Retsensioon (1)

Retsensioon
Käisin 11ndal aprillil 2009 vaatamas ja kuulamas Viljandi muusikakooli Neidudekoori ja Laulustuudio Viva la Musica kevadkontserdit, mis toimus Viljandi pärimusmuusikaaidas. Kontserdil tulid esitamisele Eesti heliloojate ja ka paljude teiste tuntud meistrite teosed. Kontserdile oli kaasatud ka Viljandi Noorte Sümfooniaorkester, mis saatis enamusi Viljandi neidudekoori lauludest. Vahepaladeks kostus lugusid nii Laulustuudio õpilastelt kui muusikakooli kasvandikelt.
Esinejad olid pärit Viljandi Muusikakoolist ja laulustuudiost Viva la Musica. Muusikakooli koori juhendas Maarika Reimand ja Noorte Sümfooniaorkestrit dirigeeris Harry Illak . Neidudekoor oli umbes 30- liikmeline ja laulustuudiost astus esinejaid üles 6. Noorte Sümfooniaoskestris oli liikmeid ligikaudu 70.
Kontserdit alustas Muusikakooli neidudekoor lauluga „Majanduse kriisilauluke“. Laul oli väga võimas ja dünaamiline. Lauljad jälgisid suure tähelepanuga dirigenti ja tõid kõik nüansid täpselt välja. Llugu oli päevakajaline ja pakkus kuulajatele omamoodi äratundmisrõõmu.Vahepalaks laulsid laulustuudio õpilased laulu „Viva la musica“. Nimetatud lugu oli üsna kiire ja tekitas hea meeleolu. Kollektiiv intoneeris väga puhtalt, vaatamata keerulistele viisikäikudele selles laulus .Järgnevalt esitas neidudekoor laulu „Puhkuse veedame viljandis “. See laul tekitas tõeliselt kevade meeleolu. Soprani ja bassi käigud olid väga puhtalt ja kõlavalt välja lauldud. Laul oli köitev ja tekitas inimestes ühtekuuluvustunnet ning pani kõiki kaasa elama. Laulu lõpus kostus publikult vali aplaus, kuna esitus oli olnud suurepärane. Vahepalaks laulis Mariann Õmblus laulu „Kõige parem polka“ ja saateks laulsid Viljandi muusikakooli neidudekoori õpilased. Järgnevalt tulid neidudekoori poolt esitusele laulud „Marsilaul“, „Politseirock“, „Suvelaul“, „Lähme lapsed“, „Mu suul ei ole sulgejat“, „Kevadpidu“.Solistide poolt kõlas vahealadeks palju hoogsaid lugusid . Kõik laulud olid suurejooneliselt esitatud ning noorte sümfooniaorkester muutis kontserdi palju huvitavamaks ja võimsamaks. Terve Pärimusmuusikaait oli täitunud kõlava lauluga.
Neidudekoori vokaalne tase oli kõrge, sest kõik lauljad olid kas muusikakooli õpilased või vilistlased. Intonatsioon oli puhas ning koor pidas täpselt kinni rütmist ja jälgis pingsalt dirigenti. Koori diktsioon oli selge ja laulu sõnad olid arusaadavad. Laulustuudio esinejad olid enesekindlad , kauni kõlava häälega ning kandsid kõik laulud võimsalt välja, pakkudes kuulajale põnevat esitust. Sümfooniaorkestris olid esindatud pillirühmad flöödist kontrabassini ning kõlaliselt omavahel tasakaalus. Polnud kuulda, et mõni rühm teistest tugevalt üle mängiks.Polnud kuulda ka möödamängimisi või sassiminekuid.
Kontserti oli kuulama tulnud peaaegu terve saalitäis inimesi. Publik oli viisakas ega seganud esitusi. Kõik kuulasid tähelepanelikult ja elasid lauljatele kaasa. Kontserdi lõpus plaksutati esinejatele palavalt ning tänusõnadega kiideti ka kollektiivide juhendajaid.
Minu meelest oli kogu kontsert väga hea ja lauljad olid kõrge tasemega. Enam neist lauludest meeldis mulle Keit Triisa esituses „Iial ei muutu võõraiks me“ , sest esitus oli emotsionaalne ning väljapeetud. Esineja näis ise lugu nautivat ja muutis sellega loo ka publikule nauditavaks. Selline kontsert on heaks vahelduseks igapäevaelule ja sisutühjale muusikale mis meid igapäevaselt ümbritseb ning kui mul oleks veel võimalus taolisele üritusele minna, siis ma haaraks kindlasti võimalusest kinni ning soovitaks ka teistel seda teha.