toimet. Mõned neist difundeeruvad neid moodustavast rakust otse lähedal olevasse efektorisse ilma vere abita (parakriinsus), teised vabanevad närvilõpmetes, toimivad samuti otsesel teel (neurokriinsus). Mõnedele neuropeptiididele, mida peeti ainult ajus olevateks, nagu enkefaliinid ja endorfiinid, on ka sooles olemas opiaadiretseptorid. Näärmerakke on eriti rohkelt maos ja peensooles. Endokriinsed rakud toodavad hormoone, mis toimivad kas vere kaudu või parakriinselt. Parakriinselt toimib näiteks histamiin (mao limaskesta ECL-rakkudest parietaalrakkudele). Endokriinrakud paiknevad seedekulglas difuusselt, kuuluvad difuussesse neuroendokriinsesse süsteemi, mille rakke seedekulglas paarkümmend. Stiimul hormooni või peptiidi vabanemiseks toimib uitnärviärrituse või GI endokriinsetel rakkudel soolevalendikus olevate retseptorite toimel. Hormoonide regulatsioon toimub seega eelkõige toidu koostisosade otsese kontakti kaudu endokriinselt aktiivsete
sekretsioonist. Välissekretoorne naisel seisneb munaraku produktsioonis. Mehel aga spermatotsoidide produktsioonis. 2) mitteklassikalised näärmed. Sellesse süsteemi kuuluvad hajutatult paigutunud sisesekretoorsed rakud. Ta on nendes kohtades hajutatud, kus pole endokriinne bla... Eriti rohkesti on neid NS-is ja seedeelundkonnas. Hormooni väljutus närvirakust ja transport: 1) vere kaudu ehk endokriinselt 2) parakriinselt - see on vahetus naabruses olevale efektorrakule 3) autokriinsed - hormoon toimib sellele samale näärmerakule, mis teda väljutas. Autokriinselt reguleeritakse näärmeraku aktiivsust negatiivse tagasiside teel. 4) neurokriinselt - neurokriinselt tähendab seda, et hormooni süntees toimub närviraku kehas ja sealt transporditakse hormoon piki aksonit aksoni lõppjätkeni, kus ta vabaneb siis kas verre või rakuvahelisse ruumi. Hormooni toimemehhanism efektorrakkudele
produktsioonis. 2. MITTEKLASSIKALISED NÄÄRMED (moodustavad difuusse neuroendokriisse närvisüsteemi) - sellesse süsteemi kuuluvad hajutatult erinevates elundites paiknevad sisesekretoorsed näärmerakud. Eriti rohkesti on neid närvisüsteemis ja seedeelundkonnas (peensooles ja mao limaskestas). Hormooni väljutus näärmerakust edasi võib toimuda mitmel erineval viisil: a) vere kaudu e endokriinselt b) parakriinselt - s.o vahetusnaabruses olevale efektorrakule (täidesaatvale rakule) c) autokriinselt - hormoon toimib sellele samale näärmerakule, mis teda väljutas. Autokriinselt reguleeritakse sageli näärmeraku aktiivsust negatiivse tagasiside teel (kui hormoon puutub kokku oma rakuga, siis see hakkab pidurdama edasist hormooni väljutamist). d) neurokriinselt - neurokriinselt tähendab seda, et hormooni süntees toimub närviraku
produktsioonis. 2. MITTEKLASSIKALISED NÄÄRMED (moodustavad difuusse neuroendokriisse närvisüsteemi) - sellesse süsteemi kuuluvad hajutatult erinevates elundites paiknevad sisesekretoorsed näärmerakud. Eriti rohkesti on neid närvisüsteemis ja seedeelundkonnas (peensooles ja mao limaskestas). Hormooni väljutus näärmerakust edasi võib toimuda mitmel erineval viisil: a) vere kaudu e endokriinselt b) parakriinselt - s.o vahetusnaabruses olevale efektorrakule (täidesaatvale rakule) c) autokriinselt - hormoon toimib sellele samale näärmerakule, mis teda väljutas. Autokriinselt reguleeritakse sageli näärmeraku aktiivsust negatiivse tagasiside teel (kui hormoon puutub kokku oma rakuga, siis see hakkab pidurdama edasist hormooni väljutamist). d) neurokriinselt - neurokriinselt tähendab seda, et hormooni süntees toimub närviraku kehas
Tsütokiinid on väikeste sekreteeritavate signaalvalkude üldnimetus, mis vahendavad immuunvastuse käigus kommunikatsiooni rakkude vahel. Omadused: 1. Tsütokiinid on mitte-spetsiifilised Spetsiifilisus on tagatud retseptori kaudu- retseptorid on ekspresseeritud ainult aktiveeritud rakkudel, rakkude lähikontakti kaudu- tsütokiinide kontsentratsioon on väga lokaalne, ainult interakteerunud rakud aktiveeruvad, tsütokiinide ebastabiilsuse kaudu. 2. Võivad mõjuda parakriinselt, autokriinselt, juktakriinselt, endokriiselt ja intrakriinselt Parakriinne- tsütokiin mõjub sekreteeriva raku vahetusläheduses. Autokriinne- tsütokiin mõjub sekreteerivale rakule. Endokriinne- suur mõju kogu organismile, levib igale poole. Juktakriinne- mõjub lähikontaktis. Intrakriinne- mõjub raku sees. 3. Pleiotroopia ja redantsus Pleiotroopia- Üks tsütokiin mõjutab mitut erinevat bioloogilist funktsiooni (IL-4 B-raku aktivatsioon ja proliferatsioon, nuumraku proliferatsioon).
