Kõige rohkem jäi mulle meelde ,,Must käsi'' - üks alkohoolne kokteil, mis ajas mehe hulluks. Ta võis teha kõike, olla pöörane, kuid samas järgmine päev ta ei mäletanud sellest mitte midagi. Veel olid seal toredad püssipaugud, mis ikka korralikult võpatama panid. Kuigi isiklikult muusikalid mind ei tõmba. Kuid see oli küll vahva etendus, ma läheks ka teinekordki seda vaatama. Kui etendus läbi sai ei tahetud näitlejaid ära lasta. Muudkui plaksutati ja plaksutati. Sepo näost võis lugeda, et neil pole sellist vastuvõttu vist olnudki(heas mõttes, et nii kaua plaksutati).
Minu jaoks oli see siiski pettumus, kuna just seda olin ma kogu eelneva aja oodanud. Neljandas vaatuses tegevus elavnes ja ka muusika läks särtsakamaks, mistõttu elavnesin vaadates ka mina. Loo lõpp oli väga põnev, poleks midagi sellist balletti vaatama tulles isegi oodanud. Kokkuvõttes sain kindlasti positiivse elamuse, sest kõik osatäitjad, muusikud, dirigent, töölised ja loojad olid saanud oma tööga suurepäraselt hakkama. Seda kinnitas ka publiku emotsioon- plaksutati ja tänati tantsijaid ja muusikuid pika aplausiga. Joonis . Pilt etendusest
surnukeha, tappis ka tema end, kuna ei suutnud ilma Santelmota elada. Lauljate ja lauljannade vokaalsed võimed olid suurepärased. Mind pani imestama see, kuidas saab ühes nii pisikesest naisest, nagu seda oli Nina Gluchsteini mänginud Helen Lokuta, välja tulla nii võimas hääl. Mul tuli igakord kananahk ihule, kui tema oma kõrgeid noote laulis. Üldiselt oli kõik lauljad väga head. Publik oli väga vastuvõtlik sellele, mis toimus laval. Peale etendust plaksutati ikka suhteliselt kaua. Ka minule meeldis see etendus väga. Üheks plussiks tooksin veel selle, et etenduse ajal jooksid ekraanil ka subtiitrid, nii eesti kui ja inglise keeles, mis tegi kogu loo veel paremini arusaadavaks. Helerin Koppel 11a
kontserdi proov Maarja kirikus suletud uste taga. Enne esimese proove oli paljudel korraldajatel mure, et kuidas nii suur rahvamass koos saab laulda. Aga peale esimest proovi saadi aru, et muretsemiseks pole põhjust. Sest kõik kõlas lausa üle ootuste hästi. 18 juunil toimus rongkäik Toomeorgu. Kus toimus jumalateenistus ja hiljem ka vaimulik kontsert. Lauljad kandsid enamasti rahvarõivaid ja kanti kihelkondade ja Eesti lippe. Kooride esinemise järjekord loositi. Paljude imestuseks plaksutati pärast kirikulaule, arvatavasti lihtsalt teadmatusest, et seda teha tegelikult ei tohi. Peale seda mindi tagasialgsele peoplatsil Ressource seltsi aed . Eestimeelseid kõnesid pidasid J.V.Jannsen ja Jakob Hurt. Seal lauldi 13 laulu, nende hulgas ka "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani". Kolmandal päeval toimus laulsid 22 koori Vanemuise aias võidu. Peale selle toimus ka pasunakooride vägev ühismäng kus dirigendiks oli Otto Wirthous. Laulupea lõpukõne esitas Johann Voldemar Jannsen
Esinejad laulsid selgelt ja piisava hääletugevusega ning kõik sõnad jõudsid ilusti publikuni. Laulude vahepeal vürtsitas Matvere publikut mõne hea ja naljaka looga, mis terve saali naerma ja muhelema pani. Kostüümid olid lavalolijatel erilised, aga seejuures viisakad. Meestel tavalisest kirevamad ülikonnad ja naisel pikk must kleit. Mina jäin konstertiga väga rahule ning see tekitas hea jõulutunde. Ka teised saalis viibijaid tundusid olevat rahul kuna plaksutati kõvasti ja sooviti lisalugusid. Ainukeseks miinuseks oli, et vaheaeg oli liialt pikk - 30 mintuit. Täiesti oleks piisanud veerand tunnisest pausist, aga kontserti hea meeleolu tõttu see minu tuju ei morjendanud. Mina soovitan kõigile minna vaatama ja kuulama seda jõulukontserti, sest see tekitab hea meeleolu ja jõulutunde, lisaks kuuleb häid laule suurepärastelt kodumaistelt lauljatelt.
