Meleski klaasivabrik (0)

Pikima ajalooga klaasivabrik
Meleski küla asub Viljandi maakonnas Kolga -Jaani vallas. Rahvaloenduse andmetel 2000. aastal elas külas 162 elanikku. Siia kujunes 18. sajandi lõpul tähtis klaasitööstusrajoon. Vanimad klaasiahjud selles piirkonnas on töötanud Utsali külas ja Laashoonel. Põltsamaa jõe ääres, nüüdse Potaste pere kohal asus potasetootmise ettevõte. 1792. aastal rajati Rõika-Meleski klaasivabrik ("Lisette"), kus toimus klaasisulatamine ning peeglite ja pudelite valmistamine. Põltsamaa jõe ääres Rõikal aga poleeriti ja lihviti peegleid, milleks kasutati peamiselt veejõudu. Klaasipuhujad ja muud oskustöölised tulid Saksamaalt.
Meleski klaasivabriku looja Carl Philip Amelung oli pärit Saksamaalt. Enne Eestisse tulekut elas ta St. Peterburgis, kus tegeles oma isa Anton Amelungi Braunschweigis asuva Grünenplani peeglivabriku peeglite müügiga. Tutvudes kohalike soodsate majandus- ja turuoludega, otsustas ta asutada uue ettevõtte Liivimaale.
Rõika-Meleski manufaktuur oli omal ajal Eesti suurim tööstusettevõte. 1820. aastal töötas siin 538 töölist. Hiljem vabrik rekonstrueeriti, mille tulemusena tööliste arv vähenes 186-le, kuna vähenes raske käsitöö osatähtsus. Kaubal oli hea minek, seda veeti Petrburi ja Riiga , Rootsi ning isegi Lõuna-Ameerikasse. 1792.-1795. aastal rajas aktsiaselts Amelung & Co, mille kaasosanikud olid Riia raehärra E. Rautenfeld ja V. Berends ning Võisiku mõisnik George v. Bock ja Carl Philip Amelung. Loodi mõisa aladele kaks uut vabrikut: Rõika vesiveski juurde peeglite lihvimise ja poleerimise vabrik “Catharine” ja Meleskisse klaasipuhumis- ja lõikamisvabriku “Lisette”. Vabrikute nimed Catharine ja Lisette anti Võisiku mõisniku Bock`i abikaasa ja tütre järgi.
19. sajandi alguses kasvas klaasitööstus Eesti suurimaks tööstusteettevõtteks. 1822. aastal suurenes ettevõtte edu, sest võimsuselt konkureeris see vaid Rjazanis klaasivabrikuga, mis asus Venemaal. Meistrid ja oskustöölised olid enamasti sakslased , liht- ja abitöölised aga eestlased.
Rõika - Meleski Peeglivabrik (Osaühisus)
1916. aastal jäi Rõika-Meleski peeglivabrik täielikult seisma, kuid 1922. aastal alustati Meleskis uuesti tööd ning Rõika peeglivabrikut enam käiku ei lastudki. Toodeti pudeleid ja klaasnõusid. Käesolevaks ajaks on klaasitootmine lõpetatud, kuid peale Eesti iseseisvumist ja vabadussõja lõppu otsustasid osanikud majandustegevust taas alustada. Osaühisusele kuulusid lisaks klaasitööstusele veel ka Rõikal asuv vesiveski ning jahu-, laua-, villa- ja kangatööstused. Kõik need ettevõtmised käivitati 1920. aastate algul. Suurim potentsiaal Võisiku omaaegses mõisasüdames oli kindlasti klaasitööstusel.
