Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta
Kõrvalestad on väikesed ja küünivad vaevu läbi kasuka. Nagu ninasõõrmetelgi, nii on ka kõrvaaval erilised lihased, mis sulgevad selle tugevasti vee all viibimisel. Tihedasti liibuvad ka huuled tagapool punakasoranze lõikehambaid, mis võimaldab loomal ka vee all taimi läbi närida. Tema anaalnäärmed eritavad erilist rasunõret, millega kobras võiab oma karvastikku. (8) Kopra karvastik on märgumatu. See koosneb väga tihedast ja pehmest aluskarvast, mida katab karmim ja pikem pealiskarv nii tihedalt, et vesi ei suuda sellest läbi tungida. Õhukiht, mis jääb aluskarva vahele kaitseb looma nahka märgumise ja jahtumise eest. Kopra närimistegevus tekitab imestust. Ta suudab oma võimsate lõikehammastega kuni meetrise läbimõõduga puid langetada. Enamasti rahuldub ta aga märksa peenemate, 10-30 cm läbimõõduga puude mahavõtmisega. 5-7 cm läbimõõduga puu langetab kobras 2 minutiga, kuni 30 cm läbimõõduga puu suudab ta langetada ühe öö jooksul
Sobib nii piima kui ka liha tootmiseks Kohaneb hästi igasuguses kliimas Värvus: valge, helekollasest tumekollaseni ka pruunist punakaspruunini, teinekord võib heledas karvkattes esineda ka tumedamaid laike Lehmad 700800 kg, pullid 1200 kg Piimatoodang hea Vasikate kasvuintensiivsus kõrge Suurepärased emad On sarvilisi ja nudisid Soti mägiveis Pärineb Sotimaalt Peab vastu kidurakasvulistel karjamaadel ning rasketes elutingimustes Aluskarv tihe ja pealiskarv õige pikk Väike tõug kehmad 500 kg, pullid 800 kg Värvuselt kuldpruunid, on kollaseid, halle, valgeid ja musti Eripäraks pikad laialiasetsevad sarved Kasvukiirus on aeglane Poegimisiga üle kolme aasta; võib poegida veel 18 aastaseltki Sööda suhtes vähenõudlik Sotimaal kogu aeg vabas looduses puudub vajadus lautade järele Belgia sinine Kuulub keskmiste tõugude hulka lehmad 850900 kg, pullid 11001250 kg Värvus varieerub helesinise, musta ja valge kombinatsioonis
arvud, mida nad lakkasid söömast. Kasvaks mardikate arv, kuna neil on vähem vaenlasi ning nad tarbiks rohkemtaimemahle. Oletame, et nii palju, et sääskedele enam e jätku. Siis hakkavad sääsed rohkem verd imema. Selliseid oletusi tehes võib lõputult koostada erinevaid tagajärgi. 6.Ühe konkreetse populatsiooni iseloomustus Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.
Kehaehitus ja välimus Keha jässkas, jalad lühikesed. Saba on lühike ja jäme, valge otsaga, samuti on valged kõrvalestade servad. Mägral on pikk koon. Valge pea kummalgi küljel kulgeb üle silma musti pikitriip, mida peetakse hoiatusvärvuseks. Karvastiku eri värvusvormidest leidub albiinot, poolalbiinot, melanismi ja erütrismi (punakat värvust). Keha on kiilukujuline, pea üsna väike. Ainuke kuid kauakestev karvavahetus algab kevadel, uus pealiskarv ja aluskarv kasvab sügisel. Üks silmatorkavamaid tegevusjälgi on ühispesa ehk mägralinn, millest annavad tunnistust 3-10 üksteisest kümne- kahekümne meetri kaugusel asuvat suurt sissekäiguala. ( Euroopa imetajad) Leviala Mäger väldib suuri metsamassiive, ta eelistab metsaservi ning on sagedasem lehtpuu- segametsades. Ta eelistab kuiva ja hästi kaevatavat pinnast, nt.liivapinnast. Mägeses ülalpool puupiiri ei leidu
eristatakse kolme tuhkrute värvuse tüüpi (Tinajev, 2001): pärlmutrine karusnaha üldvärvus on helekreemjas tuhkhalli varjundiga. Pealiskarvad on musta värvi, aluskarvade otsad võivad olla helekreemjast kuni hallide varjunditeni. Siia hulka arvatakse ka helekreemja karusnahaga, kuid ilma tuhkhalli varjundita loomad, või loomad, kellel on pruuni värvi pealiskarvad ja kollaka varjundiga aluskarvad; kuldne põhivärvus on kollakast kuni erkoranzini. Pealiskarv on musta värvi, aluskarvade otsad on oranzid; pastelne põhivärvus on helekreemjas. Pealiskarvad on helepruunid, mõnikord selgelt avaldunud suitsusinise varjundiga. Aluskarvade otsad on helekreemjad või hallid. Venemaal elavad samuti hõbedase värvusega tuhkrud. Need värvused toodi esile kui karusnahatööstuse jaoks kõige vastuvõetavamad. Pastelse värvusega tuhkrute ristamisel ilmuvad perioodiliselt albiino-loomad (furod),
