Hatsepsuti matusetempel on üks kõige enam külastatud paiku vaaraod ematusepaigas Kuningate Orus. Pärast ta surma kustutati valitsejanna nimi kirjapandust. Seda peetakse ta kasupoja kättemaksuks võimu usurpeerimise eest. Muumia leiti hauakambrist KV60, mis on üks hämmastavamaid Kuningate Oru matusepaiku. Selles oli kaks identifitseerimata muumiat, seejuures mõlemad naissoost. Haua avastas 1903. aastal Howard Carter. Seda oli rüüstatud juba antiikajal ning ta pitseeris selle uuesti kinni. 1906. aastal avati hauakamber uuesti ning välja võeti üks muumia, kes identifitseeriti kui Sitra, Hatsepsuti kuninglik meditsiiniõde. Muumia, mida peetakse praegu Hatsepsutiks, jäeti kambrisse lebama ning see ei näinud päevavalgust enne 1990. aastat. Spekulatsioone, et see oli/on tema, toitis asjaolu, et muumia vasak käsivars oli painutatud asendis, mis väidetavalt tähistas kuninglikke matuseid ning et ta kandis puust
vaid vägagi demokraatlik rahvas. Juba aastal 1215 tuli kuningal rahva nõudmisel välja anda kuningavõimu piirav suur vabaduskiri Magna Charta Libertatum. Üks neljast paremini säilinud Magna Charta koopiaist on hoiul Salisbury katedraali raamatukogus. Koopia jõudis Salisburysse, kuna hilisem Salisbury kanoonik ja ehituse järelvaataja Derehami Elias osales 1215 Runnymedes, kus kuningas John Maata pitseeris Magna Charta ja Elias sai ülesandeks jagada välja mõningad originaalid. 1386. aastal pandi katedraalis üles mehhaaniline kell, mis on praegu vanim Inglismaal ja arvatavasti ka vanim töötav kell maailmas. See on tiksunud enam kui 5 miljonit korda sellest ajast saati, kui see ehitati. Maailma suurimate, kaunimate, vaimustavaimate ehitiste hulka kuluvad ka mitmed kirikud ja moseed. Salisbury katedraal on Inglismaal üks kuulsamaid oma kõrgeima torni tõttu.
monolooge. Kui sealne kool lõpetatud, läks Charles Rouen'i Kollezisse, kus hakkas poiss õppima arstiteaduskonnas. Sealses tunniplaanis olevad ained: anatoomia, patoloogia, füsioloogia, farmakoloogia, keemia ja botaanika ja nii edasi. Uus tunniplaan jahmatas Charles'i, noormees polnud nendest ainetest midagi varem kuulnud. Esialgu käis ta kohal igas loengus ja võttis õppimist täie tõsidusega. Igal neljapäeval saatis ta emale pika kirja punase tindiga ja pitseeris selle kolme pitseriga kinni. Arstiteaduskonda ta siiski ei lõpetanud kuna pahed hakkasid teda ahvatlema, nimelt hakkas ta käima baaris doominod mängimas ning puudus väga paljudest loengutest. Ema otsis pojale vabandusi ja oli siiski veendunud, et tema poeg polnud põrumises süüdi. Umbes 5 aastat peale põrumist õppis Charles kõik eksami vastused pähe ning sooritas üsna hea tulemuse, enamvähem siis sai ka härra Bovary teada, et poeg oli esimesel korral
kaunid kunstid, kirjaoskuse ja teaduse, elu muutus paremaks. Tsivilisatsioon levis. Orjad jäid orjadeks. Kõik hakkasid rikkust taga ajama. Spartacus langes tsirkuses kaasorjade eest võideldes. Athena rinnaplaadil olev gorgo(madudest juustega lõustad) pea muutis kõik vaenlased kiviks. Arachne Lüüdia kuningriigi printsess, kes oskas kududa sama hästi, kui Athena. Athena muutis ta ämblikuks Teiresias suurim ettekuulutaja müüdimaailmas, athenat näinud mehel, pitseeris athena silmad kinni, hiljem hakkas tal kahju ja ta andis talle võluväelise saua, mis juhtis ta samme niisama kindlalt nagu tal oleks nägemine alles Athena asutas Kreeka kõrgeima kohtu, areopaagi. Kekrops ateena kuningas Erechtheus ateena kuningas pärast Kekropsi, Athena kasvatas ta üles, ta oli maa-ema ja hephaistose poeg. Aglauros üks kuningas kekropsi kolmest tütrest, sai kaljudel surma.
