Hoone on rikkalikult kaunistatud puitornamentikaga. Hoone ehteks on lopsaka dekooriga neobarokne välisuks. Hoone võib olla ümber ehitatud 18. sajandi baroksest puithoonest. Mõisa ajalugu Särevere mõis asub Türi voorestikul Pärnu jõe ääres Türi vallas, Järvamaal. Esimesed kirjalikud andmed Särevere mõisast on aastast 1611, mil Rootsi kuningas Carl IX läänistas Särevere küla ja Väike-Särevere veski Peeter Känferile. 1614. aastal panditi küla ja veski Wolter Tiesenhausenile truu teenistuse ja 246 taalri eest. Wolter Tiesenhausenit märgitakse veel omanikuna 1615, 1616 ja 1617 aastal. 1614. aastal müüs Wolter Tiesenhausen osa Särevere külast koos veskiga Hermann Nierodtile. Nierodtile kuulus peale Särevere veel ümbruskonna külad: Taikse, Raukla, Mäeküla. Lisaks ostis ta veel Rikassare talu koos veskiga. 1613. aastal ostis ta Vilita ja Enniste küla, 1625. aastal Põikva küla. Lõplikult
Olustvere saksakeelne nimetus on olnud Ollustfer. 16. sajandil kuulus Olustvere mõis Schillingite aadliperekonnale. Sajandi lõpul omandas mõisa Nicolaus Eismont, kes oli mõisnik 1598. aastani. Siis sai Olustvere omanikuks Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi sugulane Franz Blankenfeld ja tema abikaasa Catharina Orgies. 1624. aastal läänistati Viljandi lossilään, mille koosseisu Olustvere kuulus, krahv Jakob De la Gardiele (1583–1652). Peagi panditi mõis Valentin Schillingile, kes oli omanik 1640. aastal. Pandilepingu lõppedes siirdus mõis De la Gardie´dele tagasi. Krahv Pontus Fredrik De la Gardie (1630–1692) pantis selle lõplikult ära: 1668. aastal sai pandihärraks Johann von Schlippenbach. Pärast Johann von Schlippenbachi surma siirdus mõis endiselt pandivaldusena edasi tema pärijatele. 1734. aastal oli Olustvere mõisnikuks vabahärra Berend Friedrich von Schlippenbach
aastal. · Ainult ordu alal jäi kuni keskaja lüpuni kehtima lääni mittepärandatavuse põhimõte. · Vasalli-senjööri isiklik läänisuhe keskaja lõpuks muutus pelgalt formaalsuseks, nimetus "vasallid" kadus järk-järgult käibelt ning selle asemel hakati rääkima "rüütlitest ja junkrutest" kui omaette seisustest. · Palgasõjaväe tähtsuse suurenedes -> läänistati majanduslikel kaalutustel : tasuti teenete eest, renditi, müüdi ja panditi läänistamise nimeall. · Ametkond maaisandate halduspiirkond läänistamata maade haldamiseks ja majandamiseks, võisid hõlmata mitukihelkonda. · Ametimõis-ametkondade keskus · Vakus ametkonnad jagunesid omakorda vakusteks (4-6) küla Maaisandate omavahelised suhted · Saksa odru ja piiskoppide vaheline võimuvõitlus, mille vastuolu juured ulatusid 13.sajandi alguusesse, mil Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi
isalt pojale 1329 ka tütrele 1397 Jungingeni armukiri > Harju-Virus päritavus mõlemale soole ja kõrvalsugulusastmetele 5. põlveni 1450 Tartus Jungingeni armukirja soodustused 1524 Saare-Lääne piiskopkond Ordu alal keskaja lõpuni mittepäritavus 14. saj kohtuvõim läks üle vasallidele. Rüütlid ja junkrud (vasallid) oma seisus. Palgasõjaväe tähtsuse kasv > läänistati majanduslikel kaalutlusetel (tasuti teenete eest, renditi, müüdi ja panditi) Läänistamata maade haldamine ja majandamine > ametkonnad (suured halduspiirkonnad), võisid hõlmata mitut kihelkonda, keskmeks ametimõis. Ametkonnad jagunesid vakusteks. Maaisandate omavahelised suhted Saksa ordu ja piiskoppide võimuvõitlus. Poliitilised intriigid, kodusõjad. Vahekohtunikuks paavst. Piiskopid palusid toetust ka teistelt valitsejatelt (nt Leedu vürstid) Riia ja Saare-Lääne piiskopiks ordu soositu > ainus sõltumatu juht Tartu piiskop Damerow.
