Mõnikord, tavaliselt talvel, on hiireviu sunnitud sööma isegi raipeid. Hiireviu lauakombed ei ole just kiita - ta kugistab oma saagi alla ja hiljem oksendab naha, suled ning küünised välja, sest tema magu ei suuda neid seedida. 4 PESAD Hiireviu pesitseb metsades, saludes ja metsatukkades, mis piirnevad karjamaade, põldude, soode, raiesmike või muude jahiks sobivate aladega. Metsas pesitsedes ehitab hiireviu pesa kas metsaserva või sihi äärde. Pesa tehakse kõrgetele puudele üsna jämedatest okstest ja raagudest ning ääristatakse roheliste okste ja rohukuluga.Ta ehitab oma pesa kuuse või männi otsa.Hiireviu kasutab oma pesa mitmel aastal järjest. SIGINEMINE Munade arv sõltub sellest, kui palju on hiireviude põhitoitu, hiirelaadseid närilisi.Hiireviu muneb oma munad aprillis, Ida- Siberis mai algul
Rabapistriku leviala on väga suur. Põhja pool on ta rändlind, soojematel aladel aga paiga- või hulgulind. Kus võib kohata... Eestis võib rabapistrikku kohata suurtes rabades. Eluiga. Rabapistrik elab kuni 15 aasta vanuseks. Eluviis. Rabapistrik eelistab elupaikadeks suuremi avaraid rabasid, rannikualasid, jõeorge ning luhtasid. Tavaliselt rabapistrik ise pesa ei ehita, vaid kasutab teiste lindude sobiva suurusega pesi vanade kõrgete puude otsas. Maapinnal või kaljudel pesitsedes piirdub ta vaid primitiivse alusvooderdise rajamisega. Viimastel aastakümnetel on rabapistrik asunud elama ka linnadesse, kus ta ehitab pesa tornide, kõrghoonete ja -rajatiste parapettidesse, tuulekastidesse, karniisidesse jm analoogsetesse kohtadesse. Rabapistrik jahib toitu õhust rabade, heinamaade ning luhtade kohal. Pereelu. Rabapistrik on monogaamne liik, moodustades paare kogu eluks. Pärast paaritumist muneb emane märtsis-aprillis 2-6 punakaspruuni tähnilist muna.
Linnelt. Väidetakse, nagu oleks Linne kirjeldatud sipelgaisendid leitud muuseumisse toodud vaarao muumiast; liigi pesitsustavasid arvestades pole see ka päris võimatu. Euroopast leiti vaaraosipelgas esmakordselt 1828.a. Inglismaal kaminakivide vahel pesitsemas. Vähem kui 150 aastaga on vaaraosipelgas, tänu inimese tahtmatule kaasabile, jõudnud kõigile mandritele ja vallutab üha uusi alasid. Troopikas elab vaaraosipelgas peamiselt vabas looduses, pesitsedes mullas, kivide all, teiste sipelgate ja termiitide pesades, kuid tungib ka inimelamutesse. Euroopas on külmakartlik vaaraosipelgas täielikult kolinud hoonetesse. Mida kaugemale põhja poole, seda rohkem on ta levik seotud asulate ja linnadega, kus leidub köetavaid hooneid. Suurlinnades elab ta ka tänavate all, soojustrasside läheduses, levides neid kommunikatsioone pidi majast majja, kvartalist kvartalisse.
