Eric Maria Remarque'i romaani ,,Arc de Triomphe" järgi Inglise luuletaja William Blake kirjutas ühes oma luuletuses: ,,Armastus ei otsi endale lõbu ega hooligi endast, vaid hoolitseb teise eest ja ehitab meeleheite põrgust paradiisi." Üht ,,meeleheite põrgut" kirjeldab saksa kirjanik ja humanist Eric Maria Remarque oma teoses ,,Arc de Triomphe" Arst varjunimega Ravic on saksa pagulane. Ta on põgenenud natsistlike piinajate eest ja varjab end illegaalina Pariisis. Raske on kujutada ette midagi veel vähem romantilist kui selline põgenikuelu. Ravicil puudub kõik, mida tavapäraselt arvatakse õnneliku elu ja heaolu aluseks. Tal ei ole kodu, lähedasi, mitte keegi ei tohi teada tema tegelikku identiteeti ning armastatud tööd kirurgina saab ta teha vaid tänu neile, kes on valmis tema olukorda ära kasutama, lõigates endale Ravici pealt suurt kasu. Näib, et Ravic ei peaks
sohilaps poiss. Ka Goswin teadis sellest ja lasi lapse üles otsida. Tema ustavad teenijad Annlin ja Hainz meelitasid poisi Bruysi aita, kägistasid seal ja pistsid hoonele tule otsa. Johan, kes oli üksi aidas, võeti väevõimuga kaasa, viidi Goswini keldrisse ja pandi ahelatesse. Talt lõigati keel, et ta ei karjuks, raiuti maha suguliikmed, et ta oleks taltsam, temast tehti ori, keda piinati ja alandati, kuid hoiti elus 12 aastat. Aeg-ajalt õnnestus poisil oma piinajate hooletust ära kasutada ja paar põgenemiskatset teha, kuid kaugele ta ei jõudnud. Inimesed, kes teda juhtusid nägema ja ära tundma, aga surid: Magdalena töötas Bruysi juures kokana, seega ta mäletas Johanit Grote hakkas sellest liiga palju ja avalikult rääkima ning seostas seda ka Bruysi nimega De Zwarte Goswin laskis tal maalida mitte enda portreed, vaid Johanit. Kuna Johan oli nii viletsa tervisega ja sageli surmasuus (nägi välja nagu viirastus), tahtis ta, et tal oleks
kättemaksuna. Igaüks peab vastutama oma tegude eest. Need, kes tapavad pidevalt, teevad seda vabaduses ikka ja jälle, olenemata sellest, millist mõjutusvahendit nende peal ka rakendataks. Surmanuhtluse vastu räägib see, et tegemist on ebahumaanse, primitiivse ja brutaalse riikliku kättemaksuaktiga, mis on vastuolus Euroopa kristliku kultuuri põhiväärtustega ning takistab ühiskonna moraalset progressi (Saar 1996: 1840). Aga mõrvarite, piinajate, lasteahistajate ja muu inimrämpsu teod ei ole ebahumaansed, primitiivsed ja brutaalsed. Nemad võivad oma tegusid teha ja kohtusüsteem, olles humaanne, määrab neile vanglakaristuse, mis neid niikuinii ei paranda ja maksumaksjad on kohustatud veel nende elamiskulud tasuma. Odavam oleks nad surmata kuna nende elamise peavad kinni maksma ka ohvrid, kellele nad pöördumatut kahju on tekitanud. Aga sunniviisiliselt elu võtta sellepärast, et
päevilgi. Maffia kuritööd annavad pidevalt tegevust päevalehtede uudisreporteritele ning varustavad raamatuid ja filme külgetõmbava ainestikuga. Seejuures kujutatakse maffiat sageli looduse enda sünnitatud nähtusena. "MAFFIA" Mida tähendab õieti maffia? Millal ta sündis? Nendele kahele küsimusele võib kuulda palju erinevaid vastuseid. Mõned ajaloolased seostavad vennaskonna tekke Sitsiilia õhtumissaga. Tookord olevat Palermo elanikud tormanud oma piinajate kallale hüüdega "Morte alla Francia, Italia anela" - "Prantsusmaa surm, Itaalia südamesoov". Selle parooli algustähtedest olevatki nimi kokku seatud. Teised jällegi nimetavad asutamisajana 1670. aastat, mil Palermos tekkis nn. Beati Paoli, mis pakkus end välja "vabameelsete aadlike" ühinguna. Oma salajased koosviibimised peeti kõik ühes koopas. Eelmisel sajandil olevat sõna mafie (mafia mitmuses) andnud nime Trapani kaljudele. Seal peidus olevad
