rentnikuga. Tõhus oli sel perioodil ka J. Hurda panus rahvuslikkuliikumisse. Paljuski just tema innule ja organiseerimistööle võlgneb Aleksandrikooli üritus tänu väljakujunemise eest ärkamisaja juhtivaks liikumiseks. J. Hurda kirglikud üleskutsed aitasid kaasa emakeelse kooli idee kandumine laiematesse rahvahulkadesse. Ta jäi üritusele ustavaks ka rasketel aegadel, kaitstes 1877. aastal teda ägedas poleemikas saksa kirkikuõpetajate ja aadlike rünnakute eest. Väga tähtis oli ka J. Hurda tegevus EKmS-i organiseerimisel. Viimase üheks põhiülesandeks luges J. Hurt eesti vanavara päästmist ja kogumist. Tema innustusel ja juhtimisel kujunes välja korrespondentidevõrk, kokku 114 meest-naist. Rahvaluulet koguti 58 kihelkonnast (kaasaarvatud Setumaa) kokku 12493 üksikpala. 1875. aastal andis J. Hurt välja esimese, 1876. aastal teise vihiku oma "Vana Kandlest" 1878
vastupidine. Vanema skepsise kui koolkonna edasise kujunemise kohta andmed puuduvad. Oletada võib, et see tollal suurt populaarsust ei omanud, sattudes peagi teiste koolkondade terava kriitika alla. Kuid skeptikute filosoofiline algatus siiski ei kadunud. 3.2 Akadeemiline skepsis Akadeemilise skepsise esimeseks harrastajaks ning viljelejaks oli Aiooliast pärit Arkesilaos (u 315-241 eKr). Tema skeptilised vaatekohad näisid kujunevat peamiselt poleemikas stoik Zenoniga, kelle tunnetusõpetuslikke vaateid arvustades jõudis ta arvamusele, et nii meeltetaju kui ka mõistusliku tunnetamise täpsuses tuleb üldse kahelda ning väitis koos skeptikutega, et õigem on üldse loobuda otsustamisest asjade üle. Teatakse koguni, et ta kahtles isegi kahtlemise õigsuses. Akadeemilise skepsise silmapaistvamaks esindajaks kujunes Küreenest pärit Karneades (u 214-129 eKr). Tema vaateid leiame peamiselt tema õpilaste teostest,
päevad" (1893). Bornhöhe kõrval teiseks meheks, kes seikluslik-põneva juhtumusromaani võimalusi ning võtteid ajaloolisel ainestikul agarasti rakendama asus, oli Andres Saal. Tema toodangus olid kesksel kohal teosed ,,Vambola" (1889), ,,Aita" (1891) ja ,,Leili" (1893). Uue sajandi algul valminud ja ilmunud Vilde ajalooline triloogia tähendas aga juba eesti ajaloolise romaani edasiminekut mitme pika sammu võrra. Kirjanik toonitas pärast teostekolmiku lõpetamist poleemikas arvustajatega, et kõige iseloomustavam pole siin mitte ajalooline ainestik, vaid asjaolu, et tegemist on sotsiaalsete romaanidega. Tõeliselt ajaloolisteks on romaanid ( ,,Mahtra sõda, ,,Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid", ,, Prohvet Maltsvet) saanud palju hiljem, järelpõlvede jaoks. Tuntud ja teatud on eestlastele Vilde ja teiste juba mainitud eesti ajalooliste romaanide autorite kõrval veel Mait Metsanurk (,,Ümera jõel"), Karl Ristikivi ning eriti just Jaan Kross
kuulus ka Hurt. Avalikus kirjas teatas Hurt, et ta asub ,,Sakala" kaastööliste seast välja. Hurda seisund oli seda raskem, et samas tekkisid tal tõsised konfliktid saksa soost ametikaaslastega, mis tõid kaasa Hurda boikoteerimise teiste pastorite poolt. Sellises olukorras võttis Hurt vastu pakkumise asuda Peterburi Jaani kiriku eesti koguduse õpetajaks ning lahkus 1880. a. sügisel Eestist. Hurt ei saanud võimudelt luba oma ajalehte asutada, poleemikas ,,Eesti Postimehega" jäi ,,Sakala" aga kindlalt peale. Vahepeal 25 õnnestus sakslastel ,,Sakala" pea aastaks sulgeda, kuid see vaid suurendas lehe populaarsust. 1880.aastate alguseks oli ,,Sakala" tõusnud suurima tiraaziga ajaleheks Eestis. Tülid ei piirdunud ainult ajakirjandusega, vaid kandusid varsti üle ka rahvuslikesse organisatsioonidesse
tõlgendamine suuresti iibli lugemisele ja tõlgendamisele nii looduse kui ka pühakirja puhul jääb tõeline tähendus tabamata, kui ei osata sügavamaid sümboolseid tähendusi esmaste taga näha. Augustinus formaliseeris allegoorilise tõlgendusprintsiibi peajooned ning varustas selle semiootilise teooriaga, mis andis allegoreesile tõsisema intellektuaalse aluse, tänu millele allegooriline meetod läbi keskaja püsima jäi. Kasutas poleemikas hereetikutega esimesena väljendit ,,Looduse Raamat". Rõhutas sarnasust looduse ja pühakirja raamatute lugemise meetodite vahel. Arvas, et Jumal on varustanud loodusmaailma objektid tähendustega, mis omakorda osutavad sõnumitele, mille leiame Piiblist. Üheks olulisimaks panuseks võib pidada selle sõnade ja loodusobjektide vajelise seose formaliseerimist, mida allegoorilise eksegeesi puhul vaikimisi eeldati. Seletab, et pühakirja sõna-sõnaline tähendus on määratud sõnade
