Õpetaja kui koolimeeskonna liige ja arengu suunaja Tunnete end alaväärsena, vaevatuna, süüdistatuna kõigis ühiskonna pahedes? Siis olete ilmselt õpetaja. -Times Educational Supplement(`Times'i hariduslisa)(1997) Õpetaja on tavaline inimene, kes kuulub kooli nagu iga teinegi inimene oma töökohta. Tavaliselt arvatakse, et õpilaste haridus sõltub eelkõige õpetajatest, nende tegutsemisest ja mõtlemisest, kuid tegelikkuses vastab see ka tõele. Enamasti võetakse koolidesse tööle sellised õpetajad, kellel on paremad oskused ette näidata. Kahjuks
tema hirmude põhjustest, suhtumisest Huhuuse ja kuidas see suhtumine sündmuste arenedes isegi muutub. Kuna Popi on harjunud kedagi Isandaks pidama, ei ole tal valikut ning uueks Isandaks saab Huhuu. Selline sündmuste käik on tugevasti mõjutatud Huhuu võimest olla koerast üle nii koordinatsiooni, võimaluste kui teatava intelligentsi poolest ning Popi alandlikust ja allaheitlikust iseloomust, mis võimaldab tal hoolimata julmustest näha ka Huhuu pahedes midagi imetlusväärset. Tegelased on sügava hingeeluga. See on algusest peale selge Popi puhul, kelle sügav kiindumuslik side oma Isandaga on enam kui ilmne. Popi elab igat sündmust väga põhjalikult üle ja tunnetab maailma oma pisikese koeraarukesega väga elavalt. Ta annab sündmustele hinnanguid, tal on lootused ja ootused. Ta on juurdlemisvõimeline ja teeb kergesti järeldusi. Huhuu puhul pole täiesti selge, kuidas tema maailma tajub. Tundub, et
külluslikult kõiki teatri kasutuses olevaid võimalusi näitlejat emotsionaalsest kõrgepingest lavaefektideni. Tema lavastajaloomingus on olnud oluline koht folkloorsel ainesel. Tundub et sõltumata väljenduslaadist (ekspressiivne või füüsiliselt aktiivne, emotsionaalsetele massistseenidele rõhuv, psühholoogiliselt süvitsi minev jne) on Toominga lavastajakreedo on olnud läbi aegade kuulutada tõde. Näidata inimesi nende pahedes ja voorustes, neid sageli üsna silmatorkavalt vastandades. Eesti teatriloo üks tähtlavastusi on Toominga lavastatud ,,Põrgupõhja uus vanapagan". Tammsaare romaani dramatiseeringu tegi lavastaja näpunäidete järgi O. Tooming. Oma lavastuses toonitas JT inimeste ahnuse ja omakspüüdlikkuse teemat. Väljenduslaad oli väga jõuline ja kujundlik. Mitmetasandilised kujundid, mis sageli võisid oma filosoofilises plaanis
teemat. Lavastuse väljenduslaad oli väga jõuline ja kujundlik. Mitmetasandilised kujundid, mis sageli võisid oma filosoofilises plaanis olla mõistetavad vähestele, mõjusid emotsinaalse ja visuaalselt köitva teatrimärgina kõigile vaatajatele. Ta pakkus oma lavastustega emotsinaalselt väga jõulisi massistseene ( ,,Kihnu Jõnn" ja ,,Rahva sõda"). Tema kreedoks on läbi aegade olnud püüd kuulutada tõde. Näidata inimesi nende pahedes ja voorustes, neid sageli üsna silmatorkavalt vastandades ning teha seda võrdluses igavikuliste väärtustega. Teater peab teenima kõrgemaid vaimseid ideaale ja püüdluseid: teater on mööduv nähtus, mis tegeleb igaveste nähtustega. Totaalne teater, kõigi vahendite kasutamine, võimendatud sõnum. Tegelase tunnetamine kui näitleja sisemine vaimne teekond. Näitleja psühhofüüsiline tervik. Näitleja vägi. Läbiproovitud tehnikad ja viisid rolli loomiseks
kontrollima - omane tunnete kultus - kõrgenenud huvi inimese isiksuse vastu, kui palju on isiksus keskkonna poolt mõjutatud Jean-Jacques Rousseau (1712-1778) valgustuse eredaim esindaja, Prantsuse sentimentalismi rajaja. loomingus ja elus mitmesugused erinevad järgud. Rousseau liikus oma teostes ideoloogi ja publitsisti rollist rohkem kirjaniku rolli poole. Voltaire naeris ta üle, tekkisid erinevad konfliktid. Rousseau väitis, et teater on tsivilisatsiooni pahedes põhisüüdlane. Ta kirjutats ilukirjandust, proosat, draamat. Rousseau esindab alamkihti, kolmandat seisust, see termin pärineb temalt endalt. Väidab, et tsivilisatsioon ja inimkond ongi oma pahede allikas, tekitades ebavõrdsust inimeste vahel. Pakkus välja idee, et inimeste vahel peab olema kodanikuvõrdsus. Riigi moodustavad inimesed, mitte Jumal. Rahval peab olema õigus kaasa rääkida, väga demokraatlikud ideed
