lõpetaks kirikuasjadesse sekkumise, see aga oleks keisrivõimu piiranud. 1076. a kutsus keiser Heinrich IV Wormsi kokku sinoidi (vaimulike kogu). Heinrich tagandas Gregoriuse, millele vastates Gregorius tagandas Heinrichile alluvad Saksa piiskopid, vabastas keisri alamad truudusvandest ja tagandas ka Heinrichi, heites ta kirikust välja(ekskommunikatsioon e kirikutalitustest osavõtmise keeld). Oma trooni säilitamiseks ilmus Heinrich jaanuaris 1077 patukahetsejana paavsti ette. Paavst andis talle meeleparanduse sakramendi. Seda hinnatakse kui paavstluse võitu ilmaliku võimu üle. Investuuritüli lõpetas järgmise keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II 1122. a sõlmitud Wormsi konkordaat. Wormsi konkordaat Piiskopid ja abtid valitakse kirikuõiguses kehtestatud korra alusel ja vaimuliku võimu tunnuseid jagas vaid vaimulik investituur. Ilmalik investituur jagas ilmaliku võimu ametitunnused.
kirikust välja Suurem osa saksa ülikutest toetasid paavsti ning ähvardas juhul kui Heinrichpaavsti allele ei allu, valida uue keisri seda plaaniti teha Augsburgi kokkukutsutaval sinodil, kus paavst pidi olema eesistuja oma trooni säilitamiseks asus Heinrich teele paavst Gregorius VII poole 1077 jaanuaris astus Heinrich patukahetsejana paavsti ette Cannossa linnuses. pärimuse järgi seisis keiser 3 päeva paljajalu lumes paludes paavstilt armu. paavstil oli talle kohustus andeks anda ning keiser jäi tagastamata see ei tähendanud paavsti aj keisri vahelist rahu. Investituuritüli lõpetas järgmise keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II 1122.aastal sõlmitud Wormsi kokkuleppega. Aquino Thomas 12.-13
Paavsti diktaat sisaldas järgmisi olulisemaid teese: · üksnes paavst võib piiskoppe ametisse seada ja neid sealt vabastada. · üksnes paavst võib kätte anda keisri võimutunnused. · Üksnes paavst võib keisrilt võimu võtta. · Keegi ei või paavsti kohtuotsust vaidlustada, paavst aga vib vaidlustada kõigi teiste kohtuotsused. Canossas käik teel Augsburgi peatus paavst Canossa linnuses ja seal astuski Heinrich 1077 patukahetsejana paavsti ette. Wormsi kokkulepe Heinrich V ja Calixtus II vahel 1122. aastal sõlmitud kokkulepe, mis lõpetas investituuritüli. (lisa lk 82) Innocentius III paavst, kes saavutas suurima ilmaliku mõju, mis ühelgi paavstil kunagi on olnud. Vasallisuhete kaudu õnnestus tal muuta suur osa Euroopast paavstivõimust otseselt sõltuvaks. Ta sekkus pidevalt poliitikasse. 1054a. - kulmineerus 2 kiriku vaheline tüli, et paavst Leo IX ja Konstantinoopoli patriarh heitsid
kreeka katoliku kirikuga tülid: patriarh ja paavst heitsid teineteist vastastikku kirikust välja 1054 1059 Lateraani kirikukogu otsustas, et paavsti valivad vaid Rooma peapiiskopkonna kardinalid Investituuritüli paavst keelas Saksa-Rooma keisril vaimulikele ametitunnuseid jagada; Heinrich IV võttis seda võimu piiramisena 1076 keeldus paavstivõimule allumast; patukahetsejana säilitas oma trooni, sest saksa ülikud olid paavsti poolel Wormsi konkordaat 1122 Heinrich V & Calixtus II (ilmalik ja vaimulik investituur eraldati kindlate piiridega) Ketserid katarid, teadsid usust ja et see on õige, aga pöördusid ikkagi vastu; paganad olid lihtsalt mitte ristitud Inkvisitsioonikohus ketserite karistamine, paavst kontrollis Gregorius IX Clemens V Bordeux'st paavstiks Avignoni paavstide aeg `vangipõli' 1305-1378
vaimuliku võimu ülimuslikkust. Loomulikult ei tahtnud keiser sellega nõustuda. 1076. aastal kuulutas selleaegne keiser Heinrich IV välja paavsti tagandamise. Vastuseks kuulutas jällegi Gregorius VII tagandatuks ka Heinrichi, heites ta ühtlasi kirikust välja. Heinrichil ei jäänud muud üle, kui proovida paavstilt andestust paluda, sest tema valitsejatroon hakkas kõikuma saksa ülikud olid ähvardanud valida uue keisri. Nii astuski Heinrich paavsti ette patukahetsejana jaanuaris 1077. Nii jäi Heinrich keisriks, kuid see ei tähendanud veel investituuritüli lõppemist. See lõppes aastal 1122, kui järgmine keiser Heinrich V ja paavst Calixtus II sõlmisid Wormsi konkoraadi. Selle järgi valiti vaimulikkond kirikuõiguses kehtestatud korra alusel ja vaimuliku võimu ametitunnused andis neile paavst või peapiiskop (vaimulik investituur). 1