kuulajale põnevat esitust. Sümfooniaorkestris olid esindatud pillirühmad flöödist kontrabassini ning kõlaliselt omavahel tasakaalus. Polnud kuulda, et mõni rühm teistest tugevalt üle mängiks.Polnud kuulda ka möödamängimisi või sassiminekuid. Kontserti oli kuulama tulnud peaaegu terve saalitäis inimesi. Publik oli viisakas ega seganud esitusi. Kõik kuulasid tähelepanelikult ja elasid lauljatele kaasa. Kontserdi lõpus plaksutati esinejatele palavalt ning tänusõnadega kiideti ka kollektiivide juhendajaid. Minu meelest oli kogu kontsert väga hea ja lauljad olid kõrge tasemega. Enam neist lauludest meeldis mulle Keit Triisa esituses ,,Iial ei muutu võõraiks me" , sest esitus oli emotsionaalne ning väljapeetud. Esineja näis ise lugu nautivat ja muutis sellega loo ka publikule nauditavaks. Selline kontsert on heaks vahelduseks igapäevaelule ja sisutühjale muusikale mis meid
Enamus lood olid tal kahjuks ingliskeelsed, kuid see mind eriti ei häirinud, sest ka need olid vapustavalt hästi esitatud. Lauljanna laulud olid sisuliselt seotud tunnete ja reaalsusega, milles oli mõneti suhteliselt keerukas harmoonia. Kohe oli arusaada et Kadri sulandus oma häälega muusikaga ühte ning laulis igat nooti nii südamest, et see lihtsalt pidi igaühe südamesse jõudma.Kontserdi juures oli ka asi, mis mulle ei meeldinud, nimelt see, et plaksutati keset laulu. Kuigi tean, et nii just jazzis asi käib, oli see siiski minu meelest imelik. Teadsin enam-vähem, mida sellisest jazz-kontseridst oodata, ent see ületas kõik ootused. Kuna olen enne jazz-kontserdit vaatamas käinud vaid korra, siis olin ehk liialt ükskõikne tol ajal ja ei suutnud seda lihtsalt südamega kuulata. Alati polegi kõige tähtsam ju see, et lihtsalt kuulad esituse ära, sest siis sa ei saa kontserdist mingit õiget elamust,
Jaak Sooäär, kes on erinevates koosseisudes jazzrockis ja rockjazzis osalenud, olid seekordki oma loominguga liiderlikud. Puhas improvisatsioon kätega vastu kitarri lüües, sõrmede osav kasutamine, kasutati veepudelit, millega luua veel huvitavamaid kõlasid, selle ühtivus oli oivaline ja kõrvu paitav. Improvisatsioon ja tiimitöö, mis lava peal hästi töötas ja sõbralik suhtlus publikuga, kutsus ning pani tundma publiku kui ühtseks. Plaksutati kaasa, naerdi kui juhtus miskit pillidega või läks kellelgi rütm sassi. Aga see oli loomulik ja sellele muheldi kaasa. Kokkuvõttes 2. aasta jooksul käidud Jazzkaare festivalil pole olnud siiani halba elamust. Peale kontserti on alati soojad tunded sees ja naeratust näolt saada on väga raske tükk aega. Sellist laadi festivalid peaksid saama meie kultuuris väga ausa ja kindla koha. Kuna üritus on mõeldud igas
mängitud. Minu arust arvutigraafikat ei kasutatud, aga ma võin ka eksida, kuna ballett toimus kuu aega tagasi. Ma väga ei usu, et arvutigraafikat kasutati, sest siis oleks mulje etendusest jäänud teistsugune. Minu jaoks olid õnnestumad stseenid need mis toimusid magamistoas, sest seal oli korraga laval vähem inimesi ja sündmused olid arusaadavamad. Seal oli rohkem põnevust ja oli huvitavam jälgida. Publik suhtus etendusse väga hästi, etenduse ajal käituti väga viisakalt. Plaksutati, kui mõni stseen läbi sai või keegi lõpetas tantsimise. Kõik oli väga viisakas ja pidulik, minu jaoks veidi harjumatu atmosfäär. Ma istusin rõdul, sealt oli väga hea vaade. Ma olin imestunud, kui vaikne publik oli ja kui pingsalt jälgiti etendust. Üldmulje jäi hea balleti kohta hea. Uuesti ma vaatama ei läheks, sest mulle balletid ei meeldi. Etendus oleks võinud olla lühem, kuna sisu kordus esimeses ja teises vaatuses ning ballett oli lõpus veniv ja igav
Üldiselt jäin rahule selle etendusega. Näitlejate poolt oli etendus väga meisterlikult ette kantud. Võrreldes mõne teise ooperiga, mida ma näinud olin, oli see väga hea. Ning ma ei kahetse, et seda vaatama läksin, sest need mõned tunnid mu elust, selle ooperi vaatamiseks, ei ole mingi igava etenudse peale raisatud. Ning ka publik oli sellest ooperist hästi meelestatu, sest lõpus tänati näitlejaid tormilise aplausiga ning ka peale solistide aariaid plaksutati. Ning ooperi traagiline sisu meeldis ka publikule. Kindlasti soovitan ka teistel, kes tahavad tõeliselt head ooperit näha, seda vaatama minna.
