Huvitav on see, et kärplased on suutelised murdma ka endast suuremaid loomi. Juhul, kui toidupuudust ei ole, varutakse toitu raskemateks aegadeks. Pilt nr 2 http://www.loodusajakiri.ee/uudistaja/20130612/51%20mink.JPG Elupaigad Elupaik. Mingid elavad igasuguste veekogude kallastel ja ka meres. Urud on neil üldjuhul rajatud kaldale. Pesana kasutavad looduslikke õõnsusi. Pesakohaks sobib väga hästi näiteks puujuurte vaheline pelgupaik. Tihti kasutavad mingid pesapaigana või lihtsalt varjumiseks ka kobraste poolt rajatud urge või siis leiavad sobiva koha kopratammis. Vaenlased Vaenlased. Mingi vaenlasteks võib pidada suuremaid kiskjaid ja röövlinde: rebaseid, hunte, kakke. Suurel hulgal vähendab aga minkide arvukust halb veekvaliteet - halva nähtavusega vees ei näe mingid jahtida ning paljud neist surevad, kui ei suudeta uut territooriumi hõivata. Konkurentsi pakuvad mingile ka saarmad. Probleem tekib aga siis, kui ühel territooriumil on mitu minki
Iga isase territooriumil elab mitu emast. Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alles siis, kui noored on õppinud kõike vajalikku ning saavutanud rahuldava füüsilise vormi, alustavad nad iseseisvat elu. Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt, isased aga alles kahe ja poole aasta vanuselt. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Pesa ehitamisega ilves vaeva ei näe: see kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku. Ilvesel sünnib tavaliselt 13 poega. Ema imetab neid 24 kuud, siis hakkab ta õpetama lihasöömist, millele minnakse täielikult üle ligi pooleaastaselt. Alles poolteiseaastaselt saavad nad umbes täiskasvanud ilvese suuruseks ja kaaluvad kuni 15 kilo.
Alapool on valge ja mõnikord kahkja hallikaspruuni triibustusega. Tumeda tüübi sulestik on hallikaspruun, ülapoolel sinihalli või valkja vöödistusega , alapool valge tumeda mustriga. Jahipistrik on suurim pistrikulane, Eestis võib jahipistriku kohata haruharva rabades, soodes ja avamaastikel. Jahipistriku eluiga on keskmiselt 9-12 aastat. Jahipistrik pesitseb tundras ja taigas. Ta on erakliku eluviisiga lind ning pesapaigana eelistab ta raskesti ligipääsetavaid kohti. Pesa rajab ta kaljudele ja veekogude kallastel olevatele rannajärsakutele. Harvem pesitseb ta puude otsas, kasutades selleks teiste lindude, peamiselt kaljukotka ja ronga, pesa. Ise ta puu otsa pesa ei ehita. Saaki püüab jahipistrik mitmeti, sealhulgas madalal lennul maa kohal, lennul saaki väsitades või sööstes. Saagi surmab ta maapinnal, isegi siis, kui saagiks langes lind lennult püütuna. Vaenlaseks on kaljukotkas
Menüüse kuuluvad ka lindude munad. Selgroogseid sööb rebane peamiselt talvel,kui muud totu pole saada. Näljaga sööb ta ka raibet. Paljunemine Rebane poegi kord aastas. Suurem osa aastas veedavad isas - ja emasloom eraldi, ühinedes vaid innaajaks ning 3-4 kuuks, mil nad poegade eest hoolitsevad. Rebased sigivad talvel. Kuna eluiga vabaduses jääb lühikeseks, poegivad emased elujooksul vaid 2- 3 korda, isased aga viljastavad sageli vaid ühe emase. Eesti eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kunu kutsikad on abitud on ema koguaeg nende juures,toites neid piimaga ja hoides neid soojana ja puhtana. Isane varustab ema toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kastuavad rebased ainult siis, kui neil on pesakond. Pesakonna suurus on keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50-150 g. Sündides on pojad tumepruunis udukarvastikus pojadsünnivad pimetatena kuid hakkavad nägema 9-14 päevaselt. Ning igemetest lõikuvad esimesed hambad
Kuigi ühel isasel on mitu "naist", võtab isailves poegade kasvatamisest osa, õpetab, hooldab ja toidab neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad. Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt, isased aga alles kahe ja poole aasta ehk 30 kuu vanuselt. Pulmadest võetakse osa varemgi, kuid pereloomiseks ollakse veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe: pesa kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku. Ilvesel sünnib pärast "pulmi" 2,5 kuu pärast tavaliselt 13 poega, mõnikord võib neid olla ka 5 igaks juhuks. Ema imetab neid 24 kuud, siis hakkab ta õpetama lihasöömist, millele minnakse täielikult üle ligi pooleaastaselt.
Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Merikotka elupaigad asuvad niisketes kuuse- segametsades, rabamännikutes ning mereranniku hõredates metsades mitte kaugel veekogust. Põhiliseks pesapuuks on mänd, millele selle puudumisel järgneb haab. Pikemat aega kasutusel olnud pesapaigas on enamasti mitu pesa. Merikotka pesa on alati kõrgel ladvas ja sinna on vaba võimalik juurdelend Elupaik. Merikotkas eelistab pesapaigana peamiselt vanu ja võrdlemisi hõredaid männienamusega (loo)metsi (eriti Lääne-Eestis), niiskeid kuuse- segametsi, metsastuvaid puisniite ja rabastuvaid männikuid. Enamasti on kusagil lähikonnas ka jahialaks sobiv veekogu: 81% meie merikotkapesadest asub veekogule lähemal kui kolm kilomeetrit. Pesapuuna kasutatakse peamiselt mändi, harvem haaba, sangleppa ja erandjuhul kaske, tamme või kuuske. Merikotkas on pesitsenud isegi vanal heinakuhjal ja kuhjalaval.
Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad areaali piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). Poegimisajal isased võitlevad. Isasloomadel on sigivustsükkel. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 1520 minutit. Viljastatud munaraku kinnitumine toimub 1014 päeva pärast edukat paaritumist. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ja hoides nad soojad ja puhtad. Isane varustab teda toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kasutavad rebased üldse ainult siis, kui neil on pesakond. Tiinus kestab tavaliselt 5153 päeva, kuid varieerub vahemikus 4956 päeva. Pesakonna suurus on 113, keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50150 g. Kutsikatel on
Üheks meelis elupaigaks on neil kuusikud. Kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Harva võib teda näha kultuurmaastikel, kuid sageli kultuurmaastikega piirnevatel metsaladel, tihti just veekogude läheduses. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitse karjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000- meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid kohti. Head kohad on puujuurte vahel, samuti koobastes, mägraurgudes, tihnikus või kaljuserva all. Pesa ehitamisega ilves palju vaeva ei näe, see kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku. Levik: Levinud
Ühe rebasepaari poolt hõivatud ala on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja uru meisterdab rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Linnas sünnivad rebasekutsikad sageli kuuris. Ühte urgu kasutab sageli mitu põlvkonda. Urul on alati rohkem kui üks väljapääs (kuni viis), et vajaduse korral saaks kiiresti põgeneda.Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Tiinus kestab tavaliselt 5153 päeva, kuid on tavaliselt 49-56 päeva vahemikus Kutsikad sünnivad pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ja hoides neid soojana ja puhtana. Isane varustab emast toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kasutavad rebased üldse ainult siis, kui neil on pesakond. 6
Liigirikkuse seisukohalt ei ole soovitatav kasutada loodussaarekesi ümbritsevas puhvertsoonis pestitsiide ja väetisi (M. Semm 2003). Põlispuud Suured üksikpuud on enamasti mälestised hävinud talukohtadest, lisaks kaunistavad nad lagedat maastikku. Vanu põlispuid tuleks kindlasti säilitada ning keset põldu kasvavatele puudele tuleks jätta piisav kaitsetsoon, mida ei künta, väetata ega pritsita taimekaitsevahenditega. Puude õõnsusi kasutavad pesapaigana paljud linnud, näiteks kuldnokk, must-kärbsenäpp ja mitmed tihased (M. Semm 2003). Põllu suurus Põlde kiputakse liiga suureks tegema. Mahepõld ei tohiks olla laiem, kui 300 meetrit, siis saaksid põllu peale head-kasulikud olevused kohale ilmuda ja suruda. Uurimused on ka näidanud seda, et kui see põld on juba suurem, siis põllu keskel on nende taimekahjustajate looduslike vaenlaste tasakaalustav toime juba mitmeid kordi väiksem
neid vahel. Ilvesepojad jäävad ema juurde mitmeks aastaks, lahku minnakse vaid toidunappuse pärast. Alguses noorilveste ja vanemate jahialad kattuvad. Suguküpseks saavad emased ligi kaheaastaselt (22 kuu vanuselt), isased aga alles kahe ja poole aasta ehk 30 kuu vanuselt. Pulmadest võetakse osa varemgi, kuid pereloomiseks ollakse veel liiga noored ja pojad on sageli eluvõimetud. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid tuulemurde ja tihnikuid. Kodu ehitamisega ilves palju vaeva ei näe, pesa on lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohk. Ilvesel sünnib 2,5 kuud pärast "pulmi" tavaliselt 1–3 poega, mõnikord võib neid olla ka 5 - igaks juhuks. Ema imetab poegi 2–4 kuud, siis hakkab neile õpetama lihasöömist. Emailves lõpetab imetamise, kui pojad on umbes pooleaastsed
annaabi.ee 
