Paul-Erik Rummo elulugu (0)

Paul-Eerik Rummo
Paul-Eerik Rummo on kirjanik Paul Rummo poeg. Ta on abielus näitleja ja kirjaniku Viiu Härmiga, kellega on tal 4 tütart. Rummo õppis Tallinna 2. keskkoolis ja Tartu ülikoolis, mille lõpetas 1965.a Eesti filoloogina . Seejärel asus Rummo tööle Vanemuise teatri dramaturgina.
Aastatel 1966-1976  elas Rummo vabakutselise kirjanikuna Tallinnas.
Aastatel 1977-1988 töötas Eesti Draamateatris ja pöördus aegade liberaliseerumise järel poliitikasse , olles Eesti Liberaalidemokraatliku Partei asutajaliige ja esimees,
Aastatel 1992-1994 oli ta kultuuri- ja haridusminister.
Aprillist 2003 kuni aprillini 2007 oli ta Eesti Vabariigi rahvastikuminister.
Alates 2007. Aastast on ta Eesti-Malta parlamendirühma, Soome-Ugri toetusrühma esimees ja ka Eesti Migratsioonifondi Nõukogu esimees.
Paul-Eerik Rummo nimega seostatakse murrangut 1960. aastate eesti luule sisus ja vormis. Eredaimaks pöördepunktiks tolleaegses kultuurielus oli kassetipõlvkonna tulek luulesse, kuhu kuulus ka Paul-Eerik Rummo. Kahekümne aastaselt avaldas ta kassetis oma esikkogu "Ankruhiivaja", mis oli nooruslik kogu, optimistlikult naiivne ja kõrgustesse  pürgiv.
1964 ilmus järgmine kogu "Tule ikka mu juurde", kus optimism taandub, tekivad hamletlikud "olla või mitte olla" probleemid. Hea ning halva vahekorda kujutab Rummo läbi lapse.  
 1966. aastal avaldab Rummo ühe oma tuntumatest kogudest "Lumevalgus... lumepimedus", kus ilmneb autori eksperimenteeriv huvi keele vastu.
1972. aastal valminud kogu " Saatja aadress ja teised luuletused 1968-1972" avaldamine keelati, tervikuna ilmus see 1989. aastal. Antud kogus loobus Rummo traditsioonilisest luuletamistavast, mida peeti modernistlikuks muutuseks. Autor hakkas kirjutama vabavärsse, mis meenutavad proosat.
2001. aastal ilmus luulekogu "Kohvikumuusikat". kogus väljendub vabadusiha sidemete katkestamine ja soov tagasi pöörduda maailmamerre. 
Kirjandusteadlane Rein Veidermann on kirjutanud: "Paul Eerik Rummo luule tervikuna kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset,"
Lisaks luulele
Lisaks luule on Rummo kirjutanud ka näidendeid, lasteraamatuid, filmistsenaariume, laulusõnu, dramatiseeringuid ning tõlkinud luulet paljudest keeltest.
Ta on kirjutanud sõnad ka " Viimse reliikvia" lauludele. Tuntumad on näiteks „Põgene vaba, laps“ ; „Viimne reliikvia“ ning „Iga mees on oma saatuse sepp“
Rummo neljast draamast kõige olulisem on "Tuhkatriinumäng" (1969). Teose tegevus toimub ühel päeval üheksa aastat pärast Printsi ja Tuhkatriinu pulmi . Prints püüab selgusele jõuda, kas ta on ikka abiellunud tõelise Tuhkatriinuga või hoopis peretütrega. See on näidend tõe otsimisest ja selle mõttetusest. "Tuhkatriinumängu" on lavastatud ka New Yorgis , Broadwayl ( 1971 ).