Venemaale. Samal ajal oli tunginud Eesti aladele ka Saksamaa ning ei läinud kaua aega kuni Eestis korraldati Saksa okupatsioon. Paljud eestlased tervitasid 1941. aastal Sõdureid kui vabastajaid, sest arvati, et taastatakse Eesti omariiklus. Nii ei läinud. Saksamaa kehtestas Eestis natsliku okupatsiooni. Nii nagu NSVL korraldas ka Saksamaa Eestis vangilaagreid. Eestlased jagunesid kaheks - vabatahtlikeks ja mobiliseerituteks. Vabatahtlike värbamine algas 1941. aastal ida- ja politseipataljonidesse. Neid kasutati esialgu julgestuseks tagalas ning võitluseks partisanidega. Hiljem aga lahingutes Punaarmeega. Kuna vabatahtlikke nappis, siis kasutati sõjaväe värbamiseks sundmobilisatsioone aastatel 1944 ja 1945. Mehed, kes ei tahtnud sõdida ei Punaarmee ega Saksa vägedes põgenesid Eesti meremeeste ja rannakalurite abiga Soome ning astusid seal vabatahtlikena sõjaväkke ning moodustasid 200. jalaväerügemendi. Samuti põgenesid paljud tavainimesed ning eriti loovharitlased, kes ei
küüditamised; vangilaagrid. Tallinna vallutada, algas uus okupatsioon Ülemaailmne majanduskriis (kuni 1944). Mehed ida- ja Muudeti ajaarvamist 1922. aasta, politseipataljonidesse. Eesti kuulutati aktiviseerib kommunistid- punasele Ulatuslik propaganda ja isikukultuse mil Mussolini tuli võimule, kuulutati kindralkomissariaadiks, kindralkomissar oli katkule saab vastu vaid pruuniga kasutamine. Ajaloo võltsimine. Litzman, loodi ka Eesti OV eesotsas H. aastaks number 1
Mõned neist olid natsi vastased ja tahtsidki Saksa vastu sõdida, kuid enamus neist allusid mobilisatsioonile lihtsalt hirmust. Mõned läksid punaarmeesse ka selleks, et sealt relvad saada, ning pärast neid Eesti iseseisvuse kaitsmiseks kasutada. Need Eestlased, keda peeti ohtlikeks või ebausalduslikeks, suunati Põhja-Venemaal asuvatesse tööpataljonidesse, kus mõne kuuga suri neist kolmandik raske töö ja nälja tõttu. Päris palju Eesti mehed tormasid esimese hooga Saksa väe politseipataljonidesse. Neid üle 10000. Nad läksid sinna ühe sooviga, üritada ära hoida Venemaa okupatsioon koos Saksa abiga. Mõned läksid sinna ka natsiideoloogia pärast, aga neid oli võrdlemisi vähe. Vähesed läksid ka sellepärast, et saada pärast sõda vabatahtliku lepingu läbi ülikooli õppimaNeed üksused viidi hiljem järk-järgult Relva-SS-i koosseisu, kuna Saksa seadused keelasid mittesakslaste teenimise Wehrmachtis.. Need mehed võitlesid bolsevike vastu, kellelt midagi head oodata ei olnud
Sakslasi toetasid metsavennad. Metsvendade salkadest loodi OMAKAITSE. Põhja-Eestis loodi HÄVITUSPATALJONE, kes õiendasid arve metsavendadega ja pidid jätma sakslastele põletatud maa. Sundmobilisatsioon- L-E kukkus läbi, P-E aga õnnestus. Mobiliseeritud viidi Venemaale. Tööpataljone- loodi neile punaarmeelastele, keda peeti mitte usaldusväärseteks. Seal hukkus palju mehi. Saksa okupatsioon Tervitati, kui vabastajaid. Astuti nii omakaitsesse kui ka ida- ja politseipataljonidesse. Omariiklust ei taastatud; Eesti kuulutati koos teiste riikidega kindralkomissariaadiks, mille eesotsas Litzmann. Poliitiline ja kultuuriline propaganda. Loodi väga piiratud võimuga Eesti omavalitsus, mille eesotsas H. Mäe. Eestis kehtestati terrorireziim ja loodi koonduslaagreid. Waffen SS Relva SS eliitvägi, kuhu värvati noorsugu. Eesti Leegion lubati luua eestlastel oma sõjaväeüksus.
