Sellest väljapool on bakteritele iseloomuliku ehituse ja koostisega kest. Kest täidab peamiselt kaitsefunktsiooni. Kest on kaetud karvakeste või viburitega. Karvakeste abil kinnituvad bakterid kasvuks sobivatele pindadele ja seostuvad üksteisega. Vibureid kasutavad and aga liikumiseks. Osadel bakteritel eritab kes limakapsli, mis on täiendavaks kaitseks ja hõlbustab liikumist Surmaga lõppevaid haiguseid põhjustatavaid baktereid nim. Patogeenideks. Nende tõvestav toime tuleneb väliskeskkonda eritatavatest mürkainetest- bakteritoksiinidest. Bakteritel on üks kromosoom Plasmiidid sisaldavad geene, mis on vajalikud bakteri kasvukeskkonna eripärast tulenevate ensüümide sünteesiks. Bakteritel pole 1) tsütoplasmavõrgustiku 2) Golgi kompleksi 3) Kloroplaste 4) Mitokondreid Mõnedel bakteritel esineb tsütoplasmas gaasivakuoole, need on iseloomulikud vesikeskkonnas elavatele bakteritele. Bakterid paljunevad pooldumisega
See on mehitatud spetsialiseerunud rakkudega, varustatud keerulise suhtlemissüsteemiga ja relvastatud, näiteks antikehadega. Immuunsüsteemil on ka võime olla salliv, mis tähendab, et ta ei ründa oma keha. Immuunsüsteem ei vaeva ennast rünnakuga kõige vastu, millega kokku puutub. 4. Peatükk Nakkushaigusi põhjustavad nähtamatud mikroorganismid, mis tungivad kehasse ja paljunevad seal. Neid mikroorganisme nimetatakse patogeenideks ehk pisikuteks. Haigustekitajate hulka kuuluvad bakterid ja viirused. Bakterid põhjustavad haigusi nii, et nad toodvad toksiine, mis hävitavad või halvavad rakke. Nende rakuseinas leidub ka toksiine, mis võivad põhjustada palavikku, kõhulahtisust või vererõhu langust. Maailmas on palju erinevaid haigusi, mida on raske kontrolli alla saada. Eriti halvad on zoonoosid, ehk haiguse, mille tekitajad nakatavad nii inimesi kui
haiguse vältel. Bakteriaalsed haigused on näiteks iseeneslik abort, klamüüdia, klamüdidoos, gonorröa, toksoplasmoos, teetanus, salmonelloos, botulism, kõhutüüfus, tüüfus, difteeria, düsenteeria, koolera, kopsutuberkuloos, tuberkuloos, leepra ehk pidalitõbi, bakteriaalne toidumürgitus, läkaköha, leginelloos, listerioos, meningiit, katk (muhk-, kopsu-, nahakatk jt.) või bioloogilise relvana kasutust leidnud siberi katk. Ohtlikeks patogeenideks on veel leegionäride haigust põhjustav bakter (Legionella pneumophila) ning lihasööjabakter (Streptococcus pyogenes). Erinevalt viirushaigustest saab bakterihaigusi ravida antibiootikumidega, abi on ka vaktsineerimisest. Antibiootikume on suur hulk. Erinevad antibiootikumid on suunatud põhiliselt bakteri rakus toimuvate valgusünteesi komponentide pärssimisele, aga on ka teistsuguse toimemehhanismiga antibiootikume, mõned neist blokeerivad bakterite genoomi replikatsiooni jm.
ADNESIOONID märguandemolekulid, nad näitavad lähenevatele immuunrakkudele kleepudes, kus nad täpsemalt on. KEMOATRAKTANDID Märguandemolekulid, vabanevad rakkudest ja liiguvad veidi kaugemale, et kutsuda teel kohatud immuunrakke nakkuspiirkonda. TSÜTOKIINID Nendevahel vahetatakse infot (TABEL VIHIKUS) 2. ORGANISMI KAITSE HAIGUSTE EEST Vere hüübimisfaktorid (valgud) kaitsevad meid verekaotuse eest. PATOGEENIDEKS kutsutakse haigustekitajaid o Nendeks võivad olla viirused, bakterid, mikroseened I kaitse katete poolt o Inimese nahk koosneb epiteelkoest, kus rakud on tihedasti üksteise vastas, haigustekitajad ei pruugi läbipääseda o Nahal olev normaalne mikrofloora kaitseb ei lase võõrastel mikroorganismidel kinnituda.
