Euroopat ning Aasiat ringi, omandes erinevaid teadmisi. Paracelsus arvas, et inimese keha on keemiliste ainete ning protsesside kogum. Ta mõtles välja täiesti omamoodi lähenemise ravile. Paracelsus Paracelsus päris nimega Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus Von Hohenheim sündis Saksamaal 1493 aastal ning suri 1541 aastal. Nime Paracelsus võttis ta endale vana-Rooma arsti Aulus Cornelius Celsuse järgi, üritades sellega väita, et on temast parem arst. Paracelsuse isa oli õppinud keemik ning arst. Lavanttal Pauli kloostris õpetas isa oma pojale esimesed teadmised keemia ning inimkeha seotusest. 16-aastasena läks ta õppima meditsiini Baseli Ülikooli. Oma bakalaureuse õppe lõpetas ta Viini Ülikoolis, ning doktori kraadi omandas Ferrara Ülikoolis. Isalt õppis ta metallide olemusest. Põhilisteks metallideks olid kuld, tina ning elavhõbe, kuid ka raud, alumiinium jne. Üldiselt õppis ta metallidest, mis nii öelda kasvasid maa sees
Aga kui pistaks kinni kaheistmelise lennuki? Täpselt seda tegi 1978. aastal prantslane Michel Lotito. Ta hakkis ühe Cessna sõrmeküüne suurusteks tükkideks ja sõi siis need üksteise järel ära. Lotito, kes suutis hävitada kuni 1kg metalli päevas, rändas maailmas ringi, süües selliseid asju nagu jalgrattakodarad ja ostukärud. Tema tähelepanuväärse ande tunnustuseks autasustas ,,Guinnessi rekordite raamat" teda pronksist medaliga. Ta sõi selle ära. Teema lõpetuseks sobib Paracelsuse tsitaat: ,,Kõik ühendid on mürgised. Pole olemas ainet, mis poleks mürk. Õige doos eristab mürki ja ravimit."
kondenseerimisel tugeva happe, mida ta nimetas "soolapiirituseks". XV sajandi algul Basilius Valentinuse raamatus "Antimoni triumfaalne sõjavanker" mainitakse antimoni- ja mõnede vismutiühendite omaduste ja meditsiinilise kasutamise kõrval ka "soolapiiritust". Võib oletada, et Glauber ainult avastas ja kirjeldas selle aine valmistamismeetodit. Kuid kaasaegsed keemiaajaloo uurijad oletavad, et Basilius Valentinuse teosed on kirjutatud Paracelsuse vaenlaste poolt, kes tahtsid tõestada, et kõik tema poolt kirjutatu oli teada juba XV sajandil, ning seetõttu võib-olla ka selles raamatus mainitud "soolapiiritus" on sinna kirjutatud pärast Glauberi avastust. Uurinud "soolapiirituse" vesilahuse omadusi, nimetas inglise keemik Priestley selle soolhappeks. 1774. a. leidis rootsi keemik Scheele, et soolhape annab kuumutamisel mangaanperoksiidiga kollakasrohelise gaasi kloori. Seega avastas kloori 1774
Selle lõplikuk täiuslikkuseks on inimese kergitamine absoluutsesse uniooni Universaalse Tarkusega. Oma õpilaste täiustamise käigus, kasutab filosoofia ära igat teadaolevat teadmisvormi ning kes täiustab ennast selle printsiipides, muutub tõeliselt jumalikuks. Nagu religioon, juhatab filosoofia Jumala teadmisteni; nagu filosoofia, juhatab see Enese teadmisteni; ning nagu teadus, juhatab see teadmistele ja looduse meisterlikkusele. Paracelsuse sõnades: ''Tarkuse algus on üleloomuliku jõu algus.'' Praegusel ajastul juhatab teoloogia segadusele ning teadus lootusetule uskumatusele. Ainult filosoofia saab tuua meid Kuldsele Ajale mida otsime. Teadmatusele ehitatud ja teadmatuse poolt elus hoitud tsivilisatsioon variseb teadmatuse raskuse all. Ainult filosoofiast saame me seda valgustunud vaprust ammutada, millega päevale vastu astuda. Nemad, kelle sees on valgus, läbivad võidukalt rasked aastad mis ees ootavad
