Kehakeel võib asendada sõnalist suhtlemist. Inimene suudab lugeda teise inimese mittesõnalisi signaale ning võrrelda neid mittesõnalistega. Väljend "kuues meel" tuleneb sellest, et me tunnetame eelaimust vestluskaaslase valelikkuse suhtes, kuna me märkasime vastuolu kaaslase sõnade ja kehakeele vahel. Paljud zestid on maailmas sarnased. Rõõmsameelsuse korral naeratatakse, kurbuse puhul valatakse pisaraid, ilme väljendab meie tundeid. Kui välja arvata mõned erandid, siis tähendab pearaputus peaaegu kõigis maades eitus ja noogutus jaatust. Samas leidub ka kultuure, kus nendel liigutustel on vastupidine tähendus. On liigutusi, mis pärinevad inimkonna minevikust, näiteks hammaste paljastamine tigeda muige puhul. Algselt oligi naeratus ähvardamise eesmärgil kasutatav zest. Jaapanis aga väljendab naeratus siiani pahameelt või ärritust. Tänapäeval on asjaolud muidugi muutunud. Teadmatust väljendame õlgade kehitamisega, mis koosneb kolmest
Iga liigutus sarnaneb sel juhul sõnaga, millel on olenevalt kontekstist erinev tähendus. SUHTLEMISZESTID JA NENDE PÄRITOLU Põhilised suhtlemisliigutused on kogu maailmas sarnased. Kui inimesed on õnnelikud, siis nad naeratavad, kui on kurvad, siis süngestuvad, kui vihastuvad, siis on neil kuri ilme. Peanoogutus tähendab peaaegu kogu maailmas jaatust või kinnitust. Ilmselt on see kaasasündinud liigutus, sest seda kasutavad ka kurdid ja pimedad. Ka pearaputus kui eituse või mittenõusoleku väljendus on samuti üldomane ja võib-olla üks neist liigutustest, mis on omandatud lapsepõlves. Kui laps on küllalt piima imenud, vabaneb ta emarinnast pead kahele poole raputades. Kui väikesel lapsel kõht täis, liigutab ta pead kahele poole, et ema ei saaks talle lusikat suhu pista. Niiviisi õpib ta õige ruttu oma eitava suhtumise märgiks pead raputama. Mõned liigutused on päris meie ürgkogukondlikust minevikust. Hammaste
Gestuno: arvatakse, et viipekeeled baseeruvad universaalsetele emotisonaalsetele väljendusvahenditele ja kehakeelele; viipekeeled on kuuljate inimeste poolt välja mõeldud süsteemid, mis on loodud eesmärgiga verbaalsed keeled nähtavaks teha; viipekeelte leksikas on suur osa ikoonilistel viibetel; gestuno püüe luua rahvusvaheline viipekeel. Verbi markeerimine modaalsuse väljendamiseks: viiplemise kiirus, intensiivsus, amplituud, miimika. Eitus verbi koostisosana on miimika, pearaputus; eitavad viiped või viipesse inkorporeeritud eitus. 8) Viibeldud keel kõnekeele viiplemine (viibeldud eesti keel, signed English, Manually Coded English jne) 9) Sõrmendamine täht haaval viiplemine 10) Vestlusanalüüs analüüsib vestlust loomuliku salvestuse abil, on empiiriline uurmismeetod 11) Kõnevoor on ühe kõneleja jätkuv häälesolek, dialoogiline tervik (vooru piiri märgib
Üheks geneetiliseks zestiks peetakse käte ristamist. Kumb käsi jääb käte ristamisel peale, kas parem või vasak ? Enamik inimesi vastab, et tunnevad end vaid ühel juhul mugvalt, teisel mitte. See on nähtavasti geneetiliselt määratud. Samas on enamus mittesõnalisi signaale on omandatud ning paljude zestide tähendus on kultuuriliselt tingitud (1. lk: 9 ). Põhilised suhtlemiszestid on kogu maailmas sarnased. Kui välja arvata mõned erandid, siis tähendab pearaputus peaaegu kõigis maades eitus ja noogutus jaatust. (1.Lk: 10). Samas leidub ka kultuure, kus nendel liigutustel on vastupidine tähendus. Mõned liigutused on aga pärit ürgkogukondlikust minevikust näiteks hammaste paljastamine. Naeratust peeti tollal ähvarduse avalduseks. Ka tänapäeval, kui inimene tigedalt muigab, paljastab ta hambad. Jaapanis aga väljendab naeratus siiani pahameelt või ärritust (1. Lk:11).
