klaasi- ja kivitöötlemise saladusi. Selleks eraldi asutatud töökodades valmistati hulgaliselt mitmesuguseid ehteid, kasutades klaashelmeid, poolvääriskive ja metalle. Sageli oli sellises töökojas ametis mitu inimest korraga. Üks tegi klaashelmed valmis, teine puuris neisse augud, kolmas lükkis helmed papüürusniidile. See oli üsna keeruline protsess, mis nõudis osavust, kannatlikkust ja koguni erilisi seadmeid. Helmestesse aukude puurimiseks kasutati vibupuuri. Helmeid poleeriti puuplokkide, liiva ja vee abil. Klaasimeistrid kaunistasid läbipaistmatud klaashelmed värviliste klaasniitidega. Teiseks kaunistamise viisiks oli kuuma helme inkrusteerimine klaasikildudega. Nii kanti klaashelmestele ringide, tilkade, spiraalide ja isegi inimmaskide kujulisi mustreid. Egiptus säilitas klaasivalmistamise keskuse kuulsuse kuni meie ajaarvamise alguseni. Seal valmistatud klaastooted ja helmeid eksporditi paljudesse teistesse riikidesse. Järk-järgult hakkas
Hiina on lakitud mööbli kodumaa. Euroopa lakitud mööbel, mida me teame hilisematest aegadest, on tehtud Hiina mööbli eeskujul. Hiina lakitud mööbel kujutas endast tihti kullast kaunistust, mustal, punasel ja pruunil taustal. Kõige kaunimad lakkmööbli näited kuuluvad 16-18. sajandisse. Kõige rohkem lakitud kappe on toodud Hollandisse ja Inglismaale 1700.aastatel. Eksisteeris erinevaid lakitud mööbli tehnikaid. Ese kaeti mitme laki kihiga, mis seejärel poleeriti. Kaunistused lõigati välja mustast taustast, kaeti kulla värviga, graveeriti või asetati õhukese kihina paika, kaunistused olid plastilised. Oli ka teisi võtteid, kus kaunistati peene ornamendiga paksul lakikihil. Teiseks kaunistusvõtteks oli intarsia, mida kasutati Hiina esinduslikul mööblil ja mis erines Euroopa intarsia tehnikast selle poolest, et muster tõusis pinnast esile. Peale erinevate puiduliikide kasutati intarsia tehnika
vettpidavad, sest põletus toimus madalal temperatuuril. Anumatel kujutati mere ja veestiihhiat, maa, päikese ja taevatähtede sümboleid. Jaapani arheloogid on välja kaevanud tohutult palju vana keraamikat, mille hulgas mõne nõu vanuseks loetakse isegi üle 10000 aasta. Jaapanis olid levinud keraamiised anumad. Anumate kuju on lihtne kitsa kaelaga pott, kõrgemal jalal asuv kauss jne. Ornament oli väga tagasihoidlik, geomeetriline. Mõnikord kaeti anum punase värviga või poleeriti. Mida idapoole, seda nõrgem on mandri mõju ja tugevam Jomoni kultuurile iseloomuliku keraamika mõju. Ühed vanemad keraamikad Jaapanis on dogu'd.Savist valmistatud dogu'de mõõdud on mõnest sentimeetrist kuni poole meetrini. Eriti iseloomulikud on nad kesk ja hilisele Jomonile. Paljudel figuuridel on suured silmad, kuid miks, ei osata seletada, oletatakse, et tegemist võib olla maskiga. Rõhutatakse naiselikke tunnuseid. Miks neid tehti
