Mõisade kasvuga kaasnes teoorjuse kasv 16. sajandil normaaltalult 36 teopäeva nädalas. Mõisamajanduse ja teoorjuse kasvu seletatakse tavaliselt Lääne-Euroopa viljaturu 9 virgutava mõjuga, eriti 15. sajandi lõpust alates. Talurahva õiguslik olukord halvenes: 14. sajandi lõpul hakkas tekkima sunnismaisus, 15. sajandi sunnismaistati adratalupojad (feodaalid sõlmisid pagenute väljaandmise lepinguid), 16. sajandi I poolel kogu talurahvas, tekkis pärisorjus. Pagenute väljaandmise küsimus oli 15. ja 16. sajandil linnade (eriti Tallinna) ja mõisnike vaheliseks tüliobjektiks. Vana-Liivimaal polnud seega ühtset kõrgeimat võimu, ent 1420. aastatel tekkis ühtne maapäev (valitsejate ja nende seisuste esindajate kogu). Viimasest kujunes 15. sajandi jooksul Liivimaa olulisim poliitiline organ, seal oli lisaks ordule ja piiskoppidele esindatud ka
XV saj. algul hakati pagenud talupoegi välja nõudma ja tagasi tooma. Toetuti asjaolule, et talup. Oli tavaliselt jätnud tasumata koormised, mida loeti võlaks. Kui teine feodaal oli talupoja vastu võtnud nõuti võla tasumist või talupoja tagasi andmist. Tähtsaim siiski talupoja tagasisaamine. Peagi hakati Vana-Liivimaa feodaalriikide piires sõlmima kokkuleppeid pagenud talupoegade väljaandmiseks. Pagenute kindlastegemiseks, ülesotsimiseks ja tagasitoomiseks seati ametisse adra- e. haagikohtunikud. XVI saj. alguses järgnesid kokkulepped pagenute vastastikuseks väljaandmiseks ka juba ordu ja piiskopiriikide vahel. 1507. keelati talupoegadel relvade kandmine (märk vabaduse lõplikust kaotusest). Vana-Liivimaa sise ja välissuhted Pärast Jüriöö ülestõusu ordu mõjuvõim kasvas. vana Liivimaa pisskopkonnad suuremal või vähemal määral Liivi ordust sõltuvusse
lahingutes. ● osalemine linnuste ja kirikute ehitamisel jne. Esialgu jäid talupojad isiklikult vabadeks (ehk neid ei pärisorjastatud). Eesti talupoegadel oli kasutada oma põllumaa, kuni 16.saj alguseni säilis õigus kanda relvi ning neil lubati esialgu ka põllumajandussaaduste ülejääkidega vabalt kaubitseda. 4. Sunnismaisuse kujunemine ● Koormiste tõustes hakkasid talupojad põgenema, selle vältimiseks sõlmiti lepped pagenute välja andmiseks. ● 15. sajandil tekkis põhimõte “mees või võlg”– see tähendas, et pagenud talupoja vastu võtnud mõisnik pidi talupoja kas tagastama või maksma ära talupoja tasumata jäänud koormised. ● Põgenenud talupoegade jälitamiseks seati sisse adra - ehk haagikohtunikud, sest oluline oli tagasi saada tööd tegev talupoeg. ● 16. sajandi alguseks oli enamik Eesti talupoegi kaotanud põhilised isiklikud
nimed ja muud andmed , tuli välja et Põhja- Eesti vasallid moodustasid 4% kõikidest vasallidest seal, nad võisid arvatavasti pärineda vallutuseelsetest aegadest ülikkonna seast. Ülejäänud vasallid olid ainult sakslased või taanlased. Lõuna-Eestis olid ainult sakslased. Lõuna-Eestis kinnistati rohkem võõrvõimu. (Taani hindamise raamat) 4. Sest aina võeti vastu uusi ja uusi otsuseid, mis pidid takistama talupoegade pagemist ja pidi tagama pagenute väljaandmise. Talupoegi hakati ka müüma ja vahetama nii koos maaga kui ka ilma selleta. Mõisnikele anti rohkem õigusi talupoja üle. 5. Lõigus E räägitakse vakustest, ehk maksude kogumise ja kohtu pidamise korrast. Igal mõisnikul oli luba ja õigus oma talupoegi kuidas ja kus iganes nad tahavad, seda nimetati kodukariõiguseks. Küsimused: 1. Millised piirangud seati peale muistset vabadusvõitlust talupoegadele? Kuidas avaldasid mõju? 2