antiikautorite Hippokratese (u. 460 u. 377 e.Kr.) ja Galenose (u. 130 200 p.Kr.) omale. Hippokrates ja Galenos soovitasid ravimiseks kasutada looduslikke ravimeid, Paracelsus aga alkeemikute töö vilja, milledeks olid kunstlikud valmistatud keemilised ained. Meditsiiniliste teadmiste täiendamiseks pööras ta suurt tähelepanu rahvapärastele ravivõtetele ja praktilise arstikunsti mitmesuguste esindajate, nagu habemeajajate, soolapuhujate, posijate, ennustajate kogemustele. Paracelsuse iatrokeemia kui omamoodi teoreetiline õpetus oli aga lihtsalt meditsiinilise suunitlusega alkeemia. See lähtus tria prima`st: elavhõbedast(mercurium`ist) kui lendvuse algest, väävlist (sulphur`ist) kui põlevuse algest ja soolast kui kõvaduse algest, mida alkeemias metallide algetena käsitleti. Paracelsuse õpetuse jätgi koosneb ka inimorganism tria prima`st, kusjuures mercurium on spiritus (vaim), sulphur anima (hing), sool corpus (keha)
(corpus) NaCl. Archeus reguleerib kogu organismi tegevust (vaim) asub maksas. Tartar teooria: organismis tekivad sademed, mis põhjustavad haigustumist. Otsis elu eliksiiri (väitis seda ka leidvat). Eitas metallide transmutatsiooni. Ta kirjeldas esimesena metallilist tsinki. Tema andis nime: alkohol, just nendele ainetele, mida me siiani sedasi tunneme. Georgius Agricola (eelnevalt Bauer) 1494-1555 saksa päritolu. Iseloomult Paracelsuse vastand. Seostakse mineroloogiaga mineroloogia isa. Töötas arstina ja tegutses ka mitmes muus valtkonnas. Pakkus välja uusi kaevandamise masinaid, võtteid. Uuris kaevuritele iseloomulike haigusi. Peateos ilmus aasta pärast tema surma ,,Metallurgiast", milles ta võttis kokku oma kaevandustehnoloogia, mineroloogia, andmed (tema enda omad ja kogutud). Seda kasutati rakenduskeemia õpikuna 1,5 sajandit. Kirjeldas esimest korda metall vismutit. Uuris kivistisi, geoloogia valdkonda.
kliinilised juhendid. Nõudis valuvaigistite kasutamist operatsioonidel. *Rene Descartes 1596-1650, ,,Inimkeha kirjeldus". Refleksi mõiste. Närvi erutuse edasiandmine nööri otsas kelluke. Lause:" Ma mõtlen/kahtlen, järelikult olen." Õpetus, kuidas kirjutada teadustööd. Prantsuse aadlik emigreerus Hollandisse. *Thomas Willis närvifüsioloogia. Närvisüsteemi entsüklopeediad. *William Harvey 1596-1656, Paracelsuse vereringe uurimine. Tõestas katseliselt vereringe olemasolu. Arterid pulseerivad, seotud südame kokkutõmmetega. umbusklikud, vaenulikud tema suhtes. Lahkas eelkõige tiineid loomi. Embrüoloogia edasiarendaja. Lükkas ümber, et loomad sünnivad munadest. *Leeuwenhoek silmahaigused. Lääts suurendab 300x : õnnestus vaadata järve muda. Uuris loomade spermatosoide, vereliblesid. 17.sajandi teisel poolel patoloogilise anatoomia areng. Meditsiin materialistlikule tasemele
Neil kolmel olnuks ka suur potentsiaal keemias, mürkidena ning ravimitena. Sisuliselt püüdis Paracelsus taandada diskussiooni keemiliste ühendite ja protsesside tasemele (iatrokeemia), seda ka ravimtaimede mõju seletamisel (fütokeemia). Paracelsus kasutas lisaks taimedele ravimites ka mineraalseid komponente (keemilisi elemente), nt võttis ilmselt tema süüfilise ravis kasutusele elavhõbeda (kutsumaks esile süljeeritust). Tegi tuntuks oopiumipreparaadi lauadanumi. Oluline aspekt Paracelsuse töös on veel see, et ta kasutas ja populariseeris alkoholiekstrakte (medicamenta apagirica). See võimaldas temal ja tema järgijatel astuda farmaatsias sammu edasi, sest alkohol on väga hea ekstrahent, võimaldades kättesaadavaks teha laia hulka droogis sisalduvatest ühenditest. Kuigi toimeaine kontseptsiooni osas oli Paracelsus lähenemas tänapäevastele lähenemistele (seostas ravimi toimet kindla keemilise ühendiga), oli talle