Kumb käsi jääb käte ristamisel peale, kas parem või vasak ? Enamik inimesi vastab, et tunnevad end vaid ühel juhul mugvalt, teisel mitte. See on nähtavasti geneetiliselt määratud. Samas on enamus mittesõnalisi signaale on omandatud ning paljude zestide tähendus on kultuuriliselt tingitud. Põhilised suhtlemiszestid ja nende päritolu. Põhilised suhtlemiszestid on kogu maailmas sarnased. Kui välja arvata mõned erandid, siis tähendab pearaputus peaaegu kõigis maades eitus ja noogutus jaatust. Samas leidub ka kultuure, kus nend el liigutustel on vastupidine tähendus. Mõned liigutused on aga pärit ürgkogukondlikust minevikust näiteks hammaste paljastamine. Naeratust peeti tollal ähvarduse avalduseks. Ka tänapäeval, kui inimene 16 tigedalt muigab, paljastab ta hambad
Kui naine mehele otsa vaadates jala üle põlve tõstab, siis on see tüklaste meelest ebaviisakas. Aga labaseks peetakse sedagi, kui mees istub, jalg üle põlve. Kui türklane tahab öelda tule mulle järele, siis teeb ta kõverdatud käega aerutamisliigutuse allapoole. Ta ei viipa kõverdatud nimetissõrmega, nagu meie seda teeme. Kellegi poole sõrmega näitamist peetakse labaseks. Õhtumaine eitamiszest(pearaputus) tähendab Türgis hoopis ma ei saa aru. Kui Kehakeel te küsimustele vastamise asemel ühtepuhku pead raputate, siis arvavad türklased küllap, et te ei saa keelest aru, ja nad esitavad teile sama küsimuse mingis teises keeles. Kulmukergitamine on taktitundeline viis ei öelda. Kõrgendatud kulmukaarele võib kaasneda keelelaksutus. Levinum viis ei ütlemiseks on kulmukergitamisega koos pead taha kallutada ja silmalaud
Mõned näolihased on siiramad kui teised. Valetaja võib näiteks küll naeratada, kuid seejuures kerkib või tõmbleb tal kulm, sest ta tunneb ebamugavust (Winston 2004: 84). 1.3 Kehakeele rahvusvahelised ja kultuurilised aspektid Paljut kehakeelest võib mõista otsekohe ja mis tahes maailma paigas (Jaskolka, 2004: 24). Nagu näiteks rõõmsusmeelsuse korral naeratatakse ja kurbuse korral valatakse pisaraid. Kui välja arvata mõned erandid, siis tähendab pearaputus peaaegu kõigis maades eitust ja noogutus jaatust (Pease 1994: 10). Kuid osa kehakeelest, mis pole geneetiline ega psühholoogiline, on rahvuslik või regionaalne. Mõned zestid, millel ühes kultuuris on täiesti ohutu tähendus, võivad teises kultuuris olla solvavd. Näiteks läänemaailma märk "okei, semu"on mõnes idamaa ühiakonnas laimav zest, 7 mis viitab anaalanatoomiale (Jaskolka, 2004: 24). 1
Enamik inimesi vastab, et tunnevad end vaid ühel juhul mugvalt, teisel mitte. See on nähtavasti geneetiliselt määratud. Samas on enamus mittesõnalisi signaale on omandatud ning paljude zestide tähendus on kultuuriliselt tingitud (Pease 1994: 9 ). Põhilised suhtlemiszestid ja nende päritolu. Põhilised suhtlemiszestid on kogu maailmas sarnased. Kui välja arvata mõned erandid, siis tähendab pearaputus peaaegu kõigis maades eitus ja noogutus jaatust. (Pease 1994: 10). Samas leidub ka kultuure, kus nendel liigutustel on vastupidine tähendus. Mõned liigutused on aga pärit ürgkogukondlikust minevikust näiteks hammaste paljastamine. Naeratust peeti tollal ähvarduse avalduseks. Ka tänapäeval, kui inimene tigedalt muigab, paljastab ta hambad. Jaapanis aga väljendab naeratus siiani pahameelt või ärritust (Pease 1994:11).