lammutas algse kellatorni. Salisbury on üks kolmest Suurbritannia katedraalist, millel ei ole kellamängu. 1386. aastal pandi katedraalis üles mehhaaniline kell, mis on praegu vanim Suurbritannias ja arvatavalt ka vanim töötav kell maailmas. Katedraali raamatukogus on hoiul üks neljast paremini säilinud Magna Carta koopiast. Koopia jõudis Salisburysse, kuna hilisem Salisbury kanoonik ja ehituse järelvaataja Derehami Elias osales 1215 Runnymedes, kus kuningas John Maata pitseeris Magna Carta ja Elias sai ülesandeks jagada laiali mõned originaalid. Reimsi katedraal on basiilika Reimsis Prantsusmaal. Katedraali tuntakse peamiselt seetõttu, et see oli Prantsusmaa kuningate kroonimiskirik. Praegune kirik valmis 13. sajandi lõpus, välja arvatud lääneportaal, mis püstitati 14. sajandi alguses. Kirik rajati 1211. aastal maha põlenud kiriku kohale, mis omakorda oli rajatud basiilika kohale, kus legendi järgi ristiti 496. aastal Chlodowech I.
Oma amööbide juurde naastes nägi ta midagi uskumatut. Ta nägi värvilist valgusvihku (mida oli ta ka enne ja tema õpilasedki näinud kuid ei olnud sellele tähelepanu pööranud). Selles kiires toimus midagi enneolematut. Ta mängis veel veidi valgusega püüdes luua seda kiirt nii lampide kui päikesevalguse abil. seejärel pani ta mikroskoobi klaaskupli alla ja sulatas gaasipõletiga kirjalakki, millega ta pitseeris klaaskupli laua külge kinni. Siis ajas ta üles Persikovi, kellel ta keelas sinna ruumi minna, kus ta uurimistööd tegi, samuti keelas koristamise. Seejärel hakkas ta lahkuma, tal õnnestus jalga saada ainult 1 kaloss, niisiis läkski ta niiviisi välja. Pobisedes omaette jalutas ta kodu poole. Mingid noored jõlkusid temaga natuke autoaknast vms. (pointless) 3. Peatükk Persikovil selgus käes Selgus, et valgusvihus oli üks erepunane kiir eriti selge ja jäme. Kohas, kus "punane
Jumalakuju sisaldav pühamu poole minnes tõusis põrand aina kõrgemale ja seinad nihkusid aina koomale. Tempel terviklikult sümboliseeris universumit ja selle loomist. ALTAR Igas templis oli üks või mitu altarit kus hoiti jumalate kuldkujukesi. Pühamu oli suletud ja uks pitseeritud. Preestrid avasid selle iga päev hoolikalt, et vii jumalale joogi ja sõõgiohvreid. Ülempreester riietas jumalakuju lahti, puhastas seda ja mähkis taas puhtasse linasesse kangasse. Pühamust lahkudes pitseeris ta uuesti ukse ja pühkis üle põranda. PÜHAD Kindlatel aegadel näiteks Opeti pühal või Teebas peetud niinimetatud oru pühal toodi jumala kujud pühamust välja. Preestrid kandsid need erilistel, sageli paadikujulistel puust alustel mõnda naaber templisse. Nüüd oli lihtrahval võimalik näha kumalaid ja rõõmupidu pidada. PREESTRID Templi eest hoolitsesid paljud erinevate auastmetega preestrid. Paljud neist ei astunud iial üle pühamu läve
Ilmub rongkäik lahtist kirstu kandes, kirstus Ophelia. Hamlet ja Horatio hoiduvad varju. Laertes neab õe hulluse põhjustajat. Hamlet astub esile ja Laertes tungib talle käsitsi kallale. Nad lahutatakse. Hamlet kinnitab oma armastust nii Ophelia kui Laertese vastu ega mõista, miks viimane teda ründas. II stseen: Hamlet avaldab Horatiole, et oli kuninga kirjad lahti murdnud ja leidnud käsu end Inglismaale jõudnuna koheselt hukata. Hamlet asendas kirja uuega ja pitseeris selle oma kadunud isa pitseriga. Kirjas kästi selle toojad, s. o Rosencranz ja Guildenstern hukata. Hamlet peab seda silmakirjalikele pugejatele parajaks palgaks. Hamlet kahetseb tüli Laertesega . Õukondlane Osric, kes on igal hetkel valmis isandatele järele kiitma, teatab Hamletile, et kuningas on suure kihlveo sõlminud Hamleti ja Laertese vehklemiskunsti peale. Hamlet on vehklemist pidevalt harjutanud ja nõustub turniiril vehklema. Ta ütleb küll Horatiole, et tunneb
