mõistab vooruslikud taevariiki, patused aga põrgusse. Skulptuure tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos Kristuse figuuriga, mida nimetatakse krutsifiksiks. Inimese kehaehitusele ja proportsioonidele ei pööratud väga palju tähelepanu, tihti kujutati inimest väikese peaga ja liiga pikkade jalgadega. Olulisem oli edasi anda emotsioone. Kuna inimesed ei olnud skulptuuridel ära tuntavad oli igal piiblitegelasel või pühakul oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Näiteks oli võtmega mees Peetrus, Püha Barbara aga kandis käes väikest tornikest. Selliseid märke on keskaegses kunstis väga palju ning kõiki neid ei osatagi tänapäeval lugeda. Rohkelt kasutati ka ornamentikat, mis oli skemaatiline ja abstraktne. Kirikute seinu katvad maalid olid analoogselt skulptuuriga naiivselt tõsised, pinnalised ja varjudeta. Peamiselt tehti seinamaale ja miniatuurmaale. Tänaseks on enamus
avaramad eluruumid. 1.2 Skulptuur ja maalikunst Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Meie ei saa nendest kirikukaunistustest enam samamoodi aru kui keskaegsed inimesed, kes oskasid neid "lugeda". Igal piiblitegelasel või pühakul oli oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Teati, et näiteks võtmega mees on Peetrus, et Püha Barbara kannab käes väikest tornikest- teda piinati ühes tornis- , et mõõgaga poolekslöödud mantel kuulub Püha Martini juurde, kes poole oma rüüst kerjustele andis, jne. Selliseid märke oli keskaegses kunstis väga palju ning kõiki neid ei osatagi tänapäeval enam seletada. 2. GOOTI KUNST 2.1 Arhitektuur
Harrastati maalikunsti. Seda näeb kirikutr seinamaalidel Skulptuuris eelistati just reljeefe ning käsitsi kirjutatud usulise sisuga raamatute piltidel nn. T piiblisündmuste ja pühakulegendiga.Igal miniatuuridel. Maaliti ka pühapilti nn. ikoone. Kujunesid K piiblitegelasel või pühakul oli oma välja ranged reeglid, mida ja mismoodi kujutada. tunnismärk,mille järgi teda ära tunti. Eesti keskaegses sakraalarhitektuuris võib eristada U nelja piirkonda: 1) Lääne-Eesti ja Saaremaa; 2) Kesk-Eesti; 3)Tallinn ja Põhja-Eesti; 4) Tartu ja N Lõuna-Eesti. e
-tornide süsteemiga ning ehitati avaramad eluruumid. · Skulptuur ja maalikunst Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Meie ei saa nendest kirikukaunistustest enam samamoodi aru kui keskaegsed inimesed, kes oskasid neid "lugeda". Igal piiblitegelasel või pühakul oli oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Teati, et näiteks võtmega mees on Peetrus, et Püha Barbara kannab käes väikest tornikest- teda piinati ühes tornis- , et mõõgaga poolekslöödud mantel kuulub Püha Martini juurde, kes poole oma rüüst kerjustele andis, jne. Selliseid märke oli keskaegses kunstis väga palju ning kõiki neid ei osatagi tänapäeval enam seletada. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn
avaramad eluruumid. Skulptuur ja maalikunst Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Meie ei saa nendest kirikukaunistustest enam samamoodi aru kui keskaegsed inimesed, kes oskasid neid "lugeda". Igal piiblitegelasel või pühakul oli oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Teati, et näiteks võtmega mees on Peetrus, et Püha Barbara kannab käes väikest tornikest- teda piinati ühes tornis- , et mõõgaga poolekslöödud mantel kuulub Püha Martini juurde, kes poole oma rüüst kerjustele andis, jne. Selliseid märke oli keskaegses kunstis väga palju ning kõiki neid ei osatagi tänapäeval enam seletada. Sainte Trophime kiriku Püha Peetrus