1922. aasta juunis esitati kaubandus-majandusministeeriumile palve klaasitööstuse avamiseks. Kuna vajalikke dokumente ja ettevõtte plaani aga avaldusele ei lisatud, siis ametliku loa andmine venis ja ettevõtte juhid otsustasid väikeses mahus tootmisega loata alustada. Kesksele kohale tõusis pudelite tootmine, mis asendas kunagi keerukaid töövõtteid nõudnud peeglite, lüsterklaasi tootmise. Töölisi oli 61 ja töötas üks sulatusahi, valmistati riigiviina-, piima-, likööri- ja apteegi pudeleid, mille järele nõudmine järjest kasvas. Suurem osa oskustöölistest olid lätlased. Peale ettevõtte kuue osaniku oli ametis veel kolm abitöölist. Väikesi 5 - 200-grammiseid pudeleid, müüdi Tallinna ja Tartu eraapteekidele. Toormaterjaliks kasutati klaasipuru , mida hangiti Tartust ja Meleskist, naftat veeti lotjadega Tartust, metsamaterjali ja liiva oli külluses kohapeal.
Vabrik sai tegutseda ainult 3 kuud, siis suleti. Nähtavasti kartsid Tallinna ja Tartu mõjukad töösturid sellest väikeettevõttest endale konkurenti. Vabrikul oli suur savist korsten , mis ulatus tihti luhale laskuvast udust kõrgemale. Kord olevat vabriku peaosanik naljatamisi selle udu ja korstna kohta lausunud: "London mis London!" Sellest peale jäänudki vabrikule ja talule suure linna nimi.
Ettevõtja “Lorupi”-periood
Uue tõusu alguseks võibki pidada 1924. aastat, mil osaühisus rentis vabriku noorele ja ettevõtlikule Johannes Lorupile, keda võib pidada moodsa klaasitööstuse rajajaks Eestis. Lorup sündis 11.11 1901. aastal Viljandimaal , Vana-Tänassilma vallas Oiul. Tema isa Jaan Lorup oli edasipüüdlik talumees , kes tegeles metsamüügiga. Perekond toetas Johannese õpinguid, mis peale Viljandi Maakonnagümnaasiumi jätkusid viiel semestril Danzigi Kõrgemas Tehnikaülikoolis masinaehituse erialal. Peale õpinguid naasis ta kodukanti ja alustas tegevust Meleski klaasivabriku rentnikuna.
Meleski Klaasivabrik renditi Johannes Lorupile kõigi hoonetega, vabriku sisseseadega ja päraltolemistega. Ta kohustus kindlustama vabriku hooned tuleõnnetuste vastu, neid korras hoidma ja vajadusel remonteerima, ühtlasi maksma avalikud maksud ning kandma kohustused, mis vabriku ja selle maa-alaga.
Rõika-Meleski Peeglivabriku Osaühisuse varade baasil moodustati 1929. aastal endise Tööstuse Aktsiaselts Rõika-Meleski.
Lorup tegi viie aastaga, mil ta Meleski klaasitööstust juhtis, kiiret karjääri. Ta oli kiratsenud vabriku tegevust laiendanud ja organiseerinud uute eesti rahvusest meistritele väljaõppe kursusi. 1930. aastal asutati müügikontor ka Tallinna.
Ülemaailmse majanduskriisi ajal hakkas vabriku edukas areng pidurduma, sest mõjud jõudsid ka Eesti tööstusesse. Seniseks peamiseks tuluallikaks kujunenud pudelitootmist tuli oluliselt vähendada, kuna pudeleid vajavad tööstusharud ise vaevlesid majandusraskustes ja nõudlus langes. Kriisi süvenedes algas tööliste koondamine .
Klaasivabrik jätkas väiksemate tööseisakutega tegutsemist kuni 1933. aasta. novembrini. Jätkus tootmise kärped ja tööliste koondamised. Majanduskriis tõi esile Meleski klaasivabriku nõrgad küljed, eeskätt asukohast ja transpordiraskustest tingitud tootmise kalliduse. Teisalt olid vabriku hooned amortiseerunud ja masinad vananenud.
