kui koeral selline nimi on. Kuid mõisahärral oli ka tütar Emiilia, keda kutsuti ka Emmiks. Ta lepitas poisid ja neist kolmest said head sõbrad. Jaanus käis nüüd igapäev lossis, oma uutel sõpradel külas. Ühel ilusal suvepäeval ratsutas Jaanus oma uue täkuga metsas. Seal kohtas ta Emiiliat ja Oodot. Oodo oli ikka veel ülbe ja nõudis, et nad Jaanusega hobused vahetaksid. Jaanusele see mõte ei meeldinud, kuid kui Emiilia talle paluvalt otsa vaatas, ei suutnud ta keelduda. Jällegi sai Oodo oma tahtmise. Järsku andis ta hobusele ootamatu hoobi ja põrutas too minema. Kui Emiilia ja Jaanus talle järele sõitsid siis nägid nad, kuidas Oodo hobuse seljast kukkus. Ta oli teadvuse kaotanud. Sõbrad viisid ta Prohveti-Pärdi juurde. Kui Oodo ärkas, oli ta Jaanuse peale väga vihane. Ta sõimas Jaanust ning kui viimasel hing täis sai, lõi ta Oodot vastu nägu. Sellega lõppes ka sõim.
enne, kui sai mida ta tahtis (Nt see, et ta ei andnud alla, kui ta tahtis, et Villu tuleks Kõrbojale peremeheks.). Anna on töökas ja aktiivne (Läks pärast õue, võttis luua ja töötas, nii et tolmupilved keerlesid.). Ta on hoolitsev, nt kui Villu lubas Annale, et ei joo enam, kuid kui juhtus õnnetus, siis ta käskis tal juua, vaatamata talle antud lubadusest (,,Ärge jooge enam," lausus perenaine paluvalt, Villu kuulis, et paluvalt. ,,Hea küll," vastas ta vastu puiklemata. ; ,,Jooge veel," käsib perenaine, ,,jooge niipalju kui läheb, nii palju kui on."). Anna oli kinnine, ta ei avaldanud kunagi oma tundeid. Alati Anna küsis Villult, et kas ta tuleks Kõrbojaperemeheks, mitte kunagi, et kas ta tuleks tema meheks, millest võib järeldada, et ta on arg suhete koha pealt.
5) Vaatlus! Kõlab esimene metoodiline käsk. 6) Isetegevus! Kõlab teine metoodiline käsk. 7) Terviklus! Kõlab kolmas metoodiline käsk. 8) Mitte teadmisi ei pea me pakkuma kasvandikule, vaid arendama vaimujõudu, mis võimaldab tunnetuse: valgust, rõõmu, elavat jõudu. Mitte tõdesid ei pea me pakkuma; me tahame talle ainult näidata, kuidas igal asjal tõtt leida. Mitte teadmistest pole siin jutt, vaid võimistest. Tahtekasvatus 1) Esimene aste Émile peab parem paluvalt ütlema ,,Tehke seda!" kui käskivalt paluma ,,Ma palun teid!". 2) Teine aste Kadugu ,,sa pead!", ,,sa peaksid!". Sõnad ,,sõnakuulmine", ,,käskimine" ja ,,kohustus" ei kuulu Émile'i sõnastikku. 3) Kolmas aste Émile peab oma sõltumatuse alal hoidma niipalju, kuipalju see üldse on ühiskonnas võimalik. 4) Neljas aste ilmuvad tugevad ja õilsad jõud, mis seni uinusid. Need on: suguline tung ja tundmusilm. Kasutatud kirjandus Jean-Jacques Rousseau ,,Émilie" http://et
Ta käskis enda juurde kutsuda kuningriigi parima jahimehe. ,,Jahimees, tule kohe siia!" ,,Jah mu kuningas ,mis juhtus?" päris jahimees. ,,Vii see laps ära metsa ja vabane temast!" käratas kuninganna. Jahimees võttis Pöialpoisil käest kinni ja viis ta metsa, tõmbas vibu pingule ja sihib poissi. Pöialpoiss paluvalt: ,,Armas jahimees, jäta mind ellu! Jooksen kaugele metsa ja ei tule enam kunagi tagasi." ,,Hea küll, sa oled nii ilus ja armas poisike , jookse pealegi!" nõustus jahimees. Vaene laps oli ihuüksi suures metsas ja kartis väga. Pöialpoiss oli väga õnnelik kui ta nägi neid loomi ja linde, sest ta oskas nendega rääkida ja ta käis nende juures pidevalt.
