vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine
3- Külaliste nimekirja koostamine 4- Pulma teema valimine 5- Peosaali rentimine 6- Toitlustajate valimine/tellimine 7- Tordi valimine/tellimine 8- Toitlustusmenüü koostamine 9- Sõrmuste ostmine 10- Abieluvande kirjutamine 11- Kutsete valmistamine 12- Kutsete saatmine 13- Pruudi kleidi otsimine/ ostmine 14- Peigmehe ülikonna hankimine 15- Pruutneitside ja peiupoiste kleitide/ülikondade hankimine 16- Lillede valimine/ tellimine 17- Fotograafi leidmine/ tellimine 18- Pruutpaari auto rentimine 19- Poissmeesteõhtu ja tüdrukuteõhtu korraldamine 20- Pulm Tööd: Töö nr Töö nimetus Töö kestvus (0, 1) Pruudi vastuse andmine 0 päeva (1, 2) Külaliste nimekirja koostamine 1 päev
Ka talud olid sel ajal kõige jõukamal järjel. Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid tavakohaselt 3 - 4 päeva. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees. Tema abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Mõõgaema oli isamehe naine.
juhtisid pulmarituaali, ehkki vormiliselt olid juhid saajarahva poolt isamees ja vakarahva poolt kaasanaine. Peale kommete tundmise ja laulude teadmise pidi pulmalaulik olema ka sõnaosav improviseerija: tuli reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine. Tähtis tegelane oli mõõgaema - isamehe naine, kelle ülesanne oli mõrsja otsimine ja enamasti tanutamine. Algselt kutsuti pulma ainult abielus sugulased. Tuttavad, naabrid ja eriti noorrahvas pääsesid pulma ainult kontvõõraste ehk lapulistena.
Pulmade alguspäev on olnud väga erinev. Varasemad teated märgivad pulmade alguspäevaks neljapäeva ja pulmad lõppesid tavaliselt pühapäeval. Uuemad pulmapeod algasid esmaspäeval ja lõpp oli neljapäeval. Vakarahva juhiks oli kaasanaine vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülsanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Pulmad algasid pulmaliste kogunemisega pulmapäeva hommikul või eelmise päeva õhtul: peiu sugulased kogunesid peiu koju, mõrsja sugulased mõrsja koju. Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. Esimesel pulmapäeval valmistuti peiukodus sõiduks mõrsjakoju
märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine
reageerida vastaspoole igale märkusele, olgu see pahakspanev või heakskiitev. Vakarahva juhiks oli kaasanaine - vanem abielus naine. Lesk, lapseta ega rase naine kaasanaiseks ei sobinud. Kaasanaine oli mõrsja abiline, saatjaks kirikuteel, pulmalauas ja teistes rituaali osades. Kaasanaise roll oli passiivne, ta ei olnud algataja, vaid algatusele reageerija. Tema abilisteks olid pruuttüdrukud, vallalised neiud, kelle arv ei olnud küll kindlaks määratud, kuid pidi vastama peiupoiste arvule. Pruudivend oli tähtis ametimees. Pruudivendi võis-olla kuni kolm. Tema või nende peamine ülesanne oli mõrsja varastamine peiupoiste käest. Saajarahva juhiks oli isamees - vanem abielus mees, algselt peiu sugulane, kelle abilisteks olid peiupoisid, vallalised noormehed. Viimaste arv oli vaba, kuid enamasti oli neid kolm. Nende tundemärgiks olid mõõk puusal ja välge rätt üle õla. Isamees oli pulmarongi juht ja peiu saatja. Peiupoiste ülesanne oli mõrsja ja kirstu valvamine
ta olla rase, lapseta naine ega lesk. Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas. 2.1.3 Peiupoisid Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4 Pruuttüdrukud ja pruudivend Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli. Samuti
ta olla rase, lapseta naine ega lesk. Ta oli pruudi lähim abiline kirikusse sõites ning pulmalauas. 2.1.3. Peiupoisid Peiupoisid olid vallalised noormehed, kes olid isamehele abiks. Nende arv polnud kindlaksmääratud ning kõikus suhteliselt palju. Kohati olid peiupoisid varustatud mõõkadega ja neil oli täita mitmesuguseid ülesandeid pulmasõidul, söögilauas, veimekirstu ja pruudi valvamisel. Ka neil oli valge rätt ümber õlgade nagu isamehel. Peiupoiste kohustuseks jäi oma pruuttüdrukute eest hoolitsemine: nad pidid tüdrukule ostma saia, mõdu, kompvekke (kui neiu ei meeldinud, siis osteti õlut või viina). 2.1.4. Pruuttüdrukud ja pruudivend Pruuttüdrukud (vallalised neiud) ja pruudivend (ei pruukinud olla tegelik vend, vaid ligem sugulane, vallaline mees) kuulusid mõrsja lähimaisse saatjaskonda, kes olid ühtlasi ka kaasanaise abilised. Pruuttüdrukute kohustuseks oli oma peiupoistele kinkima kindad, sokid või salli. Samuti
Seevastu räbaldunud särgi selga panemine või paelte lahti jätmine, et sünnitamine tulevikus kergem oleks, on tänasetele pruutidele teadmata. Eluviiside ja traditsioonide muutudes on teisenenud ka pulmarõivas. Kui tänapäeval on rahvarõivas erandlik nähtus, siis eelmisel sajandil kandis pulmarahvas veel tavakohast rahvarõivast ja pruudil oli see eriliselt külluslik ja kaunis. Määrava tähtsusega olid pulmas isamees ja kaasanaine koos peiupoiste ja pruuttüdrukutega. Üldlevinud vanema tava järgi sõitsid pruut ja peig kirikusse eraldi ja tagasi juba koos. Kirikusse sõideti kolme hobusega: isamees ja mõrsja, peigmees kaasnaisega ja kõige lõpus pruutneitsi ning peiupoiss. Pulmi peeti nii pruudi kui peigmehe kodus Pulmaliste arva ulatus üldiselt mõnekümne inimeseni. Kui peiupoisi lärmakas saatjaskond mõrsjakoju jõudis, siis algas „kauplemine“, et 8 väravast sisse pääseda
» Siis tuli pühapäev kätte. Pärast jumalateenistust liikus uhke pulmarong toomkiriku poole. Pruutpaari ees kõndisid mängumehed ja küünla-kandjad. Vana rüütlite kiriku uks oli lippude ja vanikutega ehitud otsekui vürstliku paari vastuvõtuks. Kirikus teretati pruutpaari orelimängu ja lauluga. Kirikhärra pidas pika kõne, rääkis vaimustusega kähe kuulsa sugukonna ühendusest -- jumala auks ja isamaa käsuks. Siis astus pruutpaar peiupoiste ja pruuttüdrukute saatel altari ette, Risbiter uhkel, kõmiseval sammul, Agnes otsekui poolunes, mahalöödud silmil. Nagu hooplik võiduhõiskamine kõlas Risbiteri «jah» läbi kiriku. Kirikhärra pööras ennast Agnese poole: «Ja nõnda küsin ma ka sinult, pruut, kas sinu südame nõu on, et sina tahad oma peigmeest Hans von Risbiterit oma abikaasaks võtta ja temaga elada ja kannatada kõik, mis
annaabi.ee 
