Pioneeripataljoniks. 1940. aastal peale Eesti okupeerimist arvati Pioneeripataljon Punaarmee koosseiu ja likvideeriti senisel kujul. Taasasustamine: 2. jaanuar 2002 loodi Tapal Suurtükiväegrupi koosseisus Pioneerikool, kuhu koondati kaitseväe pioneeriala spetsialiste, kes alustasid peatselt esimeste ajateenijate väljaõpetamist. 1. jaanuarist 2004 formeeriti Pioneerikool ümber Pioneeripataljoniks Tapa Väljaõppekeskuse koosseisus. Väeosa sümbolid : Pataljonil on vapp, millel on tammelehtede pärjaga ümbritsetud kindlus, selle ees on lõvi, kes toetud vasaku käpaga kilbile ja paremaga hoiab mõõka. Kilbil on P täht, mis osutab pioneeriüksusele. Kindlus sümboliseerib kindlustamist ja ehitamist, pärg aga pioneeripataljoni üksmeelsust ja ühte perre kuuluvust. Tammelehed sümboliseerivad taassündi ja järjepidevuse jätkamist. Lipp Vapp
Eesti mandrialast. Pealinna Tallinnat jäi Punaarmeest lahutama vaid umbes 30 kilomeetrit. Siis saabus aga murrang 7. jaanuaril suutsid vahepeal ümber korraldatud Eesti väed (15 000 meest) koos Soome vabatahtlikega (sel hetkel 500 meest) alustada üldist vastupealetungi. Umbes kolme nädalaga veebruari alguseks oli kogu Eesti territoorium enamlastest vabastatud. Oluline roll oli sealjuures vabatahtlike üksustel, nt kõrge moraaliga soomusrongide meeskondadel ja Julius Kuperjanovi pataljonil. Eesti valitsus seadis 1919. a veebruaris eesmärgiks viia rinne Eesti piiridest nii kaugele kui võimalik. Kui Vabadussõja esimeseks pöördeks oli Eesti vägede üldpealetung Punaarmeele jaanuaris 1919, siis teiseks oli sõjategevuse kandmine väljapoole Eestit maikuus 1919. Enamlased otsustasid Eestiga rahu sõlmida ning ta nõnda Nõukogude Venemaa vastaste jõudude seast välja lülitada. Augustis tegigi Moskva Eestile ametliku rahuettepaneku. Ühtlasi jõuti 1919. a
kutsuda. Vend oli 15, aga oma vanuse kohta lühikest kasvu. Ta läks venitades ning ei tahtnud hästi minna ja meil südamed kloppisid, et mis nüüd saab, mis ta ütleb, kas põgeneb ära… Meie seisime revolvritoru ees. Vend tuli tagasi ja valetas: “Ah see oli naabri talu karjane, läks lehmi ajama.“ Vaat, kus oskas end välja rääkida. Põgenenu oli meie rentniku poeg, kes hoidus sõjaväest kõrvale. Pataljonil oli kiire ja nad küsisid teed Peipsi poole. Nad olid oma vägedest maha jäänud ja tahtsid kõrvalisi teid pidi kiirelt järele jõuda. Ema juhatas neile siis tee kätte. Päeval pärast seda sündmust läksime metsa äärde mängima. Me arvasime, et nüüd on väed ilmselt ära läinud. Aga ilmselt siiski oli mahajäänuid veel metsades. Me mängisime Ehavere õue peal. Meile oli tehtud suur liivane hüppekast. Vennad hüppasid kõrgust ja kaugust seal
Sürkovo all paigutati mehed raudtee muldkeha varju Sürkovost eemale. Oli oodata, et just selle muldkeha teevad venelased oma rünnaku lähtepunktiks, aga just sealt hävitas Rebane oma pataljoniga terve vaenlase diviisi. Pärast Nõukogude rünnaku algust olid 658. ja 659. pataljon sunnitud taanduma ning ühinesid paar kilomeetrit Novgorodist läänes. Need positsioonid olid ainult hingetõmbeks. Kaks pataljoni jätkasid varsti taganemist läände. Eesti Pataljon 659 aitas Rebase pataljonil ja Alfons Rebase energilise organiseerimistöö tulemusel rinnet konsolideerida ühe pidama jäänud Saksa pataljoniga. See oli 58. Jäägerrügemendist (Tammelehe embleemiga), hea varustusega ja eeskujuliku võitlusmoraaliga. Mööda Luuga maanteed edasi läände liikudes said 658. ja 659. pataljon käsu Vashkovo külla jäämiseks. 22. jaanuaril peeti siin tõrjelahing Meretskovi armee ettetunginud laskurdiviisiga. Vashkovos ja selle lähikonnas oli sakslastest veel ainult paar