süüfilise ravimisel. Kolumbuse meremehed olid selle kaasa toonud reisilt. Paracelsus, kodanikunimega Teophrastus Bombastus von Hohenhein (1493-1541) , võttes omaks antiik- kreeklaste õpetuse neljast algainest stiihiast ja araablaste õpetuse algainetest printsiipidest (elavhõbe, sool, väävel) ning väites end olevat leidnud elueliksiiri, uskus kaljukindlalt, et avastas metallilise tsingi, ehkki seda tunti vähemalt sulamis vasega juba antiigipäevil. Paracelsuse õpilased võimendasid tema vaadete müstilisust, arendades need kohati välja ebausuks. 1597 ilmus saksa arstist alkeemiku Libau sulest raamat ,,Alkeemia", esimene keemiõpik maailmas. Esimesena kirjeldas ta soolhappe, kuningvee ja mitme teise keemilise aine valmistamist, arvas võimalikuks mineraalsete ainete äratundmise kristallide kuju järgi. Samas oli ta veendunud metallide muundamise võimalikkuses kullaks, ehkki nõustus
sajandi teisel poolel (nt Jules Pean, võtab kasutusele praegu tema nime kandvad klemmid). Paracelsus (1494-1541) õige nimega Theophrastus Bombastus von Hohenheim, oli skandalist ja reformaator. Tema panus oli see, et tuli tagasi ontoloogilise haiguskäsitluse juurde haigus sai asjaks iseeneses (mitte osa haige inimese elust, ilmavaatest, ,,karmast" vms) ning seega sai võimalikuks tõsisem materialistlik lähenemisnurk haigustekitajate otsimisele ja nendega võitlemisele. Samas oli Paracelsuse ontoloogilises lähenemises piisavalt müstikasse kaldumise võimalusi, mida Paracelsus ka tegi. Paracelsust saab pidada oluliseks tegelaseks rohuteaduse ajaloos iatrokeemilisele suunale alusepanija nägi algainetena keemilisi elemente väävel, elavhõbe ja sool. Samas oli ravimite käsitlemisel veel kinni signaturismis (mis kinnitab veel müstistsimi ja nt alkeemia seost selle mehe puhul). Kordamisküsimused · Araabia / islami kultuuri panus meditsiinilukku
Saksa renessanss on eelkõige teoloogiline. PHILIPPE MELANCHTON kujunes õpetajaks. Kasutas ära skolastilist traditsiooni, süstematiseeris. Luterlik kirik kujuneb õpetavaks kirikuks, Luterlik ortodoksia. Kaine, ladina terminitega, usuelu. Annab Lutheri asjadele õpetatud kuju. Mõned astuvad radikaalsele ortodoksiale vastu. Müstitsism. SEBASTIAN FRANCK (1500-1545): nii nagu ajalooline Jeesus, on ka ajalooline kirik väline rõivas. VALENTIN WEIGEL: segab Paracelsuse õpetusega. JAKOB BOEHME (1575-1624): sündis Görlitzi lähedal. Õppis kingsepaametis. Selliks olemise ajal matkates luges palju usulist kirjandust, eriti poleemilist. Tutvus Weigeli kirjutistega, Paracelsuse traktaatidega. Hakkas ise agaralt mõtteid levitama. 1599 sai meistriks Görlitzis. Asus kirjutama. Esimene raamat "Aurora ehk koidupuna" (1610) - äratab laialdast tähelepanu, populaarne müstilises seltskonnas, vaimulik seltskond keelas ära. Boehme lubas mitte enam filosofeerida
18. sajand nägi filosoofilise õpetuse, nagu vitalism, õitsengut. Põhines seisukohal ,,elujõust". Vitalismiga seostatav oli ka 17. sajandil Saksamaal Georg-Ernst Stahl levima hakanud animism, õpetus hinge olemasolust organismidel. ,,Hing" ka kaitsenuks ja ravinuks organisme. Elujõud kui eesmärgipärane tung, hing vms, oleks seletanud nii mõndagi looduses ja ka haiguslikes protsessides. Haigus oleks elundite ettemääratud funktsioonide häirumine. Ideele lisas jumet Paracelsuse poolt võimendatud ontoloogiline haiguskäsitlus. Vitalism pidurdas eksperimentaalse, empiirilise teaduse arengut, kuna käsitles midagi, mida oleks pidanud olema teaduslike meetoditega suhteliselt võimatu uurida, kirjeldada ja seletada. Vitalistlikust vaatevinklist lähtuvalt sai toonaste teadmiste taustal aga suhteliselt edukalt seletada närvisüsteemi toimimist. Tekkis meditsiinis (ja füsioloogias) A. von Halleri (1708-1777) ärrituse kontseptsioon
annaabi.ee 