Eesti Vabariigi sõjaväe baasil moodustatud Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus, kuhu kuulus umbes 7000 eestlast, sealt ligi 5000 meest läkstaandumislahingutes sakslaste poole üle. Seega nad tegid valikuid juba siis. Aga mis oleks saanud ,kui need mobiliseeritud oleksid võõrsil ikkagi relvad kätte võtnud ja iseseisvusee eest võitlema hakanud, ei saame iial teada. 3)Saksa armees.Tuhanded mehed astusid esimese hooga politseisse või Saksa väejuhatuse loodud ida- ja politseipataljonidesse . Paljud läksid võitlusse, et hoida ära Venemaa kallaletung Eestile. Pole välistatud, et mõningatele tundus ligitõmbav ka natsiideoloogia. Aga Saksa munder pandi selga ka teistel, kättemaksuhimust või ideoloogilstest kaalutlustest erinevatel põhjustel. Aga tänu sakslaste ,,nõiajahile" kommunistide ja juutide vastu, selline ,,sakslased kui vabastajad" õhin kadus kärmelt. 4)Soome armee koosseisus. Juba alates nn baaside ajastust oli alanud noorte eesti meeste salaja Soome minek
* Saksamaa eesmärgiks on Balti riikide liitmine oma riigiga. Saksa okupatsiooni poliitika * 3 a jooksul hukati 7000 EV kodanikku Kalevi-Liiva, Klooga ja Tartu koonduslaagrites. Hukati kõik juudid, mustlased (eestlasi oli u 4-5 tuhat) + kümned tuhanded muudest riikidest sisserännanutest. * Kogu majandus rakendati sõja teenistusse: talupoegale kehtestati kohustuslikud müüginormid, tööstusettevõtted allutati Saksa kontsernidele. * 1941 sügisel algas vabatahtlike värbamine politseipataljonidesse, keda kasutati võitluses partisanide vastu. * 1943 anti lubadus kõik natsionaliseeritud varad tagastada. (Kuid seda ei tehtud!!) Lubati ka soodustusi sõjaväkke astujaile ning tehti Uluotsale ettepanek kuuluda valitsusse. * Uluots nõuab Eesti iseseisvuse tunnistamist. Kuna seda ei tehtud, jooksis ka iseseisvumispüüe liiva. * Tööjõu sunniviisiline viimine Saksamaale. * 1942 hakati eestlastest moodustama Eesti Leegioni. Algul vabatahtlik, hiljem varjatult
oktoobri lõpuni. SAKSA OKUPATSIOON Esimese Nõukogude okupatsiooni lõppedes oli Eesti olukord lohutu : hukkunute ning Venemaale läinute või viidutena oli kaotatud 61000 inimest, hävinud 13000 elamut ja 324 tööstushoonet. Autod, laevad ja raudteeveerem pea täielikult Venemaale viidud, kariloomade hulk järsult vähenenud. Eestlased tervitasid sakslasi vabastajatena. 55000 meest esimese hooga Omakaitsesse, politseisse või Saksa väejuhatuse poolt loodud ida- ja politseipataljonidesse. Aastail 1941-1943 oli Idarindel pidevalt u. 10000 eestlast. Eestlaste suureks pettumuseks omariiklust ei taastatud. Eesti kuulutati Baltimaid ja Valgevenet hõlmanud riigikomissariaati Ostland’i kuuluvaks kindralkomissariaadiks eesotsas kindralkomissar Karl Sigismund Litzmanniga. Oma plaane maskeerisid natsid hästikorraldatud poliitilise ja kultuuripropagandaga. Silmapetteks loodi kindralkomissari kõrvale väga piiratud volitustega Eesti Omavalitsus eesotsas ühe endise vapside juhi
Aga need inimesed olid ennast töökohtadest lahti võtnud ning perekondade juurest ära tulnud. Kõik see tekitas pöhjendatud nurinat ja rahuolematust. 1944. aasta alguse mobilisatsioonisaginas kokku tulnud mehed saadeti Viljanidesse ja moodustati seal kuus piirkaitserügementi, igaühes 2500 meest, ja ühe tagavararügemendi ning väljaõpperügemendi. Eesti Leegion nimetati ümber 20. Eesti diviisiks ja osa mehi anti selle käsutusse. Osa mobiliseeritud mehi suunati rannakaitsesse, osa politseipataljonidesse. Moodustati neli pioneerpataljoni, kuhu saadeti kõik Petserimaalt pärit mehed. Piirikaitserügemendid paigutati rinde eeldatavalt rahulikumatesse lõikudesse. Neli piirikaitserügemendi oli 1944.aasta sügissuvel Narva rinde paremal tiival Narva jõe ääres ja Peipsi põhjakaldal. Eesti väeosades oli sõjategevuse lõpufaasis Eesti territooriumil eri andmetel 60 000 72 000 ohvitseri, allohvitseri ja sõdurit.
