Naiste rõõmud ja mured ,,Tõde ja õigus" Selle ajastu naistel oli kindlasti väga raske elu. Majapidamistööde ning laste kasvatamise vahelt ei jäänudki aega, et puhata ja elu üle rõõmu tunda. Esmaseks ülesandeks oli perenaistel hoolitseda järeltuleva põlve eest. Samuti pidid nad talus kõvasti tööd rügama. Üheks ülesandeks võib pidada ka meeste lepitamist ja riidude ära hoidmist. Krõõdal oli igale probleemile huvitav ja omanäoline lahendus. Ta oli vaatamata oma haprusele väga töökas ja sai oma ülesannetega Vargamäel väga hästi hakkama. Alguses talle ei meeldinud Vargamäele kolides tema uus kodu ja sellepärast ta tegigi usinasti tööd, et muuta koos Andresega
lapsed olid pojad, aga Krõõt sünnitas juba kolm tütre, millepärast oli Andres temas pettumas, kuigi viimane laps oli juba poiss, kes aga oma ema ei näenud rohkem. Maril lastega probleemi polnud. Sünnitas oma lapsi ning hoolitses ka Krõõda maha jäänud hingede eest. Hea abikaasa ja ema rollile lisandusid ka kohustused. Kõik talutööd jagunesid kaheks raskemaid, nagu maaparndus ja külv, tegid mehed, ning veidi kergemaid, nagu loomade talitamine köögimajandus, naised. Oru talu perenaistel oli lihtsam, sest suurt tööd nende eest tegid palgatud sulased ja tüdrukud, aga Mäe talus hinnati rohkem kui kõik tööd tegid omanikud ise. Töö oli alati raske ja tervist kahjustav ning see saigi Andrese esimese naise Krõõda surma põhjuseks. Vargamäe naised olid enamasti tõsised ja asjalikud, siis hoopis teine lugu oli lastega. Liisi ja Maret olid need, kes lõõritades soode ja põldude vahele rõõmu tõid. Liisi ja Maret olid ka sillaks
2. Wokkimine Wokkimine on Idamaine kuumtöötlemismeetod, mille puhul toitu kuumutatakse suhteliselt lühikest aega kõrgel kuumusel väheses õlis pidevalt segades. Nimetus pärineb Hiinast, kus wok tähistab katelt meenutavat panni. Aja jooksul levis wokkimine kõikjale KaugIda maadesse ning tänaseks on sellest saanud üle maailma populaarne küpsetusviis. Ka Eestis pakutakse suvisel ajal väliüritustel hõrgutavaid wokiroogi. Paljudel perenaistel on aga kodus väikesed lamedapõhjalised wokpannid. See toiduvalmistamise viis on saanud meil tõeliseks trendiks. Wokpann täidab ühtaegu nii keedupoti, praepanni kui ka aurutamisnõuülesandeid. Wokkides jäävad toiduained kergelt krõmpsud (liha küpsetatakse siiski läbi). Roa valmistamiseks lõigatakse toiduained väikesteks ribadeks, viiludeks või kuubikuteks. Ka liha peaks olema tükeldatud kas väikesteks kuubikuteks (1,5 x 1,5 cm) või veel parem peenteks ribadeks (1 x 3 cm).
Wokkimine on Idamaine kuumtöötlemismeetod, mille puhul toitu kuumutatakse suhteliselt lühikest aega kõrgel kuumusel väheses õlis pidevalt segades. Nimetus pärineb Hiinast, kus wok tähistab katelt meenutavat panni. Aja jooksul levis wokkimine kõikjale Kaug-Ida maadesse ning tänaseks on sellest saanud üle maailma populaarne küpsetusviis. Ka Eestis pakutakse suvisel ajal väliüritustel hõrgutavaid wokiroogi. Paljudel perenaistel on aga kodus väikesed lamedapõhjalised wok-pannid. See toiduvalmistamise viis on saanud meil tõeliseks trendiks. Wokpann täidab ühtaegu nii keedupoti, praepanni kui ka aurutamisnõu ülesandeid. Wokkides jäävad toiduained kergelt krõmpsud (liha küpsetatakse siiski läbi). Roa valmistamiseks lõigatakse toiduained väikesteks ribadeks, viiludeks või kuubikuteks. Ka liha
Mõned naised murdsid või lasid ära opereerida alumised ribid, et näha heam peenike välja. Et saavutada sale figuur, kasutati selleks erionevaid kehamäärdevahendeid või looberilehtedest, kivimündist valmistatud tõmmist. Korsetiga tõmmati vöökoht kokku mis tekitas raske hingamise ja naiste minestamine oli tavaline juhus. Vöö oli rõivaste kooshoidmiseks ja ka ehteks. Vööle riputati lõhnavate taimede kimp, mis oli lõnaõli eest, seal olid ka kamm ja peegel. Perenaistel olid veel käärid ja nuga. Naistel olid valdavalt pikad, keskelt lahti kammitud lehvivad juuksed. Kuna kinnitamata soeng segas, hakati soengut paeltega kinni siduma. Millest hiljem sündisid patsid, patsid on keskajale traditsioonilised. Värvipoolest pidid olema juuksed kuldsed või blondid. Blondeerimiseks segati kokku henna, safran, vasikaneerud ja astelherne õied. Juuste lõhnastamiseks loputati roosiveega või vürtsidest keedetud tõmmistega.
kunagise klassivenna, ja kutsusin ta enesele külla. Komaga ei eraldata: a) olevas käändes ja kui-lisandit, nt Onu vanema inimesena ei võtnud noorte trallist osa. Onu kui vanem inimene ei võtnud noorte trallist osa; b) vähendava või hellitleva varjundiga täienditeta järellisandit, nt Laps rumaluke ei saa veel asjadest aru; c) isikulist asesõna laiendavat täienditeta järellisandit, kui lause mõtteselgus ei kannata, nt Teil perenaistel on alati kiire. Märkus. Isikulist asesõna laiendav lisand tuleb koma(de)ga eraldada, kui a) isikuline asesõna võib segi minna omastavas käändes täiendiga, nt Mirjam oli väga tema, mamma, moodi; b) kui isikuliseks asesõnaks on nemad, mille käänded langevad kokku näitava asesõna need käänetega, nt Neile, kahele, ei tundunud miski raske; c) kui järellisand on rõhutatud, nt Meile, maainimestele, nad ei mõtle. Mõnel juhul eelistatakse komale mõttekriipsu, koolonit või sulge.
kutsusin ta endale külla. Komaga ei eraldata: a. olevas käändes ja kui-lisandit, nt Onu vanema inimesena ei võtnud noorte trallist osa. Onu kui vanem inimene ei võtnud noorte trallist osa; b. vähendava või hellitleva varjundiga ilma täienditeta järellisandit, nt Laps rumaluke ei saa veel asjadest aru; c. isikulist asesõna laiendavat täienditeta järellisandit, kui lause mõtteselgus ei kannata, nt Teil perenaistel on alati kiire. Märkus. Isikulist asesõna laiendav lisand tuleb siiski koma(de)ga eraldada, kui a) isikuline asesõna võib segi minna omastavas käändes täiendiga, nt Laine oli väga tema, mamma moodi; b) kui isikuliseks asesõnaks on nemad, mille käänded langevad kokku näitava asesõna need käänetega, nt Neile, meestele, ei tundunud miski raske; c) kui järellisand on rõhutatud, nt Meile, maainimestele, nad ei mõtle.
oma tõdesid tihti vaid kiusu pärast, saades tihti tegelikult isegi aru, et Andresel on õigus. Pearu tundis ennast naabriga võistlevat ning tahtis põhimõtte pärast juba alati peale jääda. 51. Millisena näevad oma uut kodu Andres ja Krõõt Vargamäele minnes? Vargamäele minnes näevad Andres ja Krõõt oma uut kodu armetuna. Nad teavad, et siin tuleb kõvasti vaeva näha ja miski ei saa enam edaspidi lihtne olema, kuid see on siiski nende oma kodu. 52. Miks on kõigil Vargamäe perenaistel aina silmad peos? Kõigil Vargamäe perenaistel on aina silmad peos, sest tehakse meeletult tööd ja püütakse saavutada sellega võimatut, kuid peremehed kaklevad ja teevad kõigi elu sellega keerulisemaks. Naised küll püüavad nõu anda, kuid neid ei kuulata. 53. Milles süüdistab Andres ennast Krõõda surivoodil? Andres süüdistab ennast Krõõda surivoodil selles, et ei pööranud naisele piisavalt tähelepanu ning ei saanud aru, et naisel oli liialt suur töökoormus. 54
Lossi perenaise võis oma südamedaamiks valida iga rüütel ning peremees ei tohtinud armukadetseda, vaid pidi olema hoopis uhke oma naise suure austajaskonna üle. 23 Turniiridest võtsid rüütlid eelkõige osa sellepärast, et võita daamide austust ning seeläbi saavutada ka senjööride armastus. Naise ülesandeks oli turniiridel julgustada mehi veelgi julgematele ja ennast salgavamatele tegudele. Samamoodi nagu lossi perenaistel võis olla mitu sümpaatset rüütlit oli ka valitsejatel armukesi, kes mõlemalt poolt üritasid valitseda oma käskija südant ning seeläbi lüüa kaasa ka riigi valitsemises.24 Rüütlid tahtsid endast jätta õilsa päästja kuju, kes kannatab armastatu 22 Tilk 2004, lk. 200. 23 Samas, 183. 24 Samas, 187. 11 pärast ning seejärel võidab tema südame
laad ja refräänid joeda, aliloo, alamb töö vms. Karjaselaulud saatsid karjatamisega seotud tegevusi, alates karja metsaajamisest hommikul kuni kojutulekuni õhtul. Kesksed on laulud, mida karjus (sageli laps) laulis üksi karjas olles. Laulmine, helletamine (vt p 4.2) ja pillimäng olid ajaviiteks ning aitasid teistega sidet pidada. Inimhäält kuuldes püsis kari rahulikumalt paigal ja hundidki hoidsid eemale. Karja saatjate ja vastuvõtjate laule on jäädvustatud peamiselt Setumaalt. Perenaistel oli kombeks pühapäevahommikuti ja -õhtuti karja tulekut oodates koplis laulda. Lõuna-Eesti karjuste ja karjasaatjate laule nimetatakse refrääni järgi sageli `õllõtused'. Viisid kuuluvad arhailisse kihistusse, need on väikese heliulatusega, küllalt kindla rütmiga ning sisaldavad helletussõnadest tekkinud refrääne. Setu karjaselauludes valitsevad itke meenutavad kaherealised viisid. Põhja-Eesti karjaselaule lauldi uuemate lüüriliste laulude viisidel (vt p 7.2)
annaabi.ee 
