võttis endale ise kõrgeima vallutajate vastu rindel vabastas sõjaväelise auastme poliitvange Suur Isamaasõda laiaulatuslikud näidiskohtuprotsessid riigi- ja parteijuhtide kõrvaldamine ametist Poliitiline karjäär Moskva linna VSDTP Tiflisi ja Batumi komitee NLKP Keskkomitee esimene Baumani sekretär rajoonikomitee NSV Liidu Ülemnõukogu
äriks. Oleme ju kuulnud oma presidentide, ministrite ja teiste poliitikute sahkerdamistest, küll korteriskandaalidest, poolmuidu saadud suvilatest ja paljust muust. On räägitud, et riigikogu liikmed ei tohiks olla riigiettevõtete nõukogude liikmed, kellena teenitakse töötunni eest hulga raha. Kuid raha on kallim kui põhiseadus ja ausus. Üks põhjus on minu arvates selles, et saadikud ei vastuta oma valijate ees, küll aga oma parteijuhtide ja partei rahastajate ees. See ongi aluse pannud ärile demokraatia maski taga. Tuleks kindlasti muuta valimisseadust, et oleks võimalus riigikogu liikme tagasikutsumine, kui ta ei saa talle pandud ülesannete täitmisega hakkama. See paneb rohkem mõtlema neid inimesi , kes tahavad magusat riigijuhtimisepirukat süüa. Kindlasti meeldiks ärimeestele(mis minu arvates ka praegu toimib paljudes omavalitsustes) juhitav demokraatia.
tegevuses Moskvast saadud juhtnööridest. Eesti NSV valitsus koosnes 1946. aastani rahvakomissariaatidest , seejärel minsteeriumidest ja teistest keskasutustest. Kõrgem seadusandlik organ oli Eesti NSV Ülemnõukogu , kellel ei olnud reaalset võimu . ENSV partei- ja valitsuskaader koosnes sõja järel peamiselt juunikommunistidest, Venemaa eestlastest , Eesti Laskurkorpuse vetenaridest ning teistest NSV Liidu piirkondadest pärit inimestest . Parteijuhtide võimuperioodid. Nikolaid Karotamm . 1. Võimuloleku aeg : 1944-1950 2. Tegevuse põhisuunad . · Venemaa eestlane · EKP esimene sekretär · Püüdis oma tegevuses arvestada Eesti vajadustega · Süüdistati kodanlikus natsionalismis ja muudes möödalaskmistes, kolhoosipoliitikas . Johannes Käbin 1. 1950 - 1978 2. · Venemaa eestlane · EKP esimene sekretär · Püüdis olla moskvameelne , kuid arvestas Eesti NSV eripäraga
Talle olid iseloomulikud laiaulatuslikud näidiskohtuprotsessid, mida ta korraldas juba 1920. aastate lõpust. Avalikult olid protsessid suunatud kommunistliku partei ühtsuse tagamisele ja selle kildkondlike huvidega õõnestajate paljastamisele, tegelikult aga esitati neil kõrvuti nii tõepäraseid kui ka võltsitud tõendeid ja manipuleeriti pealtvaatajatega, et mõista hukka kõik, keda Stalin soovis. Kui algul oli protsesside tulemuseks peamiselt seniste riigi- ja parteijuhtide kõrvaldamine ametist, siis ajapikku lõppesid need süüdimõistetute pikaajaalise vabadusekaotuse ja surmaotsusteni. Nõukogude poliitiliste uurimisorganite GPU, OGPU ja NKVD siht oli uurimisalused täielikult murda. Nii tunnistas kommunismi üks peamisi ideolooge Buhharin, keda Lenini valitsusajal hüüti "partei lemmikuks", end vanglas süüdi kõigis süüdistuse punktides ja palus puhtsüdamlikku kahetsust ilmutades asjatult oma elu eest.
A okupeeritud ja juriidiliselt edasi kestva EV kodanikke ning ette valmistama nende esinduskogu Eesti Kongressi kokkukutsumist. §46. SOTSIALISTLIKU MAAILMASÜSTEEMI LAGUNEMINE I Breznevi doktriini lõpp · Uus poliitika pidi andma suurema vabaduse Kesk-ja Ida-Euroopale. Moskva asus mõjutama kohalikke kommunistlikke parteisid,et need asendaksid vanameelsed parteijuhid noorema põlvkonnaga. · Satelliitriikide parteijuhtide arvates õhutas Gorbatsovi poliitika opositsiooniliikumisi ning see oleks võinud lõppeda kommunistlike valitsuste langemisega. · Gorbatsov mõistis hukka Praha kevade lämmatamise 1968.a ja loobus 1987.a avalikult Breznevi doktriinist,teatades,et annab igale rahvale võimaluse ise oma tee valida. · Kesk-ja Ida-Euroopas tugevneski opositsiooniliikumine.Baltimaade laulev revolutsioon näitas,et NSV Liit on nõrgaks jäänud.See andis Kesk-ja Ida-Euroopa