Sellest hoolimatta on järgnevad aastad Pascali elus väga viljakad. Filosoofia vallas olid need aastad palju viljakamad kui kõik eelnevad aastad kokku, mõned ütlevad et Port Royal tappis Pascalis teadlase, kuigi ta ei loobunud ka sel perioodil täielikult teadustööst. Peale sellist loomingulist kõrgaega Pascal haigestus 1659 aastal. Sellest hoolimatta ei loobunud ta askeesist, ta keeldus täisväärtuslikust toidust kuigi vajas seda väga. Tõelise ,,patukahetsejana" kandis ta ihul ogalist vööd , millega ta tegi endale valu kui tundis et on unustanud jumala teenimise. 1661 aasta sügisel suri Pascali õde Jaqueline, armastatud õe surm nõrgestas Pascali niigi nõrka tervist veelgi. Kuna ta aimas oma lõpu lähedust pühendus ta nüüd heategevusele. ta püüdis oma heategevuses anonüümseks jääda, ,,Parimad heateod on salajased heateod" oli ta üks lemmikütelustest. Ta korraldas 1662 aastal Pariisis ,,viie-souliste tõldade" liikluse, mis
Gregorius tagandas Heinrichile truud Saksa piiskopid, vabastas keisri alamad keisrile antud truudusvandest ja kuulutas tagandatuks ka Heinrichi enda, heites ta ühtlasi kirikust välja. Suurem osa Saksa ülikud toetas paavstiähvardades, kui Heinrich paavsti tahtele ei allu, valitakse uus keiser. Oma trooni säilitamiseks asus Heinrich 4. teele Itaaliasse, et kohtuda GregoriusVIIga enne, kui see on jõudnud üle Alpide. Heinrich astus jaanuaris 1077 patukahetsejana paavsti ette. Keiser seisis kolm päeva paljajalu lumes, oodates paavstilt armu. Pühitsetud preestrina ei saanud paavst keelduda Heinrichile meeleparanduse sakramendi andmisest. GregoriusVII ja HeinrichIV kohtumist Canossas hinnatakse sageli kui paavstluse moraalset võitu ilmaliku võimu üle. Investituuritüli lõpetas järgmise keisri HeinrichV ja CalixtusII 1122. aastal sõlmitud Wormsi konkordaat (kokkulepe). Piiskopid ja abtid pidid valima vaimulikkond
kuninga temast võib keisri teha ainult Rooma paavst. Paavst ähvardas kuningat aga tagandada 1076. a lasi aga Heinrich saksa piiskoppidel paavsti tagandada. Gregorius suspendeeris need piiskopid, pani Heinrichi kirikuvande alla ja vabastas ta alamad vandest. Ekskommunitseeritud isik ei saa osa kiriklikust tseremoniaalist ja on määratud hukatusse. Interdikti all oleval inimesel on keeld pidada jumalateenistusi või neil osaleda. Keiser rändas Canossasse, kus ta esines patukahetsejana Gregorius pidi ta kirikuvandest vabastama. Mõne aastaga taastas Heinrich enda võimu ja määras ametisse vastupaavsti. Kui paavst keisri uuesti vande alla pani, marssis Heinrich Rooma, vangistas paavsti ja sai keisriks. Normannid vabastasid Gregoriuse, aga rüüstasid Rooma, nii et paavst pidi põgenema linnakodanike viha eest. 1122 sõlmiti Wormsi konkordaat piiskopid valitakse vaimulike poolt keisri juuresolekul ilma vägivalda
Investituuri tüli paavsti ja keisri vahel. Paavst nõudis õigust Saksa piiskoppi ametisse nimetada. Kuninga ametnikke nimetab paavst. Heinrich IV lasi kokku kutsuda Saksa keisrisriigi sinodi ja lasi paavsti tagandada. Paavst surbendeeris ehk tagandas keisri ja piiskopid, Heinrich IV kirikuvande alla ja ta alluvad vabastati vandest. Vürstid kohustasid kuningat ühe aasta jooksul kirikuvande alt vabanema. Kuningas tuli Kanossa linnuse alla patukahetsejana, paavst andis järgi ja vabastas kirikuvandest. Kanossas käik avalik allaandmise retk. Heinrivh IV taastas võimu ja lasi oma pooldajatel seada vastupaavsti. Läks Rooma ja alsi vastupaavstil end keisriks kroonida, Gregorius vangi. Lõuna Itaalias tulid abiväed, kes paavsti vabastasid ent rüüstasid Rooma ja selle eest saadeti Gregorius pagendusse. 1122 Wormsi konkordiaat kompromiss, vaimulikud valivad piiskopid keisri juursolekul (vaimulike
annaabi.ee 