Aravete Keskkool Merit Kalamägi XI klass Retsensioon : Giselle Aravete 2009 Mina käisin 19.novembril Vanemuise kontserdimajas vaatamas balletti ,,Giselle". ,,Giselle" on Adolphe Adami ballett kahes vaatuses. See on lugu vastamata armastusest, hullusest, surmast ja kättemaksust. Kaunis talutüdruk Giselle armub krahv Albertisse, kes murrab ta südame. Helilooja Adolphe Adam Lavastaja Stanislav Feco (Tsehhi) Koreograaf Jean Coralli, Jules Perrot ja Marius Petipa järgi Stanislav Feco Kunstnik Charles Cusick-Smith (Sotimaa) Muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp Osatäitjad: Hayley Blackburn, Nashua Mironova, Mai Kageyama, Saori Nagata, Steven Melendez, Ilja Mironov, Silas Stubbs, Janek Savolainen, Takuya Sumitomo, Rita Dolgihh, Ruslan Stepanov, Marika Aidla, Maarja Paugus, Raminta Rudzionyte, Guy William Burden, Valentine Legat, Kristina Markeviciute, Alens Piskunovs, Anthony Maloney, Colin Thomas Maggs, Anna Shircliff, Juli...
põhiseadus maailmas!" Lõpetuseks lasti kõlada kolmekordne elagu! Stalinile. Teine kõneleja hüüdis: "20 aastat on Eesti tööline selga küürutanud, kuid sellel on tänaseks lõpp – vanad ajad ei tule enam kunagi tagasi!" ja kutsus üles: "Asume homme oma tööpinkide juurde, kust me tulime. Maailm seisab ülal tööliste õlgadel. See maailm kuulub meile! Tervitame enne lahkumist Nõukogude Liidu juhti Stalinit!" Hüüti kolmekordne hurraa! ja plaksutati käsi, hüüti elagu! veel teistele Nõukogude Liidu juhtidele. Presidendi juurde saadetud delegatsioon tuli tagasi teatega, et vangid on lubatud vabastada harilikus seaduslikus korras, kui nad esitavad vastavad palved, mis tulevad läbivaatamisele ja otsustamisele. Meeleavaldajaid jäid kohese vabastamise nõudmise juurde ja suundusid Keskvangla juurde. Poliitiliste vangide vabastamine toimus kella kolme paiku päeval. Kui
2. RAHVAPILLID JA PILLIMUUSIKA Eesti rahvapillid on maarahva traditsioonis levinud pillid, mida enamasti valmistati kodus. Muistsed kohaliku päritoluga pillid: kannel, vilepillid, samuti naaberrahvastelt pärit ja siin kodunenud muusikariistad: viiul, lõõtspill. Kõrvuti viisipillidega mängiti ka rütmipille, milleks sobisid käepärased tarbeesemed ja tööriistad: luuavars, pink, saag. Samuti tunti ja kasutati kehapille: plaksutati käsi, trambiti jalgu, punnis põskedele sõrmedega nipsutades mängiti põsepilli. Mängiti tavaliselt üksi. Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. sajandil, kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehääli võimaldavad pillid viiul, külakannel ja lõõtspill. Pillimäng oli Eestis traditsiooniliselt meeste tegevus, alates 20. sajandist hakkasid pille (esmalt kannelt) mängima ka naised. 2.1. Keelpillid (kordofonid)
) Neljas õhtu, nn. "schubertiaad" oli pühendatud Schuberti heliloomingule. Ring oli tuntud vabadustarmastavate vaadete poolest, mida seal levitati. 1820. a. tehti kogu ringile ametlik noomitus, kusjuures üks Schubert seltsimeestest, revolutsiooniline poeet Johann Senn, saadeti Austriast välja. Schubert elas äärmiselt vaeselt, ööbis kord ühe, kord teise sõbra juures. oli nii halvasti riietatud, et kord, kui tema muusikat kanti ette teatris (melodraama "Võluharf") ja teda kui autorit plaksutati lavale, ei saanud ta minna kuulajaskonna aplausi vastu võtma. Schuberti unistus, et ta ükskord saab Viinist lahkuda, puhata ja leida endale parema tegevuspaiga, ei läinud täide. Kahel suvel töötab ta Zelesz`is (Ungari), kus ta suure rahapuuduse survel annab muusikatunde Esterhazy von Galântha aristokraatlikus perekonnas; kolm korda (1819.a., 1825.a. koos Vogl`iga ja 1827.a.) sooritab ta kontsertreisi Ülem-Austria provintsilinnades ja - külades. Kuid need jäävad ainsateks