Eestis nimetatakse kotkaks paljusid liike, kes tegelikult ei ole lähisugulased. Sama perekonna alla kuuluvad siin vaid kaljukotkas ja konnakotkad. Kotka nimetus tuleb ilmselt vanemast soome keelest, kus „kotkas” tähendab kõverdunud naela otsa ja viitab nokakujule. Kaljukotkas Kodupaik. Kaljukotka nägemine looduses on õnnelik juhus – ta on tuntud rahuarmastaja ja hoiab inimasulatest eemale. Eestis elavad kaljukotkad esindavad unikaalset asurkonda, pesitsedes siin kaljude ja mägede asemel üksikutel soosaartel ja rabaservadel kasvavatel toekamatel puudel. Kaljukotka lemmikpuu on kahtlemata mänd, kuid ta võib pesa ehitada ka kuusele või haavale. Kaljukotkas ei rända, aga noorlinde võib siiski hulkumas näha. Sügisel ja talvel laiendavad kaljukotkad oma jahialasid, siis teevad ka vanalinnud pikemaid retki naabersoodesse. Pereelu. Kotkad elavad paaridena ja hoiavad oma pesa aastakümneid, mille jooksul võib pesa
Pojad karjuvad toitmise ajal kirri, kirri ja hädaohu puhul hoiatavad vanalinnud kikikikikiki. Pojad saavad lennuvõimelisteks 25- 27 päeva pärast, kuid püsivad veel paar nädalat pesa ümbruses. Poegi toidetakse pisinärilistega, enamasti põldhiirte või mügridega. Lisatoiduna tuuakse neile väiksemaid linde, harva ka putukaid ja sisalikke. Suguküpseks saavad tuuletallajapojad 1. eluaastal. Enamik tuuletallajaid elutseb väikesel kodupaigal, pesitsedes eraldi paaridena, kuigi mõnel pool võib kujuneda ka väikesi kolooniad, nagu neid on stepi-tuuletallajatel. Tuuletallajate ränne ja lisainfot tuuletallajate kohta Kui ümbruskond on sobiv, jääb tuuletallajate paar pärast munemist mõnikord paigale, enamasti aga rännatakse mujale ja võetakse seal sisse kindel toitumisterritoorium. Põhjapoolsemad pistrikud lendavad talveks Lääne-Euroopasse, mõnikord isegi Aafrikasse. Tuuletallaja on rändlind ka Euroopa leviala idaosas
ärritunud. · Linda mõtiskleb elatud elust, Andresest ja Hiie rahvast. · Täitevkomitee esimees tõreleb Lindaga, viib ta vallamajja, kus sõimab naist bandiidi emaks, küsib, miks ta pakutud maad nooruspõlves vastu ei võtnud ning käsib Lindal oma ainuma lehma valda tuua, kuna eideke ei täitvat kohustusi valla ees, lõpuks lubab esimees vanaeide maalt välja saata, kui Taavi end üles ei anna. · Venelased käivad talus talusse, pesitsedes teiste kodudes ning võttes endale kõike meelepärast. 3.Peatükk · Ilme sünnitab vangikongis terve tütre, kelle nimeks saab Hilja. Naine arvab, et on toimetatud Siberisse, kuid sünnitusest mõnda aega toibunud, näeb ta kongi aknast sama lahte ja rannaäärt, kus eelmisel sügisel paati sai oodatud. · Ilme toimetatakse koos lapsega pimedasse ühiskongi, kuid naine on seal üksi koos Hildaga kartuli ja vee toidul.
Eestis on rändlind, saabub meile mai keskel. Lahkub tavaliselt juba augusti keskel. Talvitub Lõuna-Aafrikas ning Aafrika troopilises osas. On putuktoiduline, kuid suve teisel poolel sööb ka marju. Pesa asub maapinnast 16 meetri kõrgusel. Pessa munetakse 3 kuni 5 muna. Keskmine eluiga on 1,2 kuni 1,6 aastat ning maksimaalne eluiga on 14 aasat 10 kuud. Pole looduskaitse all. Kodukakk: Eestis on kodukakk kõikjal levinud tavaline haudelind. Eestis paregu 1000 kuni 2000 paari. Segamatult pesitsedes kasutavad kodukakud sama pesapaika aastaid. On aktiivne peamiselt öösiti. Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Konnad, sisalikud, mutid ja mardikad on tema menüüs samuti küllalt tähtsal kohal. Aprilli alguses muneb 2 kuni 5 muna. Teda phustab peamiselt inimtegevus pesa lähedal. Kuulub kolmandasse kategooriasse. Karmiinleevike: Eestis on levinud igal pool. Eestis paregu 50 kuni 100 tuhat paari.
kasvatades. o Kaera-kroonrooste o Nisu-kõvanõgi talvitub nõgieostena terade pinnal. Kevadel nõgieosed nakatavad idandeid. Idust levib mütseel kogu taime kasvamise käigus. Mütseel tungib terisesse. Eoste eluvõime mullas lühike. Purunenud nõgipeadest satuvad eosed teradele. Saastunud vili ei sobi toiduks ega söödaks. Tõrje: seemnete puhtimine, optimaalne külviaeg o Lumiseen talvitumishaigus. Nõrgestatud taimed nakatuvad. Pesitsedes kõdunevatel taimeosadel, nakatab lumiseen järjest uusi taimi. Tõrje: optimaalne külviaeg, seemnete puhtimine. o Kõrreliste tungaltera eosed levivad tuule abil. Kevadel valmivad sklerootsiumidel viljakehad, kust eosed levivad tuule abil taimedele edasi. Tekib ka mesikaste, mis kleepub putukate jalgadele ja levib edasi. Tõrje: maha külvatavatest teradest tuleb alati eemaldada sklerootsiumid. Vähendada aitab viljavaheldus ja kõrsheinte niitmine, puhtimine.
Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline Elupaik ja -viis Asustab põhiliselt kultuurmaastikku: parke, parkmetsi, segametsi; väldib suuri metsamassiive ja okaspuistuid. Eelistab lehtpuid, kuna nendes on pesa- ja varjepaikadeks enam sobilikke õõnsusi. Segamatult pesitsedes kasutavad kodukakud sama pesapaika aastaid. Sobivas paigas võib asustustihedus ulatuda kuni 3 või enama paarini 1000 hektari kohta. Kui suuremates parkides on mitu kodukaku paari, toimuvad kaitstava territooriumi piirialadel sageli ägedad taplused. Kodukakk on aktiivne peamiselt öösiti. Ränne Kodukakk on paigalind, kelle hulguliikumised jäävad tavaliselt 10 km raadiusse. Toitumine Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Konnad,
Nokk on lühike ja paks. Jalad on pruunikat värvi. (Vaata pilt 16,17,18) Metsvinti leidub nii linnaparkides kui ka metsaäärsetes kohtades. Enamasti lendab puude või põõsaste vahel samal ajal lauldes. Näeb rohkem päevasel ajal selge ilmaga. Saabub märtsis või aprilli algul. Sügisränne algab augusti lõpus ja kestab oktoobri lõpuni. Pesitsusajal toitub putukatest, muul ajal on peamiselt taimetoiduline. Sööb seemneid, kõrsi, pungi, marju. Asustab kõige erinevamaid puistuid, pesitsedes nii rabamännikutes ja jõgede luhtasid ümbritsevates pajustikes kui ka suuremates metsamassiivides ja kalmistutel. (Linnumääraja, 2015) Pilt 16. Metsvindi isaslind (Fringilla coelebs), Pilt 17. Metsvindi emaslind (Autor: Uku Paal) (Fringilla coelebs), (Autor: Uku Paal) Pilt 18. Metsvindi isaslind (Fringilla coelebs), (Autor: Kerli Neljas), 2015 2.4.5. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: pääsulased (Hirundinidae) 2.4.5.1
lühemaealised vaenlased ja parasiidid ajastada oma elutsükleid nii, et mõni nende põlvkond satuks tsikaadide omaga ühele lainele. Kui tsikaadi sigimistsükkel oleks näiteks 15 aastat, siis satuksid kolme või viieaastase sigimistsükliga parasiidid hea toidubaasi peale iga viienda või kolmanda põlvkonna järel. Koloniaalsed linnud kasutavad lahjendusefekti ruumilist ja ajalist aspekti kombineeritult, pesitsedes tihedates kolooniates kõik enam-vähem ühekorraga. Uurides oma üliõpilaspõlves randtiirude pesitsemist Väinamere laidudel, leidsin näiteks, et neil tiirudel, kes munesid oma kurna munemise tipphooajal, koorus ühe munetud muna kohta kõige rohkem poegi. Väljaspool tipphooaega (liiga vara või hilja) munetud kurnad sattusid sageli suurte kajakate või vareste saagiks. Katteefekt Kiskjad ründavad tihti esimest ettejuhtuvat ohvrit, mistõttu suures grupis on kiskjat märganud
2. probleem: võrdlev meetod ei võimalda eristada põhjust tagajärjest. Võib- olla pole tava-punakoolobuste suur kodupiirkond mitte toitumistüübi tagajärg, vaid hoopis põhjus – suure kodupiirkonna olemasolu lihtsalt võimaldab toituda mitmekesisemalt? Võib-olla ei ole kalju- ja öökajaka puhul teistest kajakatest erinev käitumine kaljudele elama asumise tagajärg, vaid hoopis põhjus? Võib-olla osutusid niimoodi käituvad kajakaliigid maapinnal pesitsedes liiga ohustatuteks ja seepärast oli ainsaks lahenduseks asuda pesitsema kaljukarniisidele? Nagu viimasest näitest näha, ei aita isegi mitmeliigilised (liigirühmade vahelised) võrdlused vältida põhjuse ja tagajärje dilemmat. Mida siis teha? Selle probleemi leevendamiseks tuleb võrdleva meetodi kasutamise korral igati vältida tagantjärele seletusi ehk post-hoc seletusi. Kõigepealt on vaja olemasolevate
annaabi.ee 
