Põgenemine rahakoti eest
On ilus päikesepaisteline ilm. Mööda Tallinna vanalinna tänavaid
jalutab üks ilus siniste silmade ja heledate pikkade juustega
tütarlaps. See on 17-aastane Gerli , kes külastab esmakordselt
Tallinna. Ta imetleb keskaegsete hoonete arhitektuuri ja üldist
miljööd. Gerli kujutleb end aega, kui linn kuulus veel Hansa liitu
ning kuidas sakslased seal kaubitsesid.
Korraga ta aga ärkab kujutlustest ja avastab, et kaks pikka meest,
üks mustanahaline ja teine ilmselt põliseestlane eemal kätega tema
suunas näitavad ning agaralt midagi seletavad. Gerli kohkus ja
hakkas kiiresti mööda Pikka jalaga edasi sammuma. Ümber nurga
keerates mõistis ta, et ilmselt oli ta endale midagi ette kujutanud.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-05-23
Kuupäev, millal dokument üles laeti
14 laadimist
Kokku alla laetud
2 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
marinja
Õppematerjali autor
Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi -- ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise. Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat. Veebruaris 1831. ESIMENE RAAMAT I. SUURSAAL Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis.* Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine
kummardas ja küsis: "Kas mul on au kohtuda meie uue tantsuõpetajaga?" "Jah, see ma olen!" ütlesin veidi punastades. "Ma kohe juhatan teid teie grupi juurde". Me kõndisime diagonaalis üle pargi ja selle kõige tagumises nurgas oli telk. Suur telk, mille peale olid trükitud igasugused firmanimed, mis toetavad kampaaniaid, millel käiakse esinemas. Minu ülesandeks oli õpetada tantsima 26 rüblikut ja ise mõelda tantse välja. Mulle anti ka nimekiri ja raha, mille eest ma pidin ostma nimekirjas olevad kassetid ja plaadid. Mul oli palju tööd ja ma sain koju alles kell 8.05. Muidugi pidin ma täna need kassetid ära ostma. Mul oli ostetud 52 ja 15 oli veel osta. Ma käisin ujumas veel kell 24.00. Sa kindlasti oleksid minu asemel maganud, aga mina ei saanud magada. Ma olin mõelnud kolm tantsu tänasega valmis. Ja peale ujumast tulekut panin ööriided selga ja kuivatasin juuksed fööniga ära. Ma sõin natuke nuudleid ja siis heitsin magama. Kell oli 01.20.
tean seda. Poiss on riukaid täis, aga, armas taevas, ta on ju mu oma õndsa õe laps, vaene poisu, ja mul ei ole kuidagi südant teda lüüa. Iga kord, kui ta karistamata jätan, vaevab mind südametunnistus; ja iga kord, kui teda löön, on mu vana süda peaaegu lõhkemas. Olgu pealegi, naisest sündinud inimese elu on lühike ja täis muret, nagu pühakiri ütleb, ja ma usun, et see nii on. Ta teeb täna pärast lõunat poppi, ja karistuseks selle eest olen ma lihtsalt kohustatud teda homme tööle sundima. On küll väga karm teda laupäeval, kus kõik poisid on vabad, tööle panna, aga ta vihkab tööd rohkem kui midagi muud ja ma pean ometi veidigi oma kohust täitma, muidu saadan lapse hukatusse.» Tom tegi tõesti poppi ja tal oli, väga lõbus. Ta jõudis tagasi koju just parajaks ajaks, et aidata neegripoisil Jimil järgmiseks päevaks puid saagida ja enne õhtusööki halgusid
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele
Mida hakkas Pille tegema? Kuidas Pille jooksis? Mis lõpuks juhtus? Millise näoga oli Pille lõpuks? Miks oli Pille lõpuks rõõmus? 6. Põhjus- liitlause Laual on Nüüd lõpetame lause. Kuula, tibu teeb sinu moodustamine skeem: skeemi alusel eest esimese lause ise ära. Mina küsin --------, täiskasvanu sest....... tibult. Miks jalutas Pille tänaval? Pille abiga lauset lõpetades jalutas tänaval, sest ta tahtis oma kübarat näidata (õpetaja asetab lauale lauseskeemi. Sidendi sest kohapeale asetatakse noop, kuhu on kirjutatud sest).
arvas sauna-Madis. «Sügise on seda nalja vähem, vahel harva... See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.» «Need ei, anna ju piima ega võid,» arvas perenaine. «Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,» ütles sauna-Madis. «Küll teeme silla suurest mudast läbi,» lohutas peremees, «tagapool on kõvem.» «Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,» seletas sauna-Madis. «Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,» lisas ta natukese aja pärast juurde. Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt: «Miks sa just selle koha ostsid?» «Aga misukese siis?» küsis peremees vastu. «Kas paremat ei leind
saadetud raha kätte saanud. Vahepeal oli teda arst Zossimov vaatamas käinud. Raskolnikovi joodeti ja toideti. Razumihhin oli end vahepeal kõigi Raskolnikovi asjadega kurssi viinud ja tahtis teda nüüd aidata(lapsehoidja). Rääkis kuidas ta temani korterini jõudis ja mida kõike veel teinud oli. Hiljem uuris Raskolnikov, kas ta unes soninud oli ja millest, kartes et on end juba tahtmatult paljastanud. Razumihhin oli talle ostnud päeva jooksul kõik uued riided ema saadetud raha eest. Tuppa astus kauaoodatud Zossimov IV - lk 126 Zossimov vaatas Raskolnikovi üle, homsest ei tule enam rohtusid võtta. Siis rääkisid Razumihhin ja Zossimov omavahel igasuguseid jutte. Rääkisid ka vanaeide mõrvast ja jõudsid järeldusele, et see ei saanud olla värvija, ega tema paariline, kes parasjagu ka kahtluse alla oli võetud. Kui nad mõrva toimumise üle arutasid tõusis Raskolnikov äkitselt püsti ja sai teada, et oli kirstu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid