P-väetiste kasutamisel tuleb lähtuda mulla fosforivarudest ja konkreetse taime vajadustest. Fosfor on vajalik taimedele talvitumiseks, viljade ja seemnete arenguks. P- väetisi võib kasutada sügisel ja kevadel ning taimede kasvuajal. Fosforväetisi võib kasutada rohkem kui taime vajadus, sest ta ei leostu mulast välja. Fosforväetiste sobivaim andmise viis on põhiväetisena sügisel (nt istutusala ettevalmistamisel või sügiskünnil) või kevadel paikliku väetisena. K-väetiste kasutamisel tuleb eelkõige lähtuda mulla kaaliumivarudest ja konkreetse taime vajadustest. Kaaliumit vajavad taimed õitsemiseks ja õievärvuse intensiivistamiseks ning talvitumiseks. Kaaliumväetiste kasutamisel tuleb kindlasti arvestada ka väetises olevaid lisandeid. Soovitavateks lisanditeks on magneesium ja väävel, ebasoovitavateks naatrium (halvendab mulla struktuuri) ja kloor (paljud ilutaimed ei talu kloori). Kaalium püsib hästi savistel muldadel
hästi orgaanilise väetise järelmõju. N'i üldreeglina ei anta va. väheviljakatel muldadel väikestes kogustes. PK-väetised vastavalt vajadusele. Vajalik on väävel, molubteen ja bakterväetised. 47. Suviteraviljade väetamine Nisu happe ja mulla viljakuse suhtes kõige vähem-nõudlikum. Kaer kõige vähem nõudlik. Sõnnikut reeglina ei anta. N-väetised kevadel kas külvieelselt või koos külviga. PK-väetised sügisel või kevadel paikliku väetamisega. N-pealtväetamine õigustab vihmase suve korral. 48. Taliteraviljade väetamine Happesuse suhtes tundlik talinisu, talirukis leplik. Sama kehtib mullaviljakuse kohta. Vajavad org. väetist. N-väetisi antakse kevadel 1-2 näd jooksul vegetatsiooni algusest. Org. väetisi 3-4 nädalat enne külvi. PK-väetiseid vastavalt planeeritavale saagile ja mulla tarbele.
orgaanilise väetise järelmõju. N'i üldreeglina ei anta va. väheviljakatel muldadel väikestes kogustes. PK- väetised vastavalt vajadusele. Vajalik on väävel, molubteen ja bakterväetised. 47. Suviteraviljade väetamine Nisu happe ja mulla viljakuse suhtes kõige vähem-nõudlikum. Kaer kõige vähem nõudlik. Sõnnikut reeglina ei anta. N-väetised kevadel kas külvieelselt või koos külviga. PK- väetised sügisel või kevadel paikliku väetamisega. N-pealtväetamine õigustab vihmase suve korral. 48. Taliteraviljade väetamine Happesuse suhtes tundlik talinisu, talirukis leplik. Sama kehtib mullaviljakuse kohta. Vajavad org. väetist. N-väetisi antakse kevadel 1-2 näd jooksul vegetatsiooni algusest. Org. väetisi 3-4 nädalat enne külvi. PK-väetiseid vastavalt planeeritavale saagile ja mulla tarbele.
mikroväetistest ei tohiks unustada molübdeenväetist ja ka bakterväetisi. 47. suviteraviljade väetamine – taluvad kõige halvemini liigset happesust ja kõige paremini reageerivad lubiväetisele suvinisu ja kaherealine oder. Kõige leplikum happesuse suhtes on kaer. Nad kasutavad hästi sõnniku järelmõju ja seetõttu ei ole neile eriti otstarbekas anda org väetisi. N väetist antakse reeglina kevadise paikliku väetisena külvi ajal või külvieelse mullaharimise alla. Selleks sobib lisaks N väetisele ka nii virts kui vedelsõnnik kui vedelad N väetised. Kõik vajalikud toiteelemendid on otstarbekas anda korraga paikselt kompleksväetisega külvi ajal kombineeritud külvikuga.PK normid sõltuvad konkreetsest väetisetarbest. Kui neid ei anta paikselt, tuleks need anda juba sügisel suviviljale eelneva künni ajal. Kevadel antuna jääb suur osa väetisest passiisvsesse kihti ja ei mõju. 48
toiteelementide osas on vaja teada, millise laboratoorse meetodiga on omastatavate toiteelementide sisaldust määratud. Põllumajandusuuringute Keskusel, Agrokeemia Laboril on uuringumeetodiks viimasel ajal Mehlich-3. 4 Väetamise ajad ja viisid: külvieelne väetamine (kevadine, sügisene), külviaegne väetamine (hajus, paiklik väetamine) hajusa puhul kasutatakse puistelaotureid, paikliku väetamise puhul viiakse iga väetisetera teatud kaugusele teraviljaseemnest väetis satub sobivasse kaugusesse seemnest. Juhul kui väetis liiga kaugele jääb seemnest, siis võib juhtuda, et taime juur ei ulatu sinnani ning väetisest pole kasu; kasvuaegne (pealtväetamine, juurdeväline) pannakse mingeid plägasid põllule, pealtväetamise puhul eeldatakse, et mingil hetkel on tulemas vihma, siis väetis liigub pinnalt mulda