Tuleb lääne/lad vastane poleemika, mis sündis kohapeal. Kus? Reaalpol vahekorrad. Väitlus 2 munga vahel Nil Sorskiy (P-V munk; üks suuremaid kloostreid, hiljem lahkus kloostrist ja rajas enda erakla [skit]- eesmärgiks elada nii nagu varakristlikul ajal mungad kõrbes. ja Jossif Volokolanski vahel. Allikaliselt mitte väga hästi kaetud, kus asja tegeliku sisu 21 kohta pole. Uusaegses poleemikas olulisel kohal (ajal pole oluline). Disskussioon kloostrite ja kiriku maavalduste üle. (E keeles kõrb algselt metsa tähendanud). Nil S teinud palverännaku Kreekast. Ta vaated tugevalt mõjutatud esühasmist (müstilisest Kr õigeusu voolust). ,,Kloostritel ärgu olgu maad". Kasinad, loobujad . Jossif V asus kloostri maa kaitseks välja. Tema pooldajad ,,Jossiflased". Ivan III konfiskeeris kloostrite maavaldusi. Karjalas ja Põhja-Soomes asustus väga hõre. Raske harida
Meierhold eitas illusiooni ja ta võttis lavalt ära külgkulissid, dekoratsioonid ja tegi lava paljaks. Kui lava oli täiesti tühi, püstitas sinna mitmetasandilised platvormid. Ta lõi lavale näitlemismasina. Oluline ka mundrilaadne kostüüm; tihti olid näitlejad geomeetrilistes töörõivastes, mis viitas kommunistlike ideede levitamisele, utilitaarsetele vaadetele ja suurejoonelistele lavastustele. 36) Aleksandr Tairov Teatraalse, tingliku teatrisuuna esindaja. Poleemikas Meierholdiga. On lavastaja ja teoreetik. Tegi noorena kaasa amatöörteatris, kus võttis pseudonüümi. Teda kui juuti kiusati taga ja pärast teist arreteerimist kolis Peterburi. 1906 sai Komissarzevskaja teatri näitlejaks, mida juhtis Meierhold. Algas elukestev sõprus Lunatsarskiga, kes oli kõrgeima teatriorgani juhti. Tegi koostööd Meierholdiga. Paistsid mõlemad silma uuendusliku lähenemisega, kuid Tairov ei olnud nõus Meierholdi lavastamismeetoditega.
Otsustustest hoidumine (epoche) annab skeptikuile hingerahu ja häirimatuse (ataraksia). Kui väitele saab vastata samaväärsega, pole mõtet vaielda. Skeptikud tahtsid kummutada kõikide koolkondade dogmad. Oma otsustustest loobumist kommenteerisid skeptikud troopidena. Kuna loobuda tuli ka moraalseist otsustusist, iseloomustab skeptikute eetikat relativism. Akadeemiline skepsis kujunes välja Aiooliast pärineva Arkesilaose (~315-241)poleemikas stoik Zenoniga. Arvustades viimase tunnetusõpetust, jõuab järeldusele, et nii meeltetaju kui mõistusliku tunnetuse täpsuses tuleb kahelda, seega tuleb loobuda igasugustest otsustustest. Hakkas kahtlema isegi kahtlemise õigsuses. Ak. skepsise silmapaistvaim esindaja Karneades Küreenest (214-129). Ei kirjutanud, tema ideid ta õpilaste töödes. Kritiseeris kõiki kaasaegseid filos. õpetusi, eriti stoikusid. Kahtles teadmimse võimalikkuses, tõekspidamiste
mille kohaselt Kurjal puudub iseseisev olemus ning tegemist on lihtsalt ,,varjukujuga" Heast. Püüe jätta Kuri ilma oma õigest olemusest ja ta seeläbi tühistada, on tänapäevani väga jõuline mõttesuund. Siiski on kasulik silmas pidada, et kristlikus traditsioonis oli selle kontseptsiooni autori Augustinuse puhul tegemist vastureaktsiooniga manilusele. Seega ei ole tegemist mitte niivõrd algupärase idee esiletõstmisega eimillestki. Oma poleemikas manilaste ja markioniitide vastu deklareerib Augustinus järgmist: ,,Seepärast on kõik asjad head, kuna mõned asjad on paremad kui teised ja vähem heade headus lisab hiilgust parematele.... Need asjad, mida nimetame halbadeks, on siis heade asjade vead ning küllaltki võimetud eksisteerima omaette headest asjadest väljaspool....Kuid just needsamad vead annavad tunnistust asjade loomupärasest headusest. Sest mis on halvad vea
annaabi.ee 
