phjendas tema iglase riigi petus parim on tarkuse poole pdleja. Ta paigutab telised aristokraatiad kaugesse minevikku, millest me teame enam legendide kui kogemuse kaudu. Igal juhul valitsevad aristokraatia, millest Platon kneleb, tingimustes need, kelle hinges domineerib mistuslik hingejagu ja kes seetttu on kompetentsed riigiasju otsustama. Seega on siin tegu iglase riigi ideele lhedase valitsemiskorraldusega. Iga jrgmine valitsemistp on sellest ideaalist ha kaugemal, ha ebaiglasem selle sna platonlikus thenduses. Seega on Platoni valitsemiskordade tpoloogia htlasi hiskonnakorralduse allakigu astmestiku kirjeldus. Nagu kik nhtavas maailmas on ha muutumises, tekkimises ja hvimises, nii ei j ka aristokraatia siin psima. Ikka juhtub kunagi nii, et snnivad vhemate eeldustega inimesed, kes ei hinda enam tarkust selliselt, nagu seda hindama peaks. Nii kujunevad nad vheharituteks ja suureks kasvades ei kuula enam valitsejaid, vaid kehtestavad oma vimu. Need on inimesed kelle hinges
Antud raamatu esimeses peatükis põhjendab autor teesi, et iga indiviid peaks olema oma keha ja hinge üle täielikult suveräänne ja ka indiviidi parema käekäigu nimel ei ole õigustatud sekkuda tema nendesse tegemistesse, mis puudutavad üksnes tema enda isikut. Õigluse idee kohaselt ülesehitatud polis on aga muidugi midagi muud kui polis`ed “nähtavas maailmas”. Meeltega tajutavas tegelikkuses on seni olnud tegu enamasti ebaõiglusega selle sõna platonlikus tähenduses – inimesed, kel pole vastavaid eeldusi, püüavad riigivõimu teostada. Platon piltlikustab seda “Politeia”`as (488a – 489a) nn laeva võrdpildiga: riiki on seal võrreldud laevaga, millel on laevandusest vähetaipav omanik. Nii kirjeldatud omanik sümboliseerib rahvast. Selle omaniku juures käivad laevatüüri nuiamas madrused, kes samuti laevanduses kõige suuremad asjatundjad ei ole. “Riigilaeva” tüür on jagelemise objektiks. Igaüks neist
talle loogilisemad ja tõelisemad. Inimesed ei mõista kohe hüvesid, nad vajavad harjumiseks ja mõistmiseks aega, et näha suuremat pilti (maailmast, polisest, valitsemisest). 5) Milline on hariduse mõiste (eelkõige sofistidelt pärit), millele vastandub Paton? Nende kohaselt ei ole haridus olemas inimeses endas vaid, et see pannakse nende sisse. Nii nagu keegi täidaks asja, mis on ennem tühi, nagu pimedatesse silmadesse nägemise panemine. 6) Mida tähendab hariduse andmine platonlikus mõttes? Platon väidab, et võimekus on kõigis olemas, samuti ka see kuidas ja millega igaüks teadmiseni jõuab. Näiteks ei saa teadmisi saada ilma keha ja hingeta. On teadmisi mis saavutatakse kogemuste ja proovimiste teel, kui on ka neid teadmisi mis on olemas sünnist saati, mida pole võimalik ära kaotada 7) Kuidas on seotud haridus ja riigijuhtimine ning kes ei tohiks riiki juhtida? Riiki peavad juhtima need, kes on rikkad mitte rahaliselt võid selle poolest mille poolest peab
Nii peavad inimese esmaseks tunnetusvormiks jääma tema arvamused, mida ta enda kogemuste najal omandab või ka täiskasvanute käest kuuleb ja heas usus, see tähendab aga kriitikavabalt, omaks võtab. Nüüd ongi küsimus selles, kuidas inimene jõuab arvamustelt teadmiseni. Platoni järgi ei saa tunnetus selle ülemineku protsessis toetuda arvamustele. Miks mitte? Milliseid teoreetilisi raskusi kätkeb endas püüdlus tuletada kogemusele toetuvast tunnetusest teadmisi selle sõna platonlikus tähenduses? Oli ju Platoni ontoloogias juttu sellest, et ideed/olemused on igas üksikus nähtuses kohalolevad ning nende kohalolu ilmneb sama liiki nähtuste sarnasusena, ühiste omaduste olemasoluna ühte liiki kuuluvatel nähtustel. Miks ei võiks inimene üksikuid meeltega tajutavaid nähtusi omavahel võrreldes nende juures sarnast tähele panna ja nii leida kogu liiki iseloomustavad üldised omadused, teadmine millest olekski universaalne ja paratamatu teadmine, millest Platongi kõneleb