Parasitoloogid on teinud siilist abimehe puukide hulga kindlaksmääramiseks uurimispiirkonnas. Rohus ringi liikuva siili okaskasukas kogub lesti nagu riidehari tolmu. Siil ei saa piinajaid välja rehitseda, vaid toidab neid, kuni nad on läbi teinud vastse-, nümfi-, ja valmikufaasi.... Väidetavalt siilid siiski sõdivad söödikute vastu. Mõned zooloogid arvavad nagu haagiksid siilid endale hapusid õunu külge, et hapu mahl kirpude ja muude piinajate elu hapuks (põrguks) teeks. Samuti võivad nad haakida enda külge mahapillatud sigaretti või haisvat kaltsu, mis võiks olla desinektsioonivahendiks. Teine seisukoht on esitatud Korõtini raamatus ,,Lõhnad loomade elus" kus väidetakse, et siilidel on omapärane komme, mida lääne zooloogid ,,eneserüvetamiseks" nimetavad - mitmesugused lõhnavad ained (tubakas, higi, liim jne) kutsuvad siilides esile rohke süljeerituse, mida nad üle terve keha laiali määrivad. Mõistatused siilist
kinnipeetute vastu peab kasutama vägivalda ja see on vajalik ja õigustatud. Ja üks ametnik ütles: ,,Kui sa ei riku kellegi inimõigusi, vähemalt osa ajast, siis suure tõenäosusega sa ei tee oma tööd". Siit ka järeldus: teatud olukordades, arvestades situatsiooni, tuleb rikkuda inimõigusi. Kuidas defineerida piinamist? Mis oleks üks õigustatud eesmärk ühe kinnipeetud vangi piinamiseks? Informatsiooni saamine on piinajate jaoks väga oluline, kuid mis informatsiooni me tahaksime: 13 usaldusväärset informatisooni on vaja saada (vale informatsiooni saamine oleks mitu korda hullem, kui üleüldse mitte mingisuguse informatsiooni saamine). Rünnaku objektiks on riik, seega kui üheks pooleks on riik, siis mis on selleks teiseks pooleks? Mitte riik. Kui me räägime Genfi konventsioonidest. Kes võivad ühineda Genfi konventsioonidega? Riigid.
kujul?» «Jah.» «Tunnistate lõpuks üles ja vannute, et te deemoni ja varjukuju abil, kelle nime üldiselt munklummutisena tuntakse, ööl vastu märtsikuu kahekümne üheksandat päeva olete pussnoaga tapnud kapteni, kelle nimi on Phoebus de Chäteaupers?» Ta tõstis kohtuniku poole oma suured liikumatud silmad ja vastas masinlikult, kogelemata ja võpata-mata: «Jah.» Ilmselt oli kõik ta sees murdunud. «Kirjutage üles, kirjutaja,» ütles Charmolue. Pöördudes 304 piinajate poole, käskis ta neil vangi vabastada ja tagasi kohtusaali viia. Kui vang oli vabaks lastud, uuris vaimuliku kohtu prokurör tema valust veel kihkavat jalga. «Läki!» ütles ta. «Pole suurt viga. Te karjusite õigel ajal. Te võite isegi veel tantsida, mu kaunitar!» Siis pöördus ta oma kolleegide poole vaimulikust kohtust: «Lõpuks on ometi õigus jalule seatud! See kergendab südant, mu härrad! Preili võib tunnistada, et me kohtlesime teda kõige suurema õrnusega.» III
olnud võtnud. Oleksid nad Taani eestlastega üheskoos täie jõuga sõdima hakanud, siis ei oleks, nagu neile nüüd näis, ka ordu vägede võitmine võimatu asi olnud; ja kuigi neid oleks võidetud -- palju pahem poleks nende põli võinud olla, kui ta praegu oli. Nad ei olnud mässanud, aga neid nuheldi kui mässajaid. Säherdune ülekohus tegi 210 kõige paremad ja kannatlikumadki vihaseks. Elu oli kõigile läilaks läinud, aga parem oli siiski vahvasti võideldes kui nälja ja piinajate kätte surra. Mehed hakkasid seppa taga igatsema ja ootasid põnevusega seda silmapilku, mil ta uuesti neade keskele astuks ja eeid oma vägeva häälega kui mitte võidule, siis ometi verisele kättemaksmisele ja ausale surmale kutsuks. Sepp tuli viimaks. Ühel päeval -- see oli juba talve hakatusel -- nägid sepapajast möödaminejad teda jälle alasi ees seisvat ja rauda taguvat, nii et sädemed lendasid. Kes aga sepaga juttu hakkas tegema, nägi varsti, et temaga suur muutus oli sündinud
Feltoni jaoks millekski ülevaks. Ta langes mileedi jalgade ette, nii nagu põlvitasid esimesed kristlased puhaste pühade märtrite ees, keda imperaatorite tagakiusamine saatis tsirkustesse rahuldama masside verejanu. Kadus häbimärk, järele jäi ainult ilu. «Andestage,» hüüdis Felton, «Oo, andestage!» Mileedi luges tema silmist: «Armastan teid.» «Mida te andeks palute?» küsis mileedi. «Seda, et olin teie piinajate killas.» Mileedi sirutas talle käe. «Nii ilus, nii noor!» hüüdis Felton, kattes ta käe suudlustega. Mileedi vaatas talle otsa pilguga, mis teeb orjast kuninga. Felton oli puritaan: ta laskis lahti naise käe, et suudelda tema jalgu. Ta ei armastanud, vaid otse jumaldas teda. Kui ülima erutuse hetk oli möödunud, kui mileedi näis olevat tagasi saanud oma enesevalitsemise, mida ta muide polnud momendikski kaotanud, kui Felton nägi, kuidas
annaabi.ee 