mõne kuuga lausa 10 000 eesti mehe elu. Lõpuks õnnestus rindel edasi tungida mööda Eestit ning vallutada Tallinna linn; võeti vangi palju punaväelasi ning nad hakkasid üle Narva jõu kodu poole põgenema. Saartel kestis sõdimine natuke kauem. Nõukogude okuptasiooni lõppedes oli eestlase olukord närune-kariloomi oli vähe, valitses suur puudus tarbekaupade järele. Eestlased arvasid aga, et sakslased on neil kui vabastajad ning koguneti ida-ja politseipataljonidesse. Idarindel oli pidevalt eestlasi. Suureks üllatuseks aga ei lubatud luua Eesti riiki, vaid sakslased kuulutasid riingi osaks Ostlandist, kindlalkomissariaadiks. Lubati aga luua Eesti Omavalitsus eesotsas Hjalmar Mäega-kuigi neile antud võim oli täiesti olematu. Natsid kehtestasid terrorit. Algul koguti eestlasi sõjaväeteenistusse vabatahtlike nöel, ent kuna usaldus oli kadunud, ei tulnud palju inimesi. Seega tehti see sunniviisiliseks
paranenud ja nad lasti lõpuks koju. 1943. aasta suvel muutis rahva meeleolu närviliseks Soome raadio eestikeelsete saadete lõppemine. Seni oli see usaldatavaks allikaks, mida usuti. Mobiliseeritute metsa põgenemist peeti rahva hulgas siiski ebamõistlikuks, isegi bolsevike toetamiseks. Samal ajal Soome põgenemine arvati tingitud olevat hirmust bolsevike ees. Velikije Luki alt ületulnutest astusid mitmed Saaremaal teenima tollipiirikaitsesse, kuid Tallinnast nõuti, et nad astuksid politseipataljonidesse. Neile Tallinnast järele tulnud autobussis ootasid sandarmid, kes nad valve all minema viisid. Rahvas tõmbas sel puhul paralleele Nõukogude-aegse küüditamisega. 1943. aasta lõpuks oli hakatud mehi Eesti Omavalitsuse vahendusel kaitseteenistuse sildi all Saksa sõjaväkke mobiliseerima. Mäe ja tema Omavalitsuse usaldatavus oli muutunud olematuks. 7. veebruaril 1944 reklaamiti ette professor Uluotsa raadioesinemist. Rahvas
Eesti põhjarannikul ründasid miiniväljadesse takerdunud laevakaravani nii Eesti- kui Soome-poolselt kaldalt saksa ja soome rannapatareid ja lennuvägi; tulemuseks oli üks meresõja ajaloo suuremaid katastroofe: uppus 53 laeva ja hukkus 14 000 inimest. Mäletades värskelt Nõukogude võimu valimatut repressioonipoliitikat, tervitasid paljud eestlased Saksa rindeüksusi vabastajatena. 55 000 meest astusid esimese hooga Omakaitsesse, politseisse või Saksa väejuhatuse loodud ida- ja politseipataljonidesse. Viimaseid kasutati itta nihkunud rinde tagalajulgestuses, partisanidevastases võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel. Peagi aga tõi pidev nägelemine Saksa võimudega, Eesti omariiklusnõuete mittetunnustamine Kolmanda Reich'i poolt ja kehtestatud range okupatsioonireziim kaasa suhtumise muutumise ja vabatahtlike lisandumise lõppemise. Eestlaste nördimuseks käsitasid Saksa võimud Eestit okupeeritud NSV Liidu osana, koos Läti, Leedu ja
üksustena taganeva Punaarmee vastu. Pärast Nõukogude vägede väljatõrjumist Eesti pinnalt saadeti eestlaste iseformeerunud üksused Saksa väejuhatuse poolt laiali. Ent rindeolukorra halvenemise tõttu hakati peagi taas formeerima eesti vabatahtlike üksusi Saksa ülemjuhatuse all. Hiljem võeti mehi Saksa väkke ka kohustuslikus korras, seda nii teenistuskohustuste raames (politseinike ajutine suunamine politseipataljonidesse) kui ka mobilisatsioonidena. 1942. a alustati Eesti SS-leegioni moodustamist. Paljudel kutsealustel õnnestus põgeneda Soome, kus nad asusid Soome armee teenistusse (nn soomepoisid). Saksa okupatsioon 1941-1944 Saksamaa ei kavatsenud NSV Liidu poolt 1940. a okupeeritud riikide iseseisvust taastada. Balti riigid ja Valgevene anti tsiviilokupatsioonivõimu alla. Neli kindralkomissariaati olid ühendatud riigikomissariaadiks Ostland, mis omakorda allus Alfred Rosenbergi juhitud okupeeritud
annaabi.ee 