1. Esteetilise hoiaku episteemiline õigustamine seisneb väites, et esteetilise hoiak on vahendiks uute teadmiste saavutamisel. Henri Bergson uskus, et esteetiline hoiak aitab näha asjade omapära, indivuaalsust. Me kipume nägema vaid asjade, olendite üksikuid praktilisi omadusi, esteetiline hoiak aitab seda leevendada. Arthur Schopenhauer on väitnud, et esteetiline hoiak on objekti olemuse tunnetamise eeltingimus. Asja vaatamine ilma väliste seosteta aitab välja tuua selle asja idee platonlikus võtmes (metafüüsiline argument). 2. Esteetilise hoiaku moraalsel õigustamisel eristatakse konsekventsiaalset ja kontseptuaalset viisi. Konsekventsiaalne väidab, et esteetilise hoiaku sagedasel sissevõtmisel on moraalselt head tagajärjed (näiteks on inimesed vähem egotsentrilised ja dogmaatilised). Kontseptuaalse argumendi järgi on huvitu (omakasupüüdmatu) ja pühendunult vaagiv hoiak moraalselt positiivselt laetud. 3
empiirilise mina omadus. Ruum ja aeg on paratamatud ettekujutused, sest me võime küll ette kujutada ruumi ja aega ilma esemete või nähtumusteta, kuid mitte seda, et pole mingit ruumi ja aega. Kant nimetab neid mitmeti: “kaemused a priori”, “puhtad kaemused”, “kaemuse puhtad vormid”, “meelelisuse puhtad vormid” või “formaalsed kaemused”. Niisuguse käsitlusega muudab Kant oluliselt traditsioonilise filosoofia aja ja ruumi käsitlust. Platonlikus traditsioonis seostati meeleliste muljete ruumilisuse ja ajalisusega nende sõltuvus igakordsest vaatepunktist, nende muutlikkus seoses koha ja aja muutlikkusega. Empiiriliste kaemuste ajalisus ja ruumilisus seostus traditsioonilise filosoofia jaoks nende põgususega, viimasest tulenes selle käsituse jaoks aga empiirilise tunnetuse väheväärtuslikkus mõtlemise jaoks. Kant oma õpetusega ajast ja ruumist kui “puhastest kaemustest”, meelelisuse
konsekventsidega, mis kõlblusest eeldatavasti pidid tulenema. Kui nii, siis on aga Sokratese ja Platoni positsioon avatud sofistide kriitikale, kes said kerge vaevaga leida kogemusest küllaga näiteid selle kohta, kuidas vooruslikud inimesed pole oma voorustele vaatamata oma elu jaoks soovitavaid konsekventse saavutanud. Samas leidub piisavalt näiteid voorusetutest inimestest, inimestest, kes ei ole ei targad, vaprad, mõõdukad ega õiglased platonlikus tähenduses, kes aga paistavad elus tervikuna hästi toime tulevat. Platoni metempsühhoosi õpetus ongi ehk hädalahendus sellele probleemile – kui voorusetus ei saa ka selles elus “karistatud”, siis tulevases elus kindlasti. Nagu juttu oli, eeldas ta, et iga tulevane ümbersünd 7 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. on sõltuv eelneva elu kõlbelisest kvaliteedist
liigselt utilitaarse maailma-kogemise vastu; võimaldab näha asjade individuaalsust, unikaalsust 2. metafüüsiline lähenemine – esteetiline hoiak kui objekti olemuse tunnetamise eeltingimus (Schopenhauer). Kui vaatame asja objektiivselt – vabana tahtest (omamissoov jms) ja väljaspool asja seoseid/suhteid teiste asjadega, tunnetame asja ideed (platonlikus mõttes), asja olemust. („asjana“ võime mõista füüsilist eset, moraalset olukorda jms. Probleemid – miks peaks „objektiivne vaatamine“ andma asja olemuse? Funktsionaalsete artefaktide (tööriistada) olemus seisneb nende funktsionaalsuses. Jt probleemid. 2) sotsiaal-bioloogiline õigustusviis E-hoiak on universaalne ravim kõigi igapäevaste hädade vastu, millest meil
vaadata (kuulata jms) esteetiliselt? Miks peaks objekte kogema E-hoiakust lähtuvalt? Mis on E-hoiakust tolku? 4. Näitlikustage Schopenhauerile tuginevat E-hoiaku õigustamist! Episteemiline õigustamine: metafüüsiline on kategoriseering. A. Schopenhauer: E-hoiak kui objekti olemuse tunnetamise eeltingimus! Kui vaatame asja objektiivselt vabana tahtest (omamissoov jms) ja väljaspool asja seoseid/suhteid teiste asjadega, tunnetame asja ideed (platonlikus mõttes), asja olemust. ,,asjana" võime mõista mis iganes asja (nt suvalist füüsilist eset, moraalset olukorda, jne). 5. Milles seisneb E-hoiaku sotsiaal-bioloogiline õigustamine? Sotsiaal-bioloogiline õigustamine: E-hoiak on universaalne ravim kõigi igapäevaste hädade vastu, millest meil oma praktilise meele ja tõsise ellusuhtumise tõttu pole lootust pääseda: "üsna pea me õpime oma karmis elukoolis, et kui iganes suur soov ega tahte ponnistus ei ole
annaabi.ee 