köitma ja kaantega katma. Pärgamendi eeliseks papüüruse ees oli tema suurem vastupidavus ja painduvus, sile pind ja heledam värvus. Lisaks oli võimalik kirjutada lehe mõlemale poole ja vana teksti sai kriidiga katta, et sinna uuesti kirjutada. Pärgamendi valmistamiseks söövitati nahka esmalt lubjavannis, seejärel kraabiti raamile paigutatud nahk kraabiti vastava noaga karvadest ja lihajäänustest puhtaks. Nahk kuivatati, siluti, poleeriti pimsskiviga ja hõõruti kriidiga sisse. Sel teel saadi õhuke ja sile materjal. Lõpuks lõigati nahk joonlaua abil sobiva suurusega tükkideks. Mida õhem oli pärgament, seda kallimaks teda hinnati. Õhe korraliku raamatu valmistamiseks kulus umbes 60 talle nahk. · 930 a vana William Vallutaja maakataster, Inglismaa vanim säilinud pärgamentköide. Euroopas kasutati ka puu- ja vahatahvleid, mis oli tunduvalt odavam vahend kui pärgament
Rahvaloenduse andmetel 2000. aastal elas külas 162 elanikku. Siia kujunes 18. sajandi lõpul tähtis klaasitööstusrajoon. Vanimad klaasiahjud selles piirkonnas on töötanud Utsali külas ja Laashoonel. Põltsamaa jõe ääres, nüüdse Potaste pere kohal asus potasetootmise ettevõte. 1792. aastal rajati Rõika- Meleski klaasivabrik ("Lisette"), kus toimus klaasisulatamine ning peeglite ja pudelite valmistamine. Põltsamaa jõe ääres Rõikal aga poleeriti ja lihviti peegleid, milleks kasutati peamiselt veejõudu. Klaasipuhujad ja muud oskustöölised tulid Saksamaalt. Meleski klaasivabriku looja Carl Philip Amelung oli pärit Saksamaalt. Enne Eestisse tulekut elas ta St. Peterburgis, kus tegeles oma isa Anton Amelungi Braunschweigis asuva Grünenplani peeglivabriku peeglite müügiga. Tutvudes kohalike soodsate majandus- ja turuoludega, otsustas ta asutada uue ettevõtte Liivimaale.
Aastal 1955 algatati Jordaania valitsuse poolt ulatuslik renovatsiooniprogramm, mida toetasid rahaliselt ka Araabia valitsused ja Türgi. Töö hõlmas ka paljude Suleiman I Toreda valitsemisajast pärinevate plaatide, mis olid tugeva vihma tõttu kohalt nihkunud, väljavahetamist. Aastal 1960 kaeti selle restauratsiooni käigus hoone kuppel Itaalias valmistatud vastupidava alumiiniumi ja pronksi sulamiga. Restauratsioon viidi lõpule 1964. aasta augustis. Aastal 1998 poleeriti üle kuldne kuplikate pärast 8,2 miljoni dollari suurust annetust Jordaania kuningas Husseinilt, kes müüs maha ühe oma majadest Londonis, et rahastada vajamineva 80 kilogrammi kulla hankimist. Interjöör Hoone sisemus on külluslikult kaunistatud mosaiigi, fajansi ja marmoriga, millest suur osa lisati alles mitu sajandit pärast hoone valmimist. Leidub ka Koraaniteemalisi pealiskirju. Suura Ya-Seen on kirjutatud üle kogu plaadistiku, volitatud 16. Sajandil Suleiman I Toreda poolt
Püramiid kujutas endast siis umbes samasugust astmelist mäge nagu tänapäevalgi, kuid sellega ei olnud töö lõppenud. Saavutamaks kantideta, kuigi konarlikku välispinda, täideti püramiidi astangud kividega. Kõige lõpuks kaeti neli kolmnurkset väliskülge pimestavvalgest lubjakivist plaatidega. Plaatide ääred tahuti nii täpselt, et isegi nuga ei mahtunud liitekohtade vahele, ja juba mõne meetri kauguselt näis püramiid nagu ühest tükist hiiglaslik kivist mägi. Katteplaadid poleeriti kõvade lihvimiskividega pegelsiledaks ja pealtnägijate sõnul olevat Cheopsi hauamonument helkinud päikese käes või kuuvalgel nagu tohutu helendav kristall. Püramiidi siseehitus: Cheopsi püramiid ei koosne läbinisti kivist, vaid ehitise sees paikneb hargnev käikude süsteem . Kõikides püramiidides on vaarao hauakamber uuristatud maapinda. Ent suures püramiidis on see paigutatud rajatise keskele. Arvatakse et Tegemist on erakordse vägiteoga.