kõik kirikut kaunistavad plastilised ehitusdetailid - ehisviilud, palestikufiguurid, konsoolid, kapiteelid jne. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Keskaegne kirik pidi olema nagu väike maailma mudel, milles on olemas nii hea kui ka halb ning milles kõigel on oma maagiline tähendus. Kuna kirikus oli palju seinapinda, siis täiendasid skulptuure maalingud. Igal piiblitegelasel oli oma tunnusmärk, mille abil nad ära tunti. Näiteks võtmega mees oli Peetrus ning Püha Barbara kannab käes väikest tornikest. Kuigi romaaniaegsetes skulptuurides püüti edasi anda imelisi või siis õpetlikke ja hirmutavaid lugusid pühakirjast, pääses teinekord nende tööde hulka ka päris elulisi stseene, vahel isegi natukene naljakaid. Kohati mõjuvad need tööd kohmakalt ja abitult, ent ega romaani kujurid püüdnudki loodust täpselt matkida
avaramad eluruumid. Skulptuur ja maalikunst Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Meie ei saa nendest kirikukaunistustest enam samamoodi aru kui keskaegsed inimesed, kes oskasid neid "lugeda". Igal piiblitegelasel või pühakul oli oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Teati, et näiteks võtmega mees on Peetrus, et Püha Barbara kannab käes väikest tornikest- teda piinati ühes tornis- , et mõõgaga poolekslöödud mantel kuulub Püha Martini juurde, kes poole oma rüüst kerjustele andis, jne. Selliseid märke oli keskaegses kunstis väga palju ning kõiki neid ei osatagi tänapäeval enam seletada. Romaani skulptuur. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn
taevariiki, patused aga põrgusse. Skulptuure tehti ka altarite kaunistamiseks või vabalt kiriku siseruumi paigutamiseks. Sagedane motiiv oli rist koos Kristuse figuuriga, mida nimetatakse krutsifiksiks. Inimese kehaehitusele ja proportsioonidele ei pööratud väga palju tähelepanu, tihti kujutati inimest väikese peaga ja liiga pikkade jalgadega. Olulisem oli edasi anda emotsioone. Kuna inimesed ei olnud skulptuuridel ära tuntavad oli igal piiblitegelasel või pühakul oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Näiteks oli võtmega mees Peetrus, Püha Barbara aga kandis käes väikest tornikest. Selliseid märke on keskaegses kunstis väga palju ning kõiki neid ei osatagi tänapäeval lugeda. Rohkelt kasutati ka ornamentikat, mis oli skemaatiline ja abstraktne. Kirikute seinu katvad maalid olid analoogselt skulptuuriga naiivselt tõsised, pinnalised ja varjudeta. Peamiselt tehti seinamaale ja miniatuurmaale. Tänaseks on enamus neist hävinud
ja -tornide süsteemiga ning ehitati avaramad eluruumid. 2.14 Romaani kunst (skulptuur ja maalikunst) Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Meie ei saa nendest kirikukaunistustest enam samamoodi aru kui keskaegsed inimesed, kes oskasid neid "lugeda". Igal piiblitegelasel või pühakul oli oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Teati, et näiteks võtmega mees on Peetrus, et Püha Barbara kannab käes väikest tornikest- teda piinati ühes tornis- , et mõõgaga poolekslöödud mantel kuulub Püha Martini juurde, kes poole oma rüüst kerjustele andis, jne. Selliseid märke oli keskaegses kunstis väga palju ning kõiki neid ei osatagi tänapäeval enam seletada. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn
ehitati avaramad eluruumid. Skulptuur ja maalikunst Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine "vaeste piibel". Meie ei saa nendest kirikukaunistustest enam samamoodi aru kui keskaegsed inimesed, kes oskasid neid "lugeda". Igal piiblitegelasel või pühakul oli oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Teati, et näiteks võtmega mees on Peetrus, et Püha Barbara kannab käes väikest tornikest- teda piinati ühes tornis- , et mõõgaga poolekslöödud mantel kuulub Püha Martini juurde, kes poole oma rüüst kerjustele andis, jne. Selliseid märke oli keskaegses kunstis väga palju ning kõiki neid ei osatagi tänapäeval enam seletada. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja
annaabi.ee 