Sellest väljapool on bakteritele iseloomuliku ehituse ja koostisega kest. Kest täidab peamiselt kaitsefunktsiooni. Kest on kaetud karvakeste või viburitega. Karvakeste abil kinnituvad bakterid kasvuks sobivatele pindadele ja seostuvad üksteisega. Vibureid kasutavad and aga liikumiseks. Osadel bakteritel eritab kes limakapsli, mis on täiendavaks kaitseks ja hõlbustab liikumist Surmaga lõppevaid haiguseid põhjustatavaid baktereid nim. Patogeenideks. Nende tõvestav toime tuleneb väliskeskkonda eritatavatest mürkainetest- bakteritoksiinidest. Bakteritel on üks kromosoom Plasmiidid sisaldavad geene, mis on vajalikud bakteri kasvukeskkonna eripärast tulenevate ensüümide sünteesiks. Bakteritel pole 1) tsütoplasmavõrgustiku 2) Golgi kompleksi 3) Kloroplaste 4) Mitokondreid Mõnedel bakteritel esineb tsütoplasmas gaasivakuoole, need on iseloomulikud vesikeskkonnas elavatele bakteritele. Bakterid paljunevad pooldumisega
· Gaasivakuool aerosoomide kogum · Karboksüsoomid autotroofsetel bakteritel esinevad organellid, kuhu konsentreeritakse ribuloosdifosfaadi karboksülaas, mis on CO sidumisel võtmeensüümiks. · Magnetosoomid raku pikiteljel tsütoplasmas paiknevad ahelana magnetiidi terad · Tsüst bakteritel esinev puhkevorm, mis aitab üle elada halbu keskkonnatingimusi; tsüstiks muutub kogu rakk · tinglikeks patogeenideks e juhuseotijateks mikroorganismid, mis kuuluvad normaalsesse mikrofloorasse, kui teatud tingimustel võivad siiski põhjustada haigestumist · Probiootikumid e probiootilised mikroorganismid - inimese organismist (soolest) isoleeritud kasulikud mikroobid (laktobatsillid, bifidobakterid) · Prebiootikumid - ained, mis tõhustavad probiootikumide arengut inimese sooles · Sünbiootikum toode, mis sisaldab nii prebiootikumi kui ka probiootikumi
2. T opt - temperatuur, mille juures mikroobi kasvukiirus on suurim. 3. T max - temperatuur, millest kõrgemal mikroob ei kasva. Topt on alati lähemal Tmax-le, kui Tmin-le. Osmoprotektorid. Kui keskkonnas osmootne rõhk tõuseb, siis on mikroobil võimalik tõsta ka rakusisest osmootset rõhku. Rakus hakatakse sünteesima osmoprotektoreid. Need on vees hästi lahustuvad väikese molekuliga org. ained. Osmoprotektorid stabiliseerivad ka valke. Haigusetekitajaid mikroobe nimetatakse patogeenideks. Patogeensus on mikroobiliigi potentsiaalne võime esile kutsuda haigestumist. Patogeensus on liigi omadus, seda kontrollitakse paljude geenidega. Tinglikud (oportunistlikud) patogeenid on juhuseotsijad, so sellised mikroobid, kes põhjustavad haigust ainult teatud tingimustes Virulentsus on liigi esindaja patogeensuse väljendumise aste. Seega on see tüve omadus. Liigi erinevad tüved on erineva virulentsusega. Virulentsust mõõdetakse LD50 kaudu
See protsess algab haavandi servalt, haavandi kohale moodustub arm.Lesta haavandite sündroomi etioloogia on ilmselt multifaktoriline. Erinevate uurijate poolt peetakse soodustavateks faktoriteks merevee soolsuse tugevat kõikumist, ebasoodsaid toitumisolusid, keskkonna kõrget bakteriaalset saastatust, takistusi kalade rändeteel, kalapüüki, kalade kudemisaegset käitumist. Need tegurid nõrgestavad organismi vastupanuvõimet nakkustele ja/või tekitavad kehapinna vigastusi. Patogeenideks, mis infitseerivad vigastatud või nõrgestatud kalu, on peetud baktereid. Läänemeres on lesta haavandistest isoleeritud atüüpiline, tsütokroomoksüdaasnegatiivne bakter Aeromonas salmonicida. Peetakse võimalikuks et Läänemere erinevates piirkondades võivad arvesse tulla erinevad bakterid. Eesti vetest on lesta haavanditest ja haigete isendite siseorganitest leitud Pseudomonas spp., Vibrio anguillarum, Aeromonas spp.
See protsess algab haavandi selvalt ja kehale moodustub arm.Erinevate uurijate poolt peetakse soodustavateks faktoriteks merevee soolsuse tugevat kõikumist ,ebasoodsaid toitumisolusid,keskkonna kõrget bektriaalset saastatust ,takistusi kalade rändeteel, kalapüüki,kalade kudemisaegset käitumist.Need tegurid nõrgestavad kala organismi vastupanuvõimet.Eesti vetes leidub haavanditega lesti aastaringselt,kuid akuutseid haavandeid on palju suve teisel poolel ,eriti isaskaladest. Patogeenideks ,mis infitseerivad vigastatud või nõrgestatud kalu, on peetud baktereid. Liikuvate aeromoonaste septitseemia(MAS) Haigused, mille tekitajaks on bakterid perekonnast Aeromonas . Tuntumad on karpkalade aeromonoos ,angerjate aeronomoos, lõhelaste frukuloos .Aromonoosid ,mille tekitajateks on enamasti fakultatiivselt patogeensed hydrophila punctata rühma liigid ,on Eesti noorkalakasvandustes kadusid põhjustanud vikerforellil ,meriforellil, lõhel ja merisiial.
Eespool loetletule põhinedes võib väita, et mitte kõik toidu tarbimisest tulenevad ohud ei ole tingitud käitlemisettevõttest, vaid ka meist endist, kes me toitu ostame ja seda vääralt kasutame. Ettevõtte töötajad peaksid arvestama sellega, et paljude haiguse- tekitajate kandjateks võivad olla meie lemmikloomad, ilma et nad ise haigestuks (loomad on terved, kuid haigusetekitajate kandjad reservuaar). Olulisemateks patogeenideks, mille reservuaariks ja vektoriteks (levitajateks) on koduloomad, on näiteks salmonellad, kampülobakterid ja isegi listeeriad. Seega, tagamaks ettevõttes eeskujulikku hügieeni, peame elementaarseid hügieenireegleid täitma ka kodus. 2.3. RISKIASTMED, SAASTUMISVIISID JA -TEED Kõik toitlustus- ja jaekaubandusettevõtted võib jagada kolme riskikategooriasse: kõrge, keskmise ja madala riskiga. 1. Kõrge riskiga on:
annaabi.ee 