künkatippu. Ellu jäi ainult Joaquini, kelle fasistide leitnant kuklalasuga tappis. Seejärel käskis ta kõigil partisanidel pead maha lõigata ja need kaasa võtta. R nägi, kuidas kolonn ratsanikke nende laagri lähedalt mööda liikusid. P ja A käisid hiljem S laagripaika vaatamas ja nägid peadeta laipu. A rääkis R-le veel vägede liikumisest ja R otsustas kirjutada kindralstaapi raporti, et rünnak ära jäetaks. Ta kirjutas raporti valmis ja pitseeris selle S.I.M-i (sõjaluureteenistus) pitsatiga. Raportit saadeti kindralstaapi kohale viima AN. Samas ei uskunud R, et rünnak ära jääb, sest G ainult juhib seda, käsud tulevad aga Madriidist. R mõtles, et võib rünnaku ajal surma saada ja siis kohtuks ta oma surnud vanaisaga. Siis aga keelas endal nii mõelda ja unistas hoopis M-st, kellega koos nad pärast silla õhkimist hotelli lähevad. Oli viimane öö enne rünnakut. M ja R olid jälle koos magamiskotis. M ütles R-le,
Ellu jäi ainult Joaquini, kelle fasistide leitnant kuklalasuga tappis. Seejärel käskis ta kõigil partisanidel pead maha lõigata ja need kaasa võtta. Robert Jordan nägi, kuidas kolonn ratsanikke nende laagri lähedalt mööda liikusid. Pablo ja Anselmo käisid hiljem El Sordo laagripaika vaatamas ja nägid peadeta laipu. Anselmo rääkis R-le veel vägede liikumisest ja Robert Jordan otsustas kirjutada kindralstaapi raporti, et rünnak ära jäetaks. Ta kirjutas raporti valmis ja pitseeris selle S.I.M-i (sõjaluureteenistus) pitsatiga. Raportit saadeti kindralstaapi kohale viima AN. Samas ei uskunud R, et rünnak ära jääb, sest Golz ainult juhib seda, käsud tulevad aga Madriidist. Robert Jordan mõtles, et võib rünnaku ajal surma saada ja siis kohtuks ta oma surnud vanaisaga. Siis aga keelas endal nii mõelda ja unistas hoopis M-st, kellega koos nad pärast silla õhkimist hotelli lähevad. Oli viimane öö enne rünnakut
lahingus. Ismail tegi Baburist oma liitlase, kavastedes tema abil vabastada seibaniididest Horasani. Babur võitiski sultan Ubaidulla'd, seibaniidi. Kui sõda oli läbi, hakkas Babur oli hakanud ülemäära veini jooma. Nüüd oli Babur õppinud ära valitsemise kunsti, osates rõhuda bek'ide vahelistele vastuoludele. Varsti asus Babur sõjakäigule Indaisse. Poeg Hümajun sisenes oma väega Delhisse; pitseeris Agra valitseja Ibrahim Lodi 80 kassa kinni. Babur kui abikaasa, luuletaja. Samarkandis kohtus Babur oma naise Aisa begimiga, kellega ta oli naitud juba noorena. Aisa begim inspireeris Baburi luuletama. Aisa begimil ja Baburil sündis surnud laps. Hiljem oli Baburil oli naine Mohim hanim ja poeg Humajun. Hümajun hakkas Baburi raamatuid lugema. Mohim tundis muret: kas viid ka Humayuni Indiasse. Ura Tjuba's kohtus ta
kes püüaks mult seda varastada!» Härra de Treville naeratas selle hooplemise peale: ta jättis noore kaasmaalase seisma aknaorva juurde, kus nad olid vestelnud, ja läks ise laua juurde lubatud soovituskirja kirjutama. Sel ajal d'Artagnan, kellel polnud midagi paremat teha, põristas aknaruudul mingit marsiviisi, vaatas, kuidas musketärid üksteise järel lahkusid, saates neid pilguga, kuni nad tänavanurga taha kadusid. Härra de Treville lõpetas kirja, pitseeris selle kinni, tõusis ja tuli noormehe juurde, et seda temale anda. Ent sel hetkel, kui d'Artagnan sirutas käe, et kirja vastu võtta, nägi härra de Treville hämmeldusega, kuidas tema kaitsealune vihast punetades järsku eemale hüppas, kabineti ukse poole tormas ja kisendas: 44 «Ah sa vanakurat! Seekord ta mu käest ei pääse!» «Kes nimelt?» küsis härra de Treville. «Tema! Varas!» vastas d'Artagnan. «Ah, sa reetur!» Ja d'Artagnan kadus. «Püstihull!» sosistas härra de Treville
annaabi.ee 