Lorup alustas läbirääkimisi aktsiaseltsi Põhja-Lääne Metallurgia , Mehaanika ja Laevaehituse tehastega. Lorup rentis kunagise vabrikuhoone nr. 84, eesmärgiga rajada sinna uus klaasitööstus. Kahtlemata oli Tallinnas, Kopli poolsaare arenevas tööstuspiirkonnas, sadama vahetus läheduses raudteega ühendatud vabrikute kompleksis oluliselt suurem väljavaade edukaks tootmistegevuseks, kui Lõuna-Eestis. Seega suunas Lorup kogu oma energia Tallinna ja tal puudus huvi Meleski, kui tulevase konkurendi, probleeme lahendada.
Ettenägeliku ärimehena plaanis ta oma uude vabrikusse kaasata kõik, mis Meleskist vähegi võtta oli, sealhulgas ka töölised. Aktsionäride nõudel ei kolitud Meleskist ära ka kogu sisseseadet, vaid ainult see osa, mille Lorup oma tegutsemise ajal oli ostnud.
Lorup andis vabriku aktsionäridele ametlikult üle 1933. aastal, mil tootmine oli seal juba lakanud.
Osaühing Meleski Klaasivabrik
Pikalt vabrik siiski suletuna ei seisnud, sest 1934. aastal esitasid A. Puskar , O. Puskar ja A. Brandmann Majandusministeeriumile avalduse, milles nad palusid registreerida 30 000 kroonise põhikapitaliga osaühingu Meleski Klaasivabrik.
Osaühingu tegevusaladeks olid kavandatud klaasitootmine, metsamaterjali ülestöötamine, villaketramine ja kraasimine, teravilja jahvatamine ning oma tööstuse saadustega ja oma tööstusala ainetega kauplemine nii Eestis kui välismaal. Erinevalt Lorupist, ei olnud uutel rentnikel huvi keskenduda ainult klaasitööstusele. Kavatsesid lihtsalt taaskäivitada kõik juba olemasolevad tööstusseadmed, nii Rõikal kui Meleskis. Klaasivabriku tegevuse käivitamine siiski nii kiiresti ei sujunud. Tootmise alustamist pidurdas oskustööliste puudus, kellest suurem osa oli kolinud koos endise rentnikuga Tallinna.
Isolaatorite probleemile järgnes kiiresti uus tüli 1/4liitriste riigimonopoli pudelite tellimuse pärast. Mõlemad vabrikud esitasid oma nii kalkulatsioonid , kui kirjeldasid konkureeriva ettevõtte nõrku külgi.
Peale nõukogude korra kehtestamist 1940.aastal Meleski vabrik natsionaliseeriti ja liideti Lorupi ja Tartu klaasivabrikuga. Saksa okupatsiooni ajal jäid vabrikud vormiliselt ühendatuks ja tootmine jätkus. Suurt osa oskustöölistest suunati käsu korras Tallinna
Okupatsioonide ja taasiseseisvumise periood
Lorupi vabrikusse tööle, kuid arvestades keerukat sõjaolukorda, keeldusid paljud Meleskist lahkumast. 1943. aasta kevadel vabrik siiski suleti. Meleskis vabriku hooned II maailmasõjas kannatada ei saanud ja 1946. aastal tootmine jätkus. Peamiseks toodanguks jäid erinevad pruunist ja rohelisest klaasist pudelid . Tööstuse sisseseade oli vananenud ja ebareaalne plaanimajandus soodustas “praagi” tootmist. 1961. aastal liideti vabrik Tartu Ehitusmaterjalide Tehasega. Siit sai alguse vaikne allakäik. Tehase filiaalid asusid laialipillatult eri paigus ja Meleski jäi järjest enam ääremaaks. Hooned lagunesid, inimesed lahkusid. 1987. aastal lõpetas ettevõte klaasitootmise ja peale ümberehitusi alustas uudse ehitusmaterjali - porisaniidi tootmist. Eesti taasiseseisvumise järgselt Meleski toodangule enam turgu ei olnud, vabrik töötas küll osalise koormusega edasi, kuid peale 1992.aasta tulekahju seda enam ei taaskäivitatud.
Kasutatud materjalid:

www. eestikiid.ee

www.meleski.ee