mandrialast. Pealinna Tallinnat jäi Punaarmeest lahutama vaid umbes 30 kilomeetrit. Siis saabus aga murrang 7. jaanuaril suutsid vahepeal ümber korraldatud Eesti väed (15 000 meest) koos Soome vabatahtlikega (sel hetkel 500 meest) alustada üldist vastupealetungi. Umbes kolme nädalaga veebruari alguseks oli kogu Eesti territoorium enamlastest vabastatud. Oluline roll oli sealjuures vabatahtlike üksustel, nt kõrge moraaliga soomusrongide meeskondadel ja Julius Kuperjanovi pataljonil. Vaenlase tõrjumine maalt tõstis rahva silmis Eesti riigivõimu autoriteeti ning võimaldas edukalt korraldada täiendava mobilisatsiooni, ilma milleta poleks edasine sõdimine Punaarmee ülekaalukate jõududega olnud mõeldav. Maikuuks oli Eesti vägedes ligi 75 000 meest, aasta lõpus ligi 90 000. Eestlaste kõrval võitlesid Vabadussõjas Nõukogude Venemaa vastu ka kohalikud baltisakslased ja venelased. Sõja edukaks jätkamiseks oli oluline ka Suurbritannia ja USA poolt 1919
Tänu sildade hävitamisele ei saanud eestlaste soomusrongid Paju mõisa katta ning see muutus lätlastele üpris lihtsaks eesmärgiks mõis tagasi vallutada. 30. jaanuari õhtupoolikul kohtusid Sangaste raudteejaamas rindelõigu juht polkovnik Kalm ning soomusrongide üldjuhid kapten Anton Irv ja leitnant Julius Kuperjanov. Nõupidamise tulemusena anti kell 19:30 välja polkovnik Kalmu käsk, mille järgi pidid soomusrongid ja Tartu partisanid pataljonil kapten Irve üldjuhtimisel liikuma raudtee suunas ja Tõlliste mõisa- Valga maantee suunas lõuna poole. Neile pidid plaanipäraselt järgnema Põhja Poegade I pataljon leitnant Erkki Hannula juhatusel, samal ajal kui II pataljon koos kahe suurtükiga Gustaf Svinhufvudi juhatusel pidi purustama Valga-Võru raudtee, mis lõikaks ära lätlaste taganemistee ida suunas. Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005. Urmas Salo
Saksamaale Baierisse Müncheni lähedale Bad- Tölzi Relva-SSi sõjakooli. 1942. a. novembri algul Eestlased väljaõpetel saabus leegioni väljaõpet teostama SS-rügemendi Loodi kodumaa-teemalisi, kividest ja murust, kaunistusi "Deutschland" 89 instruktorit. Detsembri algul saabus veel täiendavalt 97 väljaõpetajat, kelle seast määrati enamus rühma- jao- ja relvaülemaid. 13. veebruaril ´43 toimus pataljonil sõdurivande andmine. Relva-SS Eesti 3. Brigaad Väljaõpe kestis 1943.aasta oktoobrikuuni. Bad-Tölzist tulid tagasi sõjakooli lõpetanud ohvitserid. Heidelagerisse saabusid relvad ja vajalik lahinguvarustus. 22.oktoobril 19 1943 muudeti Eesti Leegioni nimetust seoses kõigile Relva-SS'i brigaadidele numbrite andmisega. Uueks nimeks sai Relva-SS Eesti 3.brigaad. Moodustati kaks
mandrialast. Pealinna Tallinnat jäi Punaarmeest lahutama vaid umbes 30 kilomeetrit. Siis saabus aga murrang – 7. jaanuaril suutsid vahepeal ümber korraldatud Eesti väed (15 000 meest) koos Soome vabatahtlikega (sel hetkel 500 meest) alustada üldist vastupealetungi. Umbes kolme nädalaga – veebruari alguseks oli kogu Eesti territoorium enamlastest vabastatud. Oluline roll oli sealjuures vabatahtlike üksustel, nt kõrge moraaliga soomusrongide meeskondadel ja Julius Kuperjanovi pataljonil. Vaenlase tõrjumine maalt tõstis rahva silmis Eesti riigivõimu autoriteeti ning võimaldas edukalt korraldada täiendava mobilisatsiooni, ilma milleta poleks edasine sõdimine Punaarmee ülekaalukate jõududega olnud mõeldav. Maikuuks oli Eesti vägedes ligi 75 000 meest, aasta lõpus ligi 90 000. Eestlaste kõrval võitlesid Vabadussõjas Nõukogude Venemaa vastu ka kohalikud baltisakslased ja venelased. Sõja edukaks jätkamiseks oli oluline ka Suurbritannia ja USA poolt 1919
** Sulgudes on aasta, millal otsustati minna üle elukutselisele kaitseväele. 61 EESTI KAITSEJÕUDUDE STRUKTUUR JA ÜLESANDED Lisa 4.3 Jalaväepataljoni struktuur ja ülesanded Jalaväepataljon on põhiline Eesti kaitseväes tegutsev üksus. Jalaväepataljo- nis on 8001000 kaitseväelast. Pataljonil on staap, staabikompanii, miini- pildujapatarei (võrdne kompaniiga, aga suurtükiväelastel on ajalooline tava nimetada kompaniid patareiks), kolm jalaväekompaniid, mida nimetatak- se ka manööverkompaniideks ja tähistakse tähestiku esimeste tähtedega (nt B-kompanii), ning tagalakompanii. Kompaniid koosnevad rühmadest, need omakorda jagudest. Staabikompanii koosneb juhtimis- ja tagalarühmast, siderühmast, tanki-
annaabi.ee 