ENSV võimustruktuuris kuulus juhtiv roll Eestimaa kommunistlikule parteile, kes lähtus oma tegevuses Moskva antud juhtnööridest. Eesti NSV valitsus koosnes kuni 1946.aastani, seejärel ministeeriumidest ja teistest keskasutustest. Kõrgem seadusandlik organ oli Eesti NSV Ülemnõukogu, kellel ei olnud mingit võimu. ENSV partei-ja valitsuskaader koosnes sõja järel peamiselt juunikommunistidest, Eesti Laskurkorpuse eestlastest, Venemaa eestlastest ning muulastest. Võrdle Eesti NSV parteijuhtide võimuperioode. Nikolai Karotamm- valitsemisel tugines eelkõige juunikommunistidele ja laskurkorpusest tulnud eestlastele, Moskva aga eelkõige enda saadetud ametnikke. Karotamme süüdistati kodanlikus natsionalismis, vääras kolhoosipoliitikas ja muudes möödalaskmistes, vabastati ametist 1950. aastal. Johannes Käbin- oli Karotammest kuulekam Moskva suuniste täitja, ajas mõõdukat laveerimispoliitikat, tänu sellele säilitas oma ametikoha pikaaegselt. Käbin jäi EKP juhiks kuni 1978
Oma taktiku, kohati robustse käitumisega häälestas ta intelligentsi enda vastu. Hrustsovi tegevusega polnud rahul ka parteiaparaat ja seal kujunes tema vastu ajapikku vandenõu. Lisaks sagedastele reorganiseerimistele häiris kõrgemat parteiaparaati ka see, et Hrustsov hakkas nõudma parteikaadri pidevat uuendamist ja seadis NLKP-s valitavate ametikohtade jaoks sisse piirtähtajad, mille täis saades tuli ametist lahkuda. See käis ka liiduvabariikide ja oblastite parteijuhtide kohta. Samuti või karta, et Hrustsov jätkab Stalini reziimi kuritegude paljastamist, nendega olid aga seotud paljud varasemad väiksemad parteitegelased, kes nüüdseks oli jõudnud NLKP KK tasandile. Oktoobris 1964 kutsusid vandenõulasaed Kremlis kokku Keskkomitee Presiidiumi laiendatud istungi. Puhkusel olnud Hrustsov toodi kiirkorras Moskvasse ja nõuti tema vabatahtlikku lahkumist. Mõiste, et 1957. aasta enam ei kordu, andis Hrustsov järele ja astus tagasi. Rahvale teatati, et
võimalust sotsialistlikku revolutsiooni teostada. Partei ajaleheks oli "Iskra", mille toimetusse kuulusid 1903. aasta algul Plehhanov, Zasulich, Axelrod, Julius Martov (1873-1923), Vladimir Lenin (1870-1924), Dmitri Uljanov (1874-1943) ja Aleksandr Potressov (1869- 1934). Nemad olid seega ka partei ideoloogid. 3 Partei II kongress toimus Londonis, kus Lenini vaated lahknesid selgelt teiste parteijuhtide vaadetest ja partei sisuliselt lõhenes kaheks. Lenini pooldajad, keda oli parteis küll selge vähemus, kuid kes sel hetkel juhtusid olema enamuses, hakkasid end kutsuma bolsevikeks. Lenini vastased parteis on ajalukku läinud kui mensevikud. Mensevikud: Liidriks Martov, kelle kõrval olid tuntumad tegelased veel Plehhanov, Zasulich, Axelrod, Deutsch, Trotski, Potressov, Tsereteli, Fjodor Dan (1871-1947), Tsheidze, Moissei Uritski (1873-1918) jpt
mustvalgest lakeeritud ühiskonnakäsitlusest loobutakse. Olukord paranes keskustes, kui ka liiduvabariikides. Vaimuelu pidi ikkagi olema kindla kontrolli all ja suunatud. Tulevad esile uued vaimuelu kontrollimehhanismid. Stalini ajal võidi üsna jõuliselt repressioone rakendada jne, H ajal repressiivne pool taandub. Asemele tuleb alats 1957 a-st see, et Kremli eestvedamisel hakatakse korraldama suuri üleliidulisi parteijuhtkonna kohtumisi loovharitlastega. Hakkavad toimuma parteijuhtide kohtumised kirjanike, kunstnikega. Kohtumise vorm võib olla erinev, kutsutakse kokku mingi suurem pleenum jne. Kunstivaldkonnas sageli oluliseks sündmuseks sai mõne suure näituse avamine, kus parteijuhtkond kohale läks. H omas selgeid seisukohti ka kirjanduses, kunstis jne. Kui talle mingi kunstiteos ei meeldinud, ütles otse välja, väga mahlakalt ja sõnaohtralt. Eriti ei meeldinud talle kaasaegne, moodne kunst. Kõhuhäireid tekitas tal ka jazzi kuulamine. Sisuliselt
vastaskandidaate polnud. Tähendas, et Rõkov on oma koha kätte saanud, parteijuhtkonna sisemine võimuvõitlus teda enam ei puuduta. Lenini kirja kongressile tutvustati KK pleenumil ja ka partei koosolekul, mingeid muudatusi samas ei toimunud. Jätkus avalik võitlus Trotski ja Stalini- Kamenevi-Zinovjevi vahel. Triumviraadil õnnestus suurendada oma osakaalu. Jaan 1925 kutsuti kokku KK järjekordne pleenum, selleks ajaks oli Stalin taganud endale nomenklatuuri, KK aparaadi ja kohalike parteijuhtide toetuse. Triumviraadil õnnestus enda poolele meelitada mõned nimekad Trotski toetajad, 1925 pleenumil mõisteti Trotski tegevus hukka, tema tegevuses nähti partei lõhestamist, teda süüdistati katses asendada leninism trotskismiga. Lõppkokkuvõttes oli Trotski sunnitud tagasi astuma oma riiklikelt ametikohtadelt- jäi edasi KK-sse ja Poliitbüroosse, võeti maha Revol sõjakomitee esimehe kohalt ja sõjamin kohalt. Üks peamisi troonipretendente oli kõrvaldatud.
annaabi.ee 