ammooniumsulfaat jt) mikroväetistest ei tohiks unustada molübdeenväetist ja ka bakterväetisi. 47. suviteraviljade väetamine taluvad kõige halvemini liigset happesust ja kõige paremini reageerivad lubiväetisele suvinisu ja kaherealine oder. Vähem reageerivad kuuerealised odrasordid. Kõige leplikum happesuse suhtes on kaer. Nad kasutavad hästi sõnniku järelmõju ja seetõttu ei ole neile eriti otstarbekas anda org väetisi. N väetist antakse reeglina kevadise paikliku väetisena külvi ajal või külvieelse mullaharimise alla. Selleks sobiblisaks N väetisele ka nii virts kui vedelsõnnik kui vedelad N väetised. Kõik vajalikud toiteelemendid on otstarbekas anda korraga paikselt kompleksväetisega külvi ajal kombineeritud külvikuga.PK normid sõltuvad konkreetsest väetisetarbest. Kui neid ei anta paikselt, tuleks need anda juba sügisel suviviljale eelneva künni ajal
3) Kesa väetamine (e. suvine). Kesa on põld, mida valmistatakse ette taliteraviljade külvamiseks. Taliteraviljad kasutavad hästi sõnniku otsemõju. P ja K anda soovitavalt perioodiliselt, aitab kaasa saagikvaliteedile. 2. KÜLVIAEGNE väetamine e. väetamine koos külviga. 1) Paiklik väetamine . koos külviga antakse ka väetis, kasutatakse teraviljadel.Väetist ei anta sinna, kus on teravilja seeme, vaid paikliku väetamisega viiakse väetised mõni cm sügavamale sellise asetusega, et 1 väetiserida on kahe teravilja tera kohta. See on nii, sest juured lähevad sügavamale. Teraviljade künnisügavus on 3...5 cm. Kuna
külvikorras rakendatakse nende perioodilist andmist. Toidunisu küpsetusomadusi parandab väävelväetiste kasutamine. Soovituslik lämmastiku ja väävli suhe N:S on 10:1. Suviteraviljad Kõige halvemini taluvad mulla happesust nisu ja kaherealised odrad ja kõige paremini kaer. Mulla agrofooni suhtes on kõige nõudlikum nisu, seejärel oder ja kõige vähemnõudlikum kaer. Suviteraviljad kasutavad hästi sõnniku järelmõju. Lämmastikväetised antakse suviteraviljadele reeglina kevadise paikliku väetisena külvi ajal või külvieelse mullaharimise alla. Lämmastikuga pealtväetamine õigustab ennast vaid vihmasel suvel. Suviteraviljade lämmastikutarve sõltub sordist, mullast, ilmastikust ja ka sellest, kui suures ulatuses toimus sügisel ja talvel nitraatide leostumine mullast. Optimaalne lämmastiku ja väävli suhe 10:1. Kõige otstarbekam on suviteraviljadele anda kõik vajalikud toiteelemendid kompleksväetisena külviaegselt paiklikult. Paiklikuks väetamiseks sobivad
põldheina kasvatamisel u 1,5 tonni , ristiku allakülvil 2 t kultuurkarjamaal ja kultuurniidul u 1 tonn kaunteravilja (hernes, põlduba jt.) ja segavilja kasvatamisel 0,7 tonni teraviljade alla külvatud liblikõieliste sügisese sissekünni korral koos teraviljapõhuga u 0,9 tonni 50. Väetamise tehnoloogiad, paiklik väetamine Künd, randaalimine, kultiveerimine Toitainete omastamise optimaalne sügavus on 8...15 cm. Parima toiteelementide kättesaadavuse tagab künd. Ka paikliku väetamisega viiakse väetised sobivale sügavusele. Eriti tähtis on fosforväetiste sattumine õigele sügavusele, sest fosfor on mullas suhteliselt vähe-liikuv. Juured arenevad toitaineterikka mullakihi suunas, väetiste jäämine mulla pindmisse kihti suurendab taimede põuakartlikkust. Paiklik väetamine Väetis viiakse mulda kombikülvikuga seemnerea kõrvale, seemnest sügavamale. Kasutada tuleb granuleeritud kompleksväetisi, millega saagitõus 10-20%
Kõige enam kasutatavamaks fosforväetiseks on superfosfaat. Ta sobib kõikide kultuuride väetamiseks. Fosforväetiste kasutamisel tuleb lähtuda mulla fosforivarudest ja kultuuri vajadusest. Kultuuride fosforivajaduse hindamisel tuleb aga arvestada, et fosfor suurendab taimede seisu-, põua- ja haiguskindlust ning lühendab kasvuperioodi pikkust. Fosforväetiste kõige sobivaim andmise viis on andmine põhiväetisena sügiskünni alla või kevadel paikliku väetamisega. Sügiskünniga muldaviidud fosfor satub künnikihi alumisse ⅔, so taimede toitumise kõige aktiivsemasse kihti. Tänu fosforväetiste keemilisele neeldumisele on nende kadu mullast väljauhtumise teel tühine (0,5...2kg/ha aastas). See võimaldab neid edukalt kasutada ka perioodiliselt varuväetisena. Kevadise mullaharimise alla antakse fosforit ainult sel juhul, kui sügisene andmine või kevadine paiklik väetamine ei ole mingil põhjusel võimalik
annaabi.ee 