.. Mõisasüdant ümbritses varbaed. Krämerilt mõis küll redutseeriti, kuid jäeti siiski rendile. Põhjasõja aastad kujunesid Ohtule nagu teistelegi Harjumaa mõisatele rängaks. Mingil määral pidi sõjakahjudest üle saama siiski üsna pea, sest juba paar aastat pärast vaenutegevuse lõppu elas mõisa uus omanik Rötgert Johann von Wrangell (+1716) taas Ohtus. Wrangelli omandusse läks mõis peale tema abiellumist 1711 aastal G. Krämeri lese Mariaga. Arvatavasti panditi Ohtu 1725.a paiku Harpede perekonnale. On teada, et G. Krämeri 1717 aastal surnud tütar Anna Margaretha oli abielus Otto Wilhelm von Harpega (+1739). Viimaselt päris valduse ta poeg Otto Johann (+1761), kelle lese Anna Katharina surma järel müüsid pärijad mõisa 24.6.1775. Christoph Heinrich von Kursellile. Harpedest on Ohtuga seoses teada veel nii palju, et üks tolleaegne mõisaproua, nimelt Euprhosyne Elisabeth von Harpe oli tuntud kroonikakirjutaja Ch
Laenuandmine oli piiratud, seda ei saanud suurem osa kahjustatud mõisate valdajaid. Esmajärjrkorras läks laen majandustegevuse taastamiseks. Et laen oli pikaajaline, siis hilisemate sündmuste pärast jäigi suurem osa sellest saamata. Mõisnikud lahendasid kahjude hüvitamise probleemi osaliselt n.ö. omaabi korras pangaühistute, pantkirjalaenude ja vastastikuse kindlustuse seltside kõrgete liikmemaksudega ja liikmed vastutasid võetud laenukohustuste eest ühiselt. Panditi mõisaid ja saadi nii pantkirjalaenusid. Laenu anti laenuvõtja vara tagatisel. Laenu võis anda aga vaid majandustegevuseks. Tingitud see kahest asjaolust: Panditud mõisad olid saadud 18. sajandil keisrilt kingituseks Laenuraha kõigile soovijatele niikuinii ei jätkunud 9 Märkimisväärne osa mõisatest jäi ka varemetesse. Karistussalkade terror 24. dets. kogu Eestimaal välja sõjaseisukord. Rahunemist ei järgne
1614. aastal kinkis kuningas Gustav II Adolf Türi lähistel Kirnas asuvad maavaldused Haapsalu asehaldur Hans von Fersenile. Alates rajamisest kuulus mõisakompleks üle 150. aasta von Fersenite valdusse. Nende poolt ehitati veel 18. saj III veerandi lõpus varasema puithoonestuse asemele barokne mõisasüda. (Alas, R. Järvamaa mõisad. Paide: Kuma kirjastus, 2009) Fersenitelt pärandus mõis abielu liinepidi edasi Osten-Sackenitele, kelle valdusse jäi mõis 1816. aastani, mil see panditi kindralmajor Georg Ludwig Pilar von Pilchaule. Tema perekonna valdusse jäi Kirna kuni 1919. aasta võõrandamiseni. [10] 18. saj lõpus omandas mõisa vene õukonnaga tihedalt seotud sõjaväelaste ja diploaatide von Osten- Sackenite perekond, millele järgnes mitmete hoonete sh härrastemaja ümberehitamine klassitsismi printsiipide alusel. [23] 10 Ansamblis domineerib kõrge ning järsu kelpkatusega 2- korruseline peahoone. Esifassaadi
asendus augustiinlaste mustaga. Läänimees Hermann von Üxküll pantis 1388. aastal oma Üksküla linnuse Saksa ordule, mis oli peapiiskopi õiguste rikkumine. Saksa ordu toetas vasalle, et neil on õigus pantida oma vara, kuid Riia peapiiskopkond sellega ei nõustunud. Rooma paavst Bonifatius IX keelas 1391. aastal peapiiskopkonna mõisate võõrandamise isikutele ja institutsioonidele väljastpoolt peapiiskopkonda ja ilma maahärra loata, kuid keegi sellest otsusest ei hoolinud ning panditi oma valdusi edaspidi Saksa ordule. Vahepeal vabanes Tartu piiskopitool. Saksa ordu toetusel valis toomkapiitel uueks piiskopiks toomhärra Albrert Hechti, kuid paavst Urbanus VI nimetas samal ajal Tartu piiskopiks Dietrich Damerowi. Damerow luges Saksa ordut enda vaenlaseks. Ordu sundis A. Hechti raha eest Liivimaalt lahkuma. Saksa ordu ja Riia peapiiskopi vaheline konflikt teravnes. 1391. aastal pages peapiiskop Johannes von Zinten Lübeckisse otsides toetust
protestiluuletus. Nikolai I tegi PR-triki, lasi Puškini vabaks, tsensuuri pole. Näiline vabadus, sest tsaari ametnikud ikka tsenseerisid. Sai Moskvasse tagasi tulla. „Läkitus Siberisse“, „Arion“. Plaanib kirjutada Peeter I-st, Poltaava lahingust. 1828 tutvub 16-aastase kaunitari Natalja Gontšarovaga. 1. korda ei lase ema neiul abielluda, kaks aastat hiljem lubab. Puškin peab vaesunud pere neiule kaasavara (10 000 rubla) muretsema. Isa kirjutas Puškini nimele Boldino mõisa, mis panditi ja kaasavara saadi. Saatuse ebameeldiv üllatus: puhkes kooleraepideemia, piirkond pandi karantiini ja Puškin jääb kolmeks kuuks maale. Hakkab jälle kirjutama, lõpetab „Onegini“. „Väikeste tragöödiate tsükkel“, „Kivist külaline“ (Don Juani ainetel), „Pidu katku ajal“, jutustused „Lask“, „Tuisk“. „Onegin“ valmib 7 ja pool aastat. Erinevalt Goethe „Fausti“ meisterdamisega valmib lugu ja jõuab lugejatele peatükkide kaupa. 1833 ilmub täisvariant
annaabi.ee 