ning sellega elustatud järelemõtlemine, probleemide püstitamine ning lahendamine. Mitte teadmisi ei pea me pakkuma kasvandikule, vaid arendama vaimujõudu, mis võimaldab tunnetuse: valgust, rõõmu, elavat jõudu. Mitte tõdesid ei pea me pakkuma; me tahame talle ainult näidata, kuidas igal asjal tõtt leida. Mitte teadmistest pole siin jutt, vaid võimistest. II. Tahtekasvatus Esimene aste Émile peab parem paluvalt ütlema ,,Tehke seda!" kui käskivalt paluma ,,Ma palun teid!" Mis kord on keelatud, peab selleks ka jääma.Teine aste Kadugu ,,sa pead!", ,,sa peaksid!". Sõnad ,,sõnakuulmine", ,,käskimine" ja ,,kohustus" ei kuulu Émile'i sõnastikku. Mõisted moraalist ei ole lastele kohased, sest nad pole arusaadavad enne mõistuseiga. Ainuke mõjuv kasvatusvahend on vabadus, hästi korraldatud vabadus.Vabadust ei korraldata aga mitte loengute ega karistusega, vaid kogemustega
«Ma usun ilma selletagi, et te kardetav püssilaskja olete, aga paugutamiseks ei ole praegune silmapilk hästi valitud. Põgenejate parem kaitsja on ettevaatus ja vaikus.. Kas võin loota, et teid siitsamast paigast tervelt jälle leian?» Agnes noogutas tummalt pead ja Gabriel sammus metsa serva poole. «Härra Gabriel!» hüüdis Agnes talle järele. Gabriel vaatas imestades tagasi. Agnes jooksis talle vastu, sasis iseäraliku tuhinaga ta käest kinni ja ütles paluvalt: «Ärge olge liigjulge ja tulge tervelt tagasi!» Gabriel vaatas roiule uurivalt silmi ja leidis 277 sealt kaastundmuse kõrvalt veel midagi muud, mis tema südant silmapilguks imelise õnnetundega täitis. Ta hääl värises veidi, kui ta naljatades ütles: «Ärge minu pärast kartke, preili Agnes; ma olen kaval rebane, kes kergesti lõksu ei lähe. Mul on suurem mure, et teil siin üksipäini metsas midagi äpardust võiks juhtuda. Ma palun veel kord: hoidke end hästi varjul ja
peaks tahtma? See õgib ta silmapilk ära!» Tõusis tõesti õudne kisa. Koletu Quasimodo oli oma kanderaamilt maha hüpanud ja naised pöörasid silmad kõrvale, et mitte näha, kuidas ta ülemdiakoni lõhki kisub. ühe hüppega oli ta preestri juures, vaatas talle otsa ja langes ta ette põlvili. Preester kiskus tal tiaara peast, murdis pooleks ta saua ja kiskus lõhki ta kassikullas kuue. 65 Quasimodo jäi põlvili, painutas pea alla ja pani käed paluvalt kokku. Siis tekkis nende vahel imelik kahekõne markide ja zestide varal, sest kumbki ei kõnelnud sõnagi. Preester seisis püsti, oli ärritatud, ähvardavalt vihane ja käskiv. Quasimodo aga maas, alandlik ja armu paluv. Ja ometi võis Quasimodo preestri kahtlemata oma pöidlaga puruks litsuda. Lõpuks raputas ülemdiakon Quasimodot kõvasti õlast, andes märku, et ta üles tõuseks ja talle järele tuleks. Quasimodo tõusis püsti.