üle raharendile. Maarahva vastupanu: Esitati kaebusi mõisnikele, ei täidetud koormisi, hakati vastu mõisasundijale, asuti elama mujale- piiriäärsetelt aladelt rändasid vallalised noormehed Venemaale, Rootsi ja Soome. Talupoegade lahkumine oli aga kahjulik mõisatele ning XV saj algul hakati talupoegi tagasi tooma ja välja nõudma.(''mees või võlg'' talupoja vastu võtnud mõisnikule).Hakati sõlmima kokkuleppeid riikide vahel pagenute väljaandmiseks. Pagenute kindlaks määramisel, üles otsimisel ja tagasi toomisel seati ametisse adrakohtunikud. Aadlikud võtsid õiguse taluinimest kui enda omandit müüa, vahetada, kinkida või pärandada.XVI saj alguseks oli kehtestatud pärisorjus. Adratalupojad- Saud bune adramaade järgi, kuid talude suurused olid tegelikult erinevad, kõikudes 1/2 kuni 5 adramaani Üksjalad- adratalupoegade nooremad pojad, kes isakoju ei mahtunud ning asustasid seetõttu oma väikese talu kuhugi ääremaale
osalesid eestlased Novgorodiga peetud Jäälahingus) *osalemine linnuste ja kirikute ehitamisel jne. *Esialgu jäid talupojad isiklikult vabadeks (ehk neid ei pärisorjastatud). Eesti talupoegadel oli kasutada oma põllumaa, õigus kanda relvi ning neil lubati põllumajandussaaduste ülejääkidega kaubitseda. *Sunnismaisuse kujunemine: *koormiste tõustes hakkasid talupojad põgenema, selle vältimiseks sõlmiti lepped pagenute välja andmiseks. *15. sajandil tekkis põhimõte “mees või võlg”. Pagenud talupoja vastu võtnud mõisnik pidi talupoja tagastama või maksma ära talupoja tasumata jäänud koormised. *põgenenud talupoegade jälitamiseks seati sisse adra- e haagikohtunikud. *16. saj alguseks oli enamik talupoegi kaotanud põhilised vabadused - tekkis pärisorjus. *Kaotus muistses vabadusvõitluses ning allutatus võõrvõimudele ei vähendanud eestlaste
sundimisel tähtsustus mõisnike kodukariõigus ning tekkis mõisasundijate - kupja ja kiltri - elukutse. Vihatud mõisatöö mõjul hakkas talupoegadel tekkima mentaliteet, mis on kokku võetud ütlusse mõisa köis, las lohiseb. Mõisnike survele vastasid talupojad pagemisega teiste mõisnike juurde, linna või piiri taha, peamiselt Venemaale. Iga pagenud tööjõuline mees tähendas mõisnikele kahjumit. Seetõttu jõudsid läänimehed peagi ühele meelele pagemiste takistamiseks ja pagenute väljaandmiseks. Põgenike ülesotsimiseks ja tagasitoomiseks pandi ametisse adrakohtunikud (saksakeelse nimetuse järgi ka haagikohtunikeks kutsutud). 15. sajandi teisel poolel kujunes välja talupoegade sunnismaisus. Siit oli vaid väike samm täieliku pärisorjuseni, mida Eestis täies mahus siiski veel ei tekkinud. Sotsiaalsed protsessid olid keskajal väga aeglased. Tollane ühiskond väärtustas üle kõige traditsioone, tavasid, seisuseuhkust. Nii
Kümnis tähendas nüüd juba veerandit viljasaagist. Järgmise sajandi alguseks mindi mitmetes eramõisates täielikult üle loonusrendilt raharendile. Osal talupoegadest õnnestus asuda linnadesse, kus vajati samuti töökäsi. 14. saj. lõpust on teada, et omavoliliselt lahkunud talupoegadele tehti trahvi. 15. saj. alguses hakati pagenud talopoegi välja nõudma ja tagasi tooma. Tekkis põhimõte ,,mees või võlg". Feodaalid hakkasid sõlmima kokkuleppeid pagenute väljaandmiseks. Kõik pagenud talupojad tuli üles anda. Nende kindlakstegemiseks, ülesotsimisekd ja tagasitöömiseks seati ametisse haagi- ehk adrakohtumikud