Pärilikud haigused koertel (1)

Millised Haigused on siis pärilikud?
Pärilikkus tuleneb teatavasti kromosoomides paiknevatest geenidest. Kuna aga enmane genotüüp kujuneb välja viljastumise hetkel, siis võimegi pärilikeks nimetada haigusi, mis määratakse ära sügoodi genotüübi poolt. Lootelise arengu jooksul võib geneetiline materjal mõnedes rakkudes küll muutuda, kuid selle tagajärjel väljakujunenud haigusi ei saa nimetada pärilikeks. Pärilikke haigusi põhjustav genotüüp võib moodustuda kas kombinatiivse või mutatsioonilise muutlikuse tagajärjel.
Kas müüt et tõukoerad on nõrgemad ja haigemad kui segaverelised vastab tõele?
Üldiselt on levinud arvamus, et haigemad ja õrnemad on just tõukoerad, kuna nende puhul kasutatakse sugulusaretust, mispärast võivad järglased olla taandarenguga jne. Selles on aga rohkem kuulukat kui tõtt. Keegi ei tea ju mis seda sis tegelt tingima peaks? Tegelikult on ju nii, et haigestuvad kõik koerad, ei ole vahet kas segaverelised või tõukoerad. Kuna aga segaverelistel pole enamasti eelmistest põlvkondadest suurt teada, ei tea me päriliku haiguse tekkefaktorit. Tõukoerad on kõik aga arvel ja nende eelkäiate haigused ja muu on teada statistiliselt.
Segavereliste isendite puhul paljunemises osalevaid koeri kuidagi ei sorteerita. Tõukoerte puhul on aga aretuseks sobivaid koeri oluliselt vähem. Enamasti valitakse nad välimuse, iseloomu ja tööomaduste alusel. Vahest võivad aga selliste suunatud valikute puhul kaasa kanduda ka soovimatud ilmingud. Nii näiteks arvatakse, et puusaliigese düsplaasia esinemine võib olla seotud agressiivsuse välja valimisega aretuskoerte hulgast. Teatud tõugudel või tõugruppidel esinevad vaid tõule spetsiifilised probleemid, kuid pärilike haiguste hulgas on hulgaliselt selliseid, mis esinevad kõigis koeratõugudes (näiteks verehüübimatus või langetõbi).
Lähisugulaste kasutamine on aretuse teatud etappidel aga vältimatu, võiks isegi õelda et vajalik soovitud tunnuste kinnistamiseks. On üsna tavaline, et väga heade omadustega koera järglasi omavahel ristatakse, et saada järglasi, kes oma tunnustelt sarnaneksid sellele koerale võimalikult paljudes omadustes. Kui selleks kasutatakse terveid loomi, ei ole seda aretusmeetodit mingit alust halvustada. Koerte kasvatajad teevad informatsiooni kogudes ja analüüsides palju tööd selleks, et pärilikke haigusi oma liinidest välja sõeluda. Paljudes riikides on käivitatud pärilike haiguste skriininguskeemid ning kehtestatud kohustused uurida tõukoeri teatud haiguste suhtes. Paranenud on diagnoosimeetodid ning paljude haiguste jaoks on välja töötatud või välja töötamisel veretestid, mis võimaldavad üheselt hinnata, kas koer kannab teatud haigust või ei.
Mis moodi ilmnevad pärilikud haigused ja kuidas nendega kokkupuuteid ära hoida?
Pärilike haiguste ilmnemises on minu võimalust. Need võivad olla kaasasündinud, ja on olemas juba koeral noores eas, või tekivad need koera kasvades, ja ilmnevad alles mitme aasta pärast. Teatud juhtudel ei pruugi vanematel ega mitmes eelpõlves olla haigus avaldunud, ent kui saavad kokku kaks koera, kellel on olemas haigust kandev geen, ning need geenid omavahel kombineeruvad, ilmneb osadel kutsikatel haigus.
Aeg on aga näidand, et suur osa pärilikest eelsoodumustest või haigustest multifaktoriaalsed, s.t. nende tekkes või väljakujunemises osaleb rohkem kui üks-kaks geeni. Selliste varjantide väljajuurimine jääb ka edaspidi  aretajate valikute hooleks. Igaühel meist on ka võimalik kaasa aidata koerte tervise parandamisele. Kutsikat ostes tuleb nõuda pädevaid ja kehtivaid tõendeid selle kohta, et kutsika vanematel on nõutavad terviseuuringud läbitud, kasvatate kutsikat teile antud juhiste kohaselt ning kui aeg on sealmaal, võtate ka ise loomakliiniku tee oma sõbraga jalge alla ning lasete terviseuuringud teha. Kui aga vaatamata kõigele selgub , et koer põeb mingit pärilikku haigust, siis tuleks sellest rääkida vastava tõu kasvatajatele, et sellest juhtumist võidaks teha vajalikud järeldused (näiteks kõrvaldada haigust edasiandnud koerad edasisest aretusest). Mingil juhul ei tohiks aga muretseda kutsikaid koeraga või koerale, kes põeb mõnd pärilikku haigust.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks võib siiski koeraomanike lohutuseks õelda, et haigus on erand , mitte reegel. Teadmine sellest, et haigus võib olla olemas, ei tee tõukoera iseenesest haigemaks kui segaverelist, kelle puhul seda probleemi üldse teadvustada ei saagi. Minu soovitus kõigile on uurida enne koera võtmist tema eelkäiate tausta , aga soovitan kindlalt ka endale võtta koer. Koer on ikkagist inimese parim sõber ja truu kaaslane.