*Epikuurlased tundsid huvi saatuse vastu. Tuli vabaneda kannatustest ning saada õnnelikuks. Õnne tagab teadmine millest tuleb hoiduda ja mille poole püüelda. Inimene peab arukalt valima, et saada maksimum naudinguid. Selleks et endaga rahul olla, ei pea endast kuulsust jääma järeltulevate põlvede ees. *Stoikudel olid treeningud rahu saavutamiseks. Inimene on õnnelik siis, kui ta allub saatusele. Tõelisteks hüvedeks on voorused: tarkus, õiglus, mehisus ja arukus. Kurjus seisneb pahedes. *Skeptikud ainult vaatlevad ja uurivad ning hoiduvad otsustamisest, millised on asjad tegelikult. Mis on ühe jaoks veenev, ei pruugi seda olla teise jaoks. 6. Representatsiooniteoorad ja nende kriitika. Tähtsamad esindajad. Tegu on vanima ja pikaajalisema arusaamaga kunsti loomusest. Mõttele, et kunst on jäljendus (mimesis), panid aluse Platon ja Aristoteles. Kunsti peeti valdavalt millegi sekundaarseks jäljenduseks. Alles romantismiga hakati uskuma kunstniku loovasse eneseväljendusse
*Epikuurlased – tundsid huvi saatuse vastu. Tuli vabaneda kannatustest ning saada õnnelikuks. Õnne tagab teadmine millest tuleb hoiduda ja mille poole püüelda. Inimene peab arukalt valima, et saada maksimum naudinguid. Selleks et endaga rahul olla, ei pea endast kuulsust jääma järeltulevate põlvede ees. *Stoikudel olid treeningud rahu saavutamiseks. Inimene on õnnelik siis, kui ta allub saatusele. Tõelisteks hüvedeks on voorused: tarkus, õiglus, mehisus ja arukus. Kurjus seisneb pahedes. *Skeptikud ainult vaatlevad ja uurivad ning hoiduvad otsustamisest, millised on asjad tegelikult. Mis on ühe jaoks veenev, ei pruugi seda olla teise jaoks. 6. Representatsiooniteoorad ja nende kriitika. Tähtsamad esindajad. Tegu on vanima ja pikaajalisema arusaamaga kunsti loomusest. Mõttele, et kunst on jäljendus (mimesis), panid aluse Platon ja Aristoteles. Kunsti peeti valdavalt millegi sekundaarseks jäljenduseks. Alles romantismiga hakati uskuma kunstniku loovasse eneseväljendusse
Veendunud katoliiklane, võitleb kalvinistide vastu. Elu lõpul saab õukonnavaimulikuks. Kaks teost: "Ristiusu filosoofiline apoloogia" (1594), "Filosoofilised vaated" (1601). Kahtlus on igasuguse tunnetuse aluseks. Kahtlemisel on kaks otstarvet: hoiab alal uurimistahte ja ergutab seda. Kahtlemisprotsessi juhib inimene, kes vajab pidepunkte. Inimese elu koosneb tõe otsimisest. Viimne tõde kätkeb Jumalas. See, mida inimene suudab, on keskpärane/poolik nii oma voorustes kui ka pahedes. Üheski religioonis pole tõde selle puhtal kujul; võib-olla ainult kristluses, kus see on ilmutatud kujul. Teda huvitas ristiusu praktiline külg. Moraal on vanem igast religioonist. Skeptitsism. FRANCOIS SANCHEZ (1562-1632): päritolult portugaallane. Arstiteaduse professor Toulouse'is. Ainult Jumal teab ja tunneb, milline see maailm on. Kõik, mida meie tunnetame, on tõe ja vale vahepeal. Inimesele kättesaadavad vaid vahepõhjused - causae secundae. Filosofeerima peab, kuid peab
sellele alludes. Maailma ei saa muuta, muuta saab suhtumist temasse. Tuleb mõista, mis on hüve, mis kurjus ja mis pole üks ega teine. Mis inimese tahtest ei sõltu, on neutraalne ja sellesse tuleb suhtuda stoilise rahuga (apaatia). Sellised asjad on elu, surm, jõud, rikkus, vaesus, kuulsus. Mida saab kasutada hea või kurja eesmärgi nimel, pole hüve. Rikkus ja tervis pole hüved, sest õnnelik saab olla ka nendeta. Tõelised hüved on voorused: tarkus, õiglus, mehisus, arukus. Kurjus on pahedes: rumalus, ebaõiglus, argus, arutus. Neutraalsete hüvede hulgas eristatakse eelistatavaid (tervis, jõukus), ebasoovitavaid (vaesus, autus, surm) ja täiesti ükskõikseid. Inime on maailma osa ja peab olema tervikuga kooskõla, s.t. elama kiretult ja mõistlikult. Stoik on mõõdukalt rõõmus ja kõrgemal argielust. Inimene on loom ja sellest tuleb lähtuda elulaadi üle otsustamisel. Naudingud on ebaloomulikud. Mõistusega loom on vaba kirgedest ja kollektiivne loom järgib norme.
See, mida saab kasutada nii hea kui ka kurja eesmärgi nimel, ei saa stoikute seisukohalt olla hüve. Rikkust ja tervist näiteks saab kasutada nii hea kui ka kurja eesmärgi nimel. Järelikult ei rikkus ega tervis ei ole hüved; õnnelik saab olla ka ilma rikkuse, kuulsuse, tervise, jõu ja muu selliseta. Need nähtused on stoikute arvates tõesti neutraalsed. Tõelisteks hüvedeks on voorused: tarkus, õiglus, mehisus ja arukus. Kurjus seisneb pahedes: rumaluses, ebaõigluses, arguses ja arutuses. Stoitsismi eetika on kohusele allumise eetika. Inimene on osakene maailmast ning peab elama maailmaga kooskõlas, s.t peab elama mõistlikult. Elada mõistlikult aga tähendab: elada kiretult. Stoik on alati mõõdukalt rõõmsatujuline ning seisab kõrgemal igapäevasest elust. See ongi stoiline apaatia, saatusele allumine. Sellises ellusuhtumises nägid stoikud teed õnnele.
annaabi.ee 