läätsevesiikul-lääts vs silmavesiikul-silmakarikas-reetina; nende struktuuride omavaheline induktsioon; lääts, reetina, vikerkest ja sarvkest, ripskeha ja nende struktuuride päritolu (nt kas pärit ektodermaalsest plakoodist, neuroektodermist/neuraaltorust, neuraalharjast, mesodermist/mesenhüüm) Läätse moodustamine - optiline plaktood moodustab läätse vesiikuli, mis areneb läätseks. Reetina (võrkkesta) moodustumine - arenev lääts signaliseerib parakriinselt (FGF) silmakarikarakke arenema reetinaks. Vikerkest - tekib neuraalharja ja silmakarika neutoektodermi rakkudest. Sarvkest - moodustatakse pinnaektodermist läätsevesiikuli indutseerimise tõttu. Ripskeha - ripskeha toodab vesivedelikku, mis täidab silma eeskambri. Karva, hamba, rinnanäärme plakoodid – ektodermi (epiteel) ja mesodermi (mesenhüüm) vaheline interaktsioon, kuidas vastavad struktuurid kujunevad?
produktsioonis. 2. MITTEKLASSIKALISED NÄÄRMED (moodustavad difuusse neuroendokriisse närvisüsteemi) - sellesse süsteemi kuuluvad hajutatult erinevates elundites paiknevad sisesekretoorsed näärmerakud. Eriti rohkesti on neid närvisüsteemis ja seedeelundkonnas (peensooles ja mao limaskestas). Hormooni väljutus näärmerakust edasi võib toimuda mitmel erineval viisil: a) vere kaudu e endokriinselt b) parakriinselt - s.o vahetusnaabruses olevale efektorrakule (täidesaatvale rakule) c) autokriinselt - hormoon toimib sellele samale näärmerakule, mis teda väljutas. Autokriinselt reguleeritakse sageli näärmeraku aktiivsust negatiivse tagasiside teel (kui hormoon puutub kokku oma rakuga, siis see hakkab pidurdama edasist hormooni väljutamist). d) neurokriinselt - neurokriinselt tähendab seda, et hormooni süntees toimub närviraku
melaniini (pigmenteerunud reetina). 41 Embrüo peapiirkonna spetsiifiline ektodermaalne plakood (epidermaalne paksend) on ainus kompetentne piirkond vastama parakriinsetele signaalidele (nt BMP4, FGF8), mida toodetakse eesajust moodustuvates silmavesiikulites Induktsioon viib silmaläätse arengu eest vastutatavate geenide ekspressioonini ja läätseplakoodi moodustumiseni, millest areneb läätse vesiikul. Arenev lääts omakorda signaliseerib parakriinselt (sekreteerib FGF) silmakarika rakke arenema reetinaks. Prekordaalplaadist sekreteeritav Shh inhibeerib Pax6 ekspressiooni embrüo keskel jaotades silmavälja kaheks. Liiga palju Shh põhjustab silmade taandarengu. Läätse rakkude diferentseerumisel läbipaistvaks membraaniks, mis suunab valguse reetinale, muudavad nad oma kuju ja struktuuri. Primaarsed läätsefiibrid pikenevad ja täidavad läätsevesiikuli valendiku, läätseepiteelist tekivad uued sekundaarsed fiiberrakud.
kontrollis. Tsütokiinide iseloomustus ja toime põhimõtted. Tsütokiin on üldnimetus kõigile immuunsüsteemi rakkudevahelistele mediaatoritele. Tsütokiinid on väiksed, umbes 25 kDa valgud, mida sekreteerivad keha mitmed rakud reeglina vastusena aktiveerivale stiimulile. Mõjutatavates rakkudes kutsuvad tsütokiinid spetsiifilise retseptoriga seostudes esile vastuseid. Tsütokiinid võivad toimida autokriinselt või parakriinselt; mõned tsütokiinid on ka endokriinseks toimimiseks piisavalt stabiilsed. Nad esinevad vabal kujul, rakumembraaniga (retseptori kaudu ja ilma) või valkkompleksidesse (näiteks autoantikehadega) seotult. Oluline on märkida, et tsütokiinide toime on lühiajaline ja piiratud: tsütokiinide preformeeritud molekulidena ei säilitata, süntees toimub lühiajalise transkriptsiooni ja kiiresti hävitatava mRNA kaudu. Tsütokiinide toime üldpõhimõtted on:
annaabi.ee 
