Suurenes orkestri koosseis, lisaks kinnistus 19. Saj kolmene puhkpillide koosseis. 5.Mida tähendab mõiste „programmiline muusika“ ? Programmiline muusika on instrumentaalmuusika, millele helilooja on lisanud sõnalise selgituse heliteose sisu paremaks mõistmiseks. 6.Iseloomusta sümfoonilist poeemi! Sümfoonilise poeemi keskmeks on ilukirjandusest, ajaloost või mütoloogiast tuntud kangelased või siis mõni kirjanduslik süžee. Seda tuleb mõista kui kirjandusliku teema või poeetilis-filosoofilise idee vaba ja kunstipärast tõlgendust. 7.Mis muutused toimusid 19. sajandil romantilise sümfoonia kompositsioonis? Muutus sümfoonilise tsükli ülesehitus ja orkestratsioon. Veel hakati panema sümfooniatele programmilisi pealkirju. 8. Kes oli Hector Berlioz ja millega on ta läinud muusikaajalukku? Hector Louis Berlioz oli prantsuse romantiline helilooja, keda peetakse nüüdisaegsete orkestratsioonipõhimõtete alusepanijaks.
peitub arenguseaduses ehk siis dialektikas ("arenguseaduseks") võõrandumine Teised Hegelist "Aristotelese suhe talle eelnenud hellenistliku mõtte arenguga on samasugune nagu Hegeli suhe kogu eelneva filosoofia arenguga alates antiigist ja isegi idamaadest, kuni tema oma ajani."- Benedetto Croce "filosoofiline posija"- Arthur Schopenhauer "tema kogu mõtlemine põhineb võltsprobleemidel"- Rudolf Carnapi "müstik, kes soosib müütilis-poeetilis- religioosseid kujundeid"- Anders Wedberg Hegel... on süsteemilooja, kes viib kõik ühtede ja samade kategooriate alla tema kõiketeadev koondsüsteem on ühe filosoofia ajaloo kõige kuulsamatest kogu tema hiigelperioodi filosoofia on ühe ja sama põhiteema korduv, tihti tüütuseni üksikasjalik kirjeldamine teeb ajaloo mõisteliseks on elustiililt samalaadne protestantlik-konservatiivne mõtleja kui Kant- mõlemad on süstemaatikud, professorid
neid naivistideks kutsutakse. Arvati isegi, et see mõiste tuleks ära keelata, kuna see pole ka piisavalt tabav. Õige termini otsimisega on tegeldud praktiliselt kunstivoolu tekkimisest peale. 1928. aastal toimus Pariisis kunstikriitiku ja kollektsionääri Wilhelm Uhde poolt "avastatud" Prantsuse naivistide (Vivin, Bauchant, Bombois, Séraphine) näitus pealkirjaga "Les Pentres ducæur sacré". Seejärel kasutusele tulnud termin "puhta hinge kunst" või "süütu kunst" kannab poeetilis-sentimentaalset varjundit. See aga ei sobi eriti meie tänapäeva, sest väga raske on leida neid tõeliselt süütuid maailmanägijaid, keda ümbritsev eriti mõjutada pole suutnud. Üheks tähtsamaks naivismi jooneks võib pidada täpse järgnevuse ja traditsiooni puudumist, selle kunsti pidevat isetekkimist. Seal, kus areneb uus naiivsus, sünnib ka naivistlik kunst. Seega oli naivism nähtusena olemas juba enne omaette kunstivooluks saamist
juhtuda vastavate mõistete täppis kujundamine. Selles mõttes ei ole Aristoteles mitte ainult teoreetilise jäelemõtlemisega tegelev ,,õpetlane" - vaid ühtlasi suur, erakordslt avara pilguga vaatleja ning koguja, jätkates tahestahtmata mõningate varasemate empiirikute näiteks Demokritose uurimistraditsiooni. Toetumine kogemusele ning eksaktseile vaatlusandmeile põhjustab tema mõttemaailma vabastumise kõigest poeetilis religioossest ja mütoloogilisest ballastist, mis tagades sellele kaine ning realistliku ajalikkuse. Ja Aristotelest hinnates me võime vaielda, kumb on ta kaaluvamal määral kas abstraktselt mõtisklev filosoof võii kogemusi ning tähelepanekuid korrastav loodusuurija: nii idealistid kui empiristid tahavad näha temas oma mõtlemistraditsioonide esindajat antiikses filosoofias. Ei tule aga unustada, et Aristoteles vaatamata kõigele oma vaatlustulemusi ja kogemusi tavatses kasutada
(1955, peaosades Aino Talvi ja Kaarel Karm). 1958. aastal lavastas Kaarel Ird „Vanemuises” traagikat ja koomikat põimiva tõlgenduse Shakespeare’i „Veneetsia kaupmehest”, Shylocki rollis Ants Lauter (kes oli 1950. aastal Draamateatrist tagandatud ja Tartusse n.-ö. maapakku mõistetud). 1950. aastate teatripildis torkas heas mõttes silma Viljandi „Ugala”, kus Karl Adra ja Aleks Satsi lavastajakäe all viljeldi kammerlikku, poeetilis-realistlikku draamat ja ühtlaselt hea tasemega ansamblimängu. Ideoloogiliste kammitsate lõtvumist 1950. aastate lõpus näitlikustasid teatraalsema stiili otsingud – näiteks Voldemar Panso „Härra Punttila ja tema sulane Matti” (1958 Draamateatris) oma novaatorliku lavakeele ja võõritava teatrimänguga, rahvateatri ja ideeteatri väljendusvahendite veenva ja vaimuka sünteesiga. Eestis märkis „Punttila”
| Stiil on väljendusvahendite korrastatus. Sõnakunst on kujundiline ja mitmetähenduslik. Keele poeetiline roll pöörab tähelepanu vormile ja väljendusviisile. Poeetiline keel: Luuletus on vormisidusalt/stiilselt väljendatud sisu (A. Merilai). J. Wainright määratles keele viipelisuse: keele kõlalised ja rütmilised omadused aitavad edastada teatud rõhuasetust; keele areng on kahetine (funktsionaalne info edastamiseks ja poeetilis-viipeline kujundite ning kõlamustrite tarbeks). Vt Luule poeetika – Poeetiline stiil. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis peaksite teadma). Millist poeetilise keele aspekti toob värsimõõt esile? Riim. Riimitüübid. Miks on riim luules oluline
ajaoludest. Ta stiilielementide iseärasusteski on tunda dramaatiliselt vaidlevate antiteeside pinget. Kõiges oma võõrapärasuses ja komplevas ebaühtluses on Mülleri eesti keel sõnavaralt rikkalikum ja lausekäikudelt väljendusväärtuslikum kui pärastine Stahli liistudele kangestunud kirkikuzargoon ja ebaloomulik kirjaviis. Mülleri püüdlus elavama esitluse poole on toonud esmakordselt eesti kirjakeelde mõnedki poeetilis-kujundilised võtted. Keeleliselt peegeldavad Mülleri jutlused tolleaegset kirdemurdeliste erijoontega tallinna ühiskeelt, mis on kirja pandud saksapärases ortograafias. 4. Eesti kirjakeele kujunemine. Lühidalt: a) Kelle kirjaviisianarhiat korrastavale grammatikale tugineb varane, saksapärane kirjaviis? Millal see grammatika ilmus, kellele oli suunatud? 1637 Heinrich Stahli grammatika ("Anführung zu der Ehstnischen Sprach") annab
ajaoludest. Ta stiilielementide iseärasusteski on tunda dramaatiliselt vaidlevate antiteeside pinget. Kõiges oma võõrapärasuses ja komplevas ebaühtluses on Mülleri eesti keel sõnavaralt rikkalikum ja lausekäikudelt väljendusväärtuslikum kui pärastine Stahli liistudele kangestunud kirkikuzargoon ja ebaloomulik kirjaviis. Mülleri püüdlus elavama esitluse poole on toonud esmakordselt eesti kirjakeelde mõnedki poeetilis-kujundilised võtted. Keeleliselt peegeldavad Mülleri jutlused tolleaegset kirdemurdeliste erijoontega tallinna ühiskeelt, mis on kirja pandud saksapärases ortograafias. 4. Rootsiaegne kirjandus Eesti Rootsi koloniaalvõimu all 1629-1710 Minu arvates peaks selle küsimuse vastus ühtima küsimuste 6, 7 ja 8 vastustega. Peab jälgima aastaarve. Natuke üldiselt Rootsi aja kohta: Eesti põlisrahva elu kulges XVII saj Rootsi sõjalise
vaidlevate antiteeside pinget. Kõiges oma võõrapärasuses ja komplevas ebaühtluses on Mülleri eesti keel sõnavaralt rikkalikum ja lausekäikudelt väljendusväärtuslikum kui pärastine Stahli liistudele kangestunud kirkikuzargoon ja ebaloomulik kirjaviis. 4 Mülleri püüdlus elavama esitluse poole on toonud esmakordselt eesti kirjakeelde mõnedki poeetilis-kujundilised võtted. Keeleliselt peegeldavad Mülleri jutlused tolleaegset kirdemurdeliste erijoontega tallinna ühiskeelt, mis on kirja pandud saksapärases ortograafias. 5. 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule Juhuluule- mingi sündmuse pidulikustamiseks, tervituseks või pühenduseks kirjutatud (sageli tellitud) tarbeluule. Maarjamaal hakkab juhuluule sugenema XVI sajandil algselt ladinakeelsena
Brahm avas selle lavastusega oma juhipositsiooni. Hauptmanni pooldajad olid teravad, aga nii olid ka vastased: Deutsches Theater'is loobus keiser näiteks oma loozist. 2004 tekitas lavastus sarnase skandaali, kui selle lavastas Volker Lösch Dresdenis: kuu hiljem keelati lavastus ära. Veebruaris 2005 loodi uus lavastus ,,Dresdeni kangrud", milles ei kasutatud Hauptmanni teksti ja parodeeriti eelmise lavastuse ärakeelamist. Hauptmanni unenäodraama ,,Hannele taevaminek" 1893, kus luuakse poeetilis-müstiline atmosfäär. Seal on naine, kes tahab end uputada joomarist kasuisa tõttu. Hilisemates olulisim ,,Rotid" 1911, mis on mitmekihiline pahelise miljööga teos, mis on groteski äärel. Rotid on siin oluline sümbol. Siin kujutatakse rottide poolt õõnestatud maailma. Näidend kirjutatud enne I MS, kui kirjanik nägi, et inimesed satuvad õõnestavasse kitsikusse. Astub sümbolistliku naturalismi poolele.
annaabi.ee 