Induse oru elanike käsitöö kaunimateks näideteks on erinevad ehted, mida kandsid nii mehed kui naised. Need aasta tuhanded tagasi valmistatud esemed näitavad tolleaegse tsivilisatsiooni kõrget arengut ning ka inimeste ilumeelt. Varajstest tsivilsatsioonidest ülevaadet andev J. McIntosh'i ja C. Twist'i raamat ,,Tsivilisatsioonid" kirjeldab võimalikke tööprotsesse ehete valmistamisel järgmiselt: ,,Peenete vasksaagidega saeti merekarbid tükkideks, neid lihviti ja poleeriti ning valmistati neist kas ühest jämedast või mitmest peenest ahelast koosnevaid käe ja jalavõrusid. Kaelakeed olid enamasti kividest, sobivat kivikest kuumutati algul, et seda oleks kergem töödelda ning seejärel anti talle kas saagimise või lihvimise teel sobiv kuju. Helmestesse aukude puurimiseks kasutati väga tugevast kivimist tillukesi puure. Ühe kee valmistamiseks kulutas käsitööline ilmselt 10-15 päeva. Eriti keeruline oli saada pikki mõlemast otsast ahenevaid kivihelmeid.
Pärgament on töödeldud kitse- või vasikanahad. Neid kasutati varasemal keskajal, nad olid niiskuskindlad ja säilised hästi. Nimi on pärgament saanud Väike Aasias asuvalt Pergamoni linnalt, seal sai valmistamine alguse Kõigepealt söövitati nahka lubjavannis, mille järel raamile paigutatud nahk kraabiti poolkuukujulise noaga karvadest ja lihajäänustest puhtaks. Seejärel nahk kuivatati, siluti, poleeriti pimsskiviga ja hõõruti kriidiga sisse. Sel teel saadi õhuke ja sile materjal. Lõpuks lõigati nahk joonlaua abil sobiva suurusega tükkideks. Mida õhem oli pärgament, seda kallimaks teda hinnati 21. Millest võib paberit toota? Paberit valmistati esmakordselt, umbes 2 000 a. tagasi, meie ajaarvamise II saj. algul, Hiinas. Teated paberivalmistamise tekkimise kohta ei ole küllaldaselt kindlad.
Templid ehk värvipitserid tulid kasutusele alates 19. sajandist Dagerrotüüp Fotograafia alguseks loetakse prantslase Louis Jacques Mande' Daguerre'i poolt leiutatud meetodit kujutise jäädvustamiseks metallplaadile. Daguerre ristis leiutise oma nime järgi dagerrotüübiks (daguerre'otypie). 7. jaanuaril 1839 tehti avastus Prantsuse Teaduste Akadeemias avalikuks. See on ka ametlik fotograafia sünnipäev. Vaskplaadi ühele poolele kantud hõbedakiht puhastati ja poleeriti pimsskivipulbri ja oliiviõliga niisutatud puuvillatampooniga ning asetati seejärel hõbedakihiga allapoole pimedasse kasti joodikristalle sisaldava anuma kohale. Joodiaurud reageerisid hõbedaga ning moodustus valgustundlik hõbejodiidikiht. Ettevalmistatud plaat asetati kaamerasse ning säristati umbes paarikumne minuti kestel, mille tulemusena tekkis plaadi pinnale varjatud kujutis. Valgustatud plaat pandi kasti, mille pôhjas oli altpoolt soojendatav nôu elavhôbedaga. Kuumutamisel
dagerrotüüp üsna populaarseks. Levis portreemaali "surm" ja odavnemine. John f.w. Herschel tõi uuendusi fotograafiasse. Tsüanotüüpia, sinine print. Katsetas värviga, et kliirte erinevad spektri osad annavad erineva värvi. Avastas et plaatina soolad on tundlikud valgusele. Ta tõi fotograafia mõistesse negatiiv ja positiiv pilt. Avastas et soola hüposulfiiti võib kasutada fotograafia kinituseks ja nimetas selle "fix". Dagerrotüübi protsess: 1. Vaskplaat kaeti hõbedakihiga ning poleeriti hoolikalt. Nägi välja kui peegel 2. Plaat asetati kasti, hõbetatud pool allapoole joodikristalle sisaldava anuma kohale 3. Plaadile oksüdeerus üliõhuke valgustundlik hõbejodiidi kiht. 4. Tunni aja jooksul säritati ettevalmistatud plaadile pilt. Tekkis varjatud kujutis. 5. Asetati plaat uude kasti, mida täitsid kuumutamisel tekkinud elavhõbedaaurud. 6. Kujutise valgustatud kohtadelee tekkis hõbeamalgaam
annaabi.ee 