Lihtsalt juhite end vastavalt, kasutades toetavaid kehazeste. Hea, tugev, positiivne kehakeel annab teile enesekindlust ja laseb ennast näidata parimast küljest.3 1.3 Mis on kehakeel ? Termin ,,kehakeel'' tähistab suurt valikut füüsilisi liigutusi, mis suhtlemise ajal meie kehas nii teadlikult kui ka alateadlikult esinevad. Need võivad olla vaevumärgatav silmade liikumine, asendi muutmine, näoilme, kodeeritud tähendusega zestid, nagu pearaputus on ,,ei'' või viipamine ,,tule siia'') ja nii edasi. Enamikul juhtudel toimetame oma igapäevaseid talitusi, märkamata asjaolu, et kogu aeg saadame, võtame vastu ja töötleme neid signaale, ja et niisugust kommunikatsiooni võtavad vastu ja mõistavad kõik meie ümber.4 Kehakeel koosneb paljudest alagruppidest, millest räägin lähemalt järgnevalt. 3 Allan Pease, 1981. tõlk. Kalev Lattik, 2001. Kehakeel. Tallinn: kirjastus ERSEN 4 Anna Jaskolka, 2004
Seepärast on lasteaias mõeldav vaid mänguline õpetus. Keel on mängu ja tegevuste saatjaks ja läbiviimise vahendiks. Järgnevalt on esitatud õpetajale abiks mõned näpunäited, mille vastu ei tohiks eksida. 1. Eesti keele tegevuse tempo peab olema aeglane, et laps jõuaks aru saada, mida temalt soovitakse. 2. Teise keele õppes väikelaps reageerib küsimustele, kuid ta ei tee seda alati ver- baalselt. Keeletegevuses on vastused ühesõnalised, ka pearaputus ja noogutus on adekvaatne vastus. 3. Esmane eesmärk on äratada lapses huvi selle vastu, mida keeletegevuses paku- takse. 4. Erineva temperamendiga lapsed osalevad õppetegevuses erinevalt, tihti vastavad ühed ja samad lapsed, kuna nad on kiirema reaktsiooniga ja julgemad. Sellegi- poolest ei tohi õpetaja jätta ühtki last tähelepanuta. Et hoida üleval huvi ja pak- kuda piisavalt võimalusi ka jälgides edu kogeda, peab õpetaja leidma viise, kuidas
Teistele, kel palju raha, on see kerge ja seetõttu muutub karistus naeruväärseks. 3) Toidukaristus See karistusviis on pärit keskajast ja lähtub askeetlusest. Kasutada võiks seda toidu solkimise ja toiduga mängimise korral. 4) Rahulolematuse avaldus (aukaristus) Aukaristusel on palju erinevaid vorme: vestluse katkestamine ja tumm laitus, etteheitev pilk, tavalise sõbralikkuse asendamine jaheda viisakusega, miimika, zestid - pearaputus, õlakehitus, hääletoon, sõnaline etteheide, neljasilmavestlus, laitus. Laitus ja noomitus avaldavad mõju üksnes siis, kui nad on lühikesed, konkreetsed ja neid kasutatakse harva. Pikad moraalijutlused lihtsalt tüütavad lapsi, mitte ei kutsu neis esile arusaamist oma eksimusest. Näiteks küsisime ühes uurimuses laste käest, mida tähendab sõna moraal, ja saime valdavalt järgmised vastused: moraal on see, kui ta ajab reegleid taga ja
lugeda küneni; õetaja kogus oma viha. Siis küis ta: «Kes rebis selle raamatu katki?» Mingit hä alt. Oleks võnud kuulda nõla kukkumist. Vaikus kestis; õetaja otsis näu nä jäel sü utunnuseid. «Benjamin Rogers, kas sina tegid seda?» Eitus. Uus paus. «Joseph Harper, kas sina?» Jäle eitav vastus. Tomi rahutus kasvas üa suuremaks juurdluse pikaldase piina all. Õetaja silmitses uurivalt poiste ridu, mõles veidi ja pö ordus siis türukute poole. «Amy Lawrence?» Pearaputus. «Gracie Miller?» Sama mäguanne. «Susan Harper, kas sina tegid seda?» Jäle eitus. Jägmine türuk oli Becky Thatcher. Tom väises äevuse ja seisukorra lootusetuse päast pealaest jalatallani. «Rebecca Thatcher . . .» (Tom vaatas türuku näku; see oli hirmust valge) --«kas sina rebisid . . . ei, vaata mulle otsa (Becky käd tõsid paluvalt) kas sina rebisid katki selle raamatu?» Üs mõe lendas väkkiirelt läi Tomi aju. Ta kargas püti ja hü udis: «Mina tegin seda!»
annaabi.ee 