"schubertiaad" oli pühendatud Schuberti heliloomingule. Ring oli tuntud vabadustarmastavate vaadete poolest, mida seal levitati. 1820. a. tehti kogu ringile ametlik noomitus, kusjuures üks Schubert seltsimeestest, revolutsiooniline poeet Johann Senn, saadeti Austriast välja. Schubert elas äärmiselt vaeselt, ööbis kord ühe, kord teise sõbra juures. oli nii halvasti riietatud, et kord, kui tema muusikat kanti ette teatris (melodraama "Võluharf") ja teda kui autorit plaksutati lavale, ei saanud ta minna kuulajaskonna aplausi vastu võtma. Schuberti unistus, et ta ükskord saab Viinist lahkuda, puhata ja leida endale parema tegevuspaiga, ei läinud täide. Kahel suvel töötab ta Zelesz`is (Ungari), kus ta suure rahapuuduse survel annab muusikatunde Esterhazy von Galântha aristokraatlikus perekonnas; kolm korda (1819.a., 1825.a. koos Vogl`iga ja 1827.a.) sooritab ta kontsertreisi ÜlemAustria provintsilinnades ja külades. Kuid need jäävad
Jõudis kokku seltskond 800'st isikust Tartusse. Sotsialistid tulid Tartusse, et teha protest ebademokraatlikule valimisele. Nad tahtsid kongressi ära rikkuda. Kuid teised tahtsid minna kongressile, et leida ühine keel ja saada teada, mida edasi teha. Sotsialistid otsustasid loobuda oma protesti plaanidest, kuid lõid kontakti Tallinna radikaalidega, kelle eesmärk oli vältida J. Tõnissoni kongressi juhi kohale. Kongressil segati Tõnissoni juttu, räägiti vahele, vilistati, plaksutati ning J. Tõnisson lahkus kongressilt. Peale kuue tunnilist arusaamatut käratsemist suudeti valimised läbi viia. Võitsjaks sai Jaan Teemant, teine koht Henri Koppel. Jaan Tõnisson pidi leppima 101 häälega. A. Kesküla sai 1 hääle. Nõuti Venemaalt demokraatlike valimisõigusi riigiduumasse, oma konstitutsioon. ERE loosungid: Eesti asulate ühendamine, autonoomia (Rahvuslik kultuur autonoomia või midagi enamat?), maareformi vajadus (Rangel seadus alusel). Aulakooslek:
vanemast, kes pidi mängima ses peaosa. Viimaks, kui kõigi ootus oli küllalt üles kruvitud, tõmbas ta eesriide üles. Järgmisel silmapilgul tuli kuningas neljakäpuli lavale, täitsa alasti, üleni triibuliseks maalitud, iga värvi vöödiline ja kirendav kui vikerkaar. Ja -- kuid parem vaikida ta välimusest, see oli metsik küll, kuid kole naljakas. Inimesed naersid endid poolsurnuks; ja kui kuningas oli küllalt keksinud ja keksis näitelavalt minema, siis möirati ja plaksutati käsi ja märatseti ja kriisati, kuni ta tuli tagasi ja tegi kõike veel kord. Selle'peale lasti teda kõike kolmandat korda teha. Noh, vana tobu tembud oleksid lehmagi naerma pannud. Siis laskis hertspg eesriide alla, kummardus rahvale ja ütles, suurt kurbmängu mängitavat veel ainult kahel õhtul tungiva kutse tõttu Londonisse, kus kõik piletid seks Drury Lane'i teatris olevat juba nüüd ära ostetud. Siis ta tegi teise kummarduse ja ütles, kui
annaabi.ee 