» «Oh, ma ei teadnud, mis ma tegin. Tõesti, surgu ma siinsamas, kui teadsin. See on kõik viski ja erutuse.süü, ma arvan. Ma ei ole kunagi elus nuga tarvitanud, Joe. Olen kakelnud, kuid mitte kunagi noaga. Kõik võivad seda tunnistada. Joe, ära räägi kellelegi! Ütle, et sa ei räägi, Joe, ole hea mees. Olen sind alati hoidnud, Joe, 69 ja sinu eest ka välja astunud. Käs sa ei mäleta? Sa ei räägi, eks ole, Joe?» Ja vaene mees langes põlvili tuima mõrvari ette, pannes paluvalt käed kokku. «Ei, sa oled alati minu vastu aus ja õiglane olnud, Muff Potter, ja ma ei jäta sind hädas maha. Nii, see on öeldud nii ausalt, nagu üks mees võib öelda.» «Oh, Joe, sa oled ingel. Õnnistan sind selle eest niikaua kui elan.» Ja Potter hakkas nutma. «Tule nüüd, aitab juba. Praegu pole aeg töinata. Sina mine seda teed ja mina lähen seda. Hakka nüüd liikuma, ja ära jäta jälgi maha.» Potter hakkas sörkides minema, kuid tema samm muutus varsti jooksuks
maailmas, vannun ma seda.» «Mõtelge järele, kõrgus,» ütles kardinal. «Kui me nüüd laseme vangi vabaks, ei saa me tõde iialgi teada.» «Härra Athos on alati siin, et kohtunike ette ilmuda,» sõnas de Treville. «Tema ei, deserteeri, härra kardinal. Võite olla muretu, mina vastutan tema eest.» 169 «Tõsi, tema ei deserteeri,» ütles kuningas. «Nagu härra de Treville juba ütles, saab teda alati kätte.» Häält tasandades ja paluvalt Tema Eminentsi poole vaadates lisas ta: «Tagame neile julgeoleku, poliitika nõuab seda.» See Louis XIII poliitika pani Richelieu muigama. «Käskige, kõrgus,» ütles ta, «teil on õigus armu anda.» «Armuandmise õigust rakendatakse süüdlaste puhul,» ütles de Treville, kes tahtis, et tema sõna peale jääks. «Minu musketär on süütu. Niisiis, kõrgus, te ei anna armu, vaid seate õigluse jalule.» «Kas ta on For-1'Eveque'is?» küsis kuningas. «Jah, kõrgus
Mis teie arvate, kas on rumalamaid? Ütelge puhtast südamest." ,,Mina tüdrukuid ei tunne," ütles Indrek. ,,See on teist nii ilus, et te tüdrukuid ei tunne; nad on kõik nii hirmus pirtsakad. Neid ei maksagi tunda. Mina olen ka hirmus pirtsakas. Aga kas ma nii rumal olen. kui teised kadedusest ütlevad, mis teie arvate? Ainult oma arvamus. Keisri kirja kohta te ju ütlesite oma arvamuse, miks siis ei või minu rumaluse kohta, mina pole ju keiser. Ütelge nüüd," mangus Ramilda paluvalt. ,,Ma ei usu mitte," ütles Indrek viimaks, pöördudes ise kõrvale. ,,Eks ole!" hüüdis Ramilda rõõmsalt. ,,Kas iga tüdruk oleks keisri kirjale tulnud või oleks iga tüdruk osanud Miraldast Ramilda teha? Midagi ei oska nad! Aga mina oskan. Mul on nii hea meel ja ma olen nii õnnelik, et teie olete minuga ühel arvamusel. Ich bin so glücklich, so glücklich! Aga saksa keele peate ära õppima, peate! Seda tahab Ramilda, Rimalda, Radilma, Darilma, Ramaldi, Maraldi, Ramidla, Rimadla..."