seemnevaris mullas on idanemisvõimeline kuni seitse aastat. (Kangur jt 2005:8-9) Järsku üleminek loomadele? Mink (Mustela vison) ehk ameerika naarits (joonis 2) on väike tuhkrusuurune tiheda tumeda pruunika kuni musta karvastikuga sale ja vilgas kiskja. Omapärane on loomakese silmatorkav valge laik alalõual, mis tavaliselt ulatub kurgu alla ja alapoolele. Võrreldes 7 Euroopa naaritsaga on mingi pealiskarv pikem ja kohevam ning seetõttu paistab ta just kui jässakam. Mink on üsna viljakas ning saab suguküpseks 10-11 kuuselt, pesakonnas on 4-9 (erandina 17) poega. Loom on poolveelise ja valdavalt öise eluviisiga väga hea ujuja, sukelduja. Ta asustab mitmesuguseid rikkaliku kaldataimestikuga veekogusid. Mink toitub koorikloomadest, kaladest, väikestest närilistest, lindudest, konnadest jm ning võib kimbutada ka kodulinde. (Kangur jt 2005:63-64) Joonis 2. Ameerika naarits (Mustela vison)
Mink Sarnaneb Euroopa naartisale. Värvuselt on ta üldiselt tumepruun. Esineb üle Eesti. Kärplased Nirk ja kärp on talvel valged, mistõttu erinevad nad teistest kärplastest. Nad pole kaitsealused liigid ega ka jahiulukid. Saarmas ja ahm pole samuti staatusega loomad. Suvel on nirgi ja kärbi alumine kehapool valge või kollakas. Kärbil on sabaots must, nirgil ei ole musta osa saba otsas. Tuhkur on kahevärviline, pealmine pealiskarv on pruun ja all on heledam aluskarv. Samuti on tal valge ninamik ja silmade vahel on tal tume jutt. Samuti laseb ta paha haisu. Tuhkur on loom, keda peetakse ka koduloomana. Euroopa naarits on ühtlaselt tume, kuid tal on valge nina ja pisut lõua alt. Mingil on valge alamokk. Ohustab kalaliike ja lindude pesasid. Metsnugis on kollaka rindmikuga. Elab metsas. Tunneb huvi mesilate vastu – samaväärne mesilate kahjustaja kui ka karu.
Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline. 2 pikka oranzi lõikehammast. Hambaid 20. Tihe ja pehme tugev nahk. Väga tihe ning pehme aluskarv ja karmim ning pikem pealiskarv. Märgumatu karvastik. Saba on lai ja soomustega kaetud. Tagavarvaste vahel on ujunahk. Omapärane on tagajala teise varba lõhestunud küüs, mis toimib kammina: karvadest parasiitide välja kammimine. Levik: Varem levis kogu Euraasia metsavööndis, kuid hävitati inimeste pootl suures ulatuses (liha, nahk, kopranõre). Taasasustati Eestis 1957.a. 20.saj algus hakati liiki taasasustama mitmetes riikides: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, mitmes venemaa piirkonnas. Arvukus Eestis:
teinekord võib heledas karvkattes esineda ka tumedamaid laike. On ka punase-valgekirjusid isendeid. Mõned herefordidega üsna sarnased. Lehmad 700...800 kg, pullid 1200 kg. Piimatoodang hea. Vasikate kasvuintensiivsus kõrge. Lehmad suurepärased emad. On sarvilisi ja nudisid. Eestisse toodi esmakordselt 2003. aastal Soti mägiveis Pärineb Sotimaalt Highlandi piirkonnast,Kutsutakse ka kõrgmaa veisteks. Tõuraamatusse märgitud vanima tõuna maailmas. Aluskarv tihe ja pealiskarv õige pikk. Suuruselt kuuluvad väikeste tõugude hulka. Lehmad- 500 kg, pullid- 800 kg. Värvuselt kuldpruunid, on kollaseid, halle, valgeid ja musti. Nende eripära on pikad laialiasetsevad sarved. Kasvukiirus on aeglane. Nende poegimisiga on üle kolme aasta. Võivad poegida veel 18 aastaseltki. Sööda suhtes vähenõudlikud. Sotimaal kogu aeg vabas looduses, seega puudub vajadus lautade järele Aktiveene hele (blonde d` aquitaine) *Pärineb Lõuna-Prantsusmaalt
välja sellega, et päästab üksiku karjaliikme eksimisest ja ohtudest, mis kindlasti iga põõsa taga varitsevad ning juhib ta oskuslikult ülejäänud karja juurde tagasi. Ta on väga sõbralik laste kui ka teiste loomade suhtes. Kui pika- ja lühikarvaline kolli ei ole väga aktiivsed, siis borderkolli on väga aktiivne. Ta pea on lai, lame ja ruudukujuline kolp. Tema kõrvad on rippuvad ja karvased. Tema karvkate on väga pehme, pehme alusvill, aga tugevam ja karedam pealiskarv. Põskedel, alumistel mokkadel ja lõual karvkate pikeneb ja moodustab tüüpilise habeme. Habekolli saba on pikk, ulatub isegi kuni kannatipuni. Emastel koertel on turja kõrguseks 51-53 cm, isastel aga 53-56. Tema keskmine eluiga on palju kõrgem, kui pika- ja lühikarvalistel ja isegi borderkollist, nimelt elab ta keskmiselt 15-16 aasta vanuseks. 6/31 Inglise mastiff Päris vanasti kasutati Inglise mastiffi valduste kaitsjana.
annaabi.ee 
