rohkem kui 5000 talundit oksjonihirmust.

1930. aasta 12. juulil võttis Riigikogu vastu teraviljakaitseseaduse, mis muutis rukki ja rukkijahu impordi riigi monopoolseks õiguseks, st. importi piirati (riigil ainuõigus). Sellega seoses loobuti teravilja sisseveost 10-15 miljoni krooni ulatuses.

Kehtestati fikseeritud ja doteeritud hindade süsteem ning astuti samme põllumajandussaaduste ekspordi/impordi korrastamiseks.
1933. aasta märtsis võttis Riigikogu vastu veel mitu seadust leevendamaks ränga majanduskriisi tagajärgi:

• Otsustati lubada maakinnisvara sundmüüki ainult talvekuudel 1. oktoobrist – 1. märtsini, et takistada talundite sundvõõrandamist ajal, mil see põllumajanduslikust seisukohast põhjustaks suuri segadusi ja kahjusid.
  
• 23. märtsil 1933 võeti vastu krediidiasutuse e. nn. põllupidajate moratooriumiseadus. Selle seaduse alusel võis põllupidaja paluda võlgade korraldamise komisjoni aidata korraldada tema kohustusvahekordi võlausaldajatega, kui ta ise ei suuda neid täita, halvamata oma talundi majandamist.
  
• 24. märtsil vähendatati põllupidajate tulumaksu 50% võrra.
  

1932. aastal esitas Eesti Maapanga juhatuse abiesimees Voldemar Johanson (hiljem sama panga president ) valitsusele ettepanekud võlastunud talude abistamiseks. Johanson soovitas kõigepealt välja selgitada põllumajandusvõlgade suurus ja iseloom ning leidis, et abistada tuleks ka neid talundeid, kelle võlakoormuse ületas talundi väärtuse.
Kriisi lõpp Eestis
1934.a. algas Eesti majanduses uuesti kasvuperiood. Peamiseks faktoriks kriisi ületamisel oli 1933 suvel Jaan Tõnissoni valitsuse poolt teostatud krooni devalveerimine 35% võrra. Kuigi otsus vallandas lühiajalise ostupaanika, tõi kaasa hindade tõusu ja nullis ära inimeste säästud, oli devalveerimine pikas perspektiivis otstarbekas. See lõi aluse majanduskriisist väljumiseks, kuna aitas oluliselt suurendada Eesti kaupade konkurentsivõimet välisturgudel. Põllumajanduse puhul näitas edasiminekut haritava põllupinna suurenemine, maaparanduse laialdasem kasutamine, põldude väetamine, loomade arvukuse kasv, tõuparandus ja sordiaretus . Suur roll oli ühiskondlikul liikumisel maal – suurenes kõikvõimalike masina-, piima-, kartuli-, muna-, karjakontrollühistute hulk. Maale jõudis elekter . Põllumeeste tulud hakkasid taas kasvama - Eesti väljaveos olid taas esikohal põllumajandussaadused.
Maailm väljus majanduskriisist
12. mail 1933 võttis USA president Roosevelt nn. uue kursi raames vastu põllumajanduspoliitikat reguleeriva seaduse, millega määrati farmeritele haritava maa ja kariloomade vähendamise eest dotatsioon – selle tulemusena sai võimalikuks hindu tõsta. Ületootmine vähenes. „Uue kursi“ poliitika põhimõtteid (riik reguleeris majandust) kasutades väljusid majanduskriisist 1933-1934. a jooksul kõik maailmariigid .
Mõisted:
Dumping – välisturgudel kauba müümine madalamate hindadega, et konkurente pankrotti ajada.
Monopol – ettevõtte või ettevõtete ühendus, mis kontrollib tootmist ja turustamist ühes või mitmes tootmisharus.
Kvoot – norm, piirang, mida ületada ei tohi.
Devalveerimine- raha väärtuse riiklik langetamine välisvaluutade suhtes, et soodustada väliskaubandust.
Protektsionistlik majanduspoliitika - oma siseturu kaitsmine välismaiste kaupade eest tõstes sisseveotolle või kehtestades importkaupadele sisseveokvoote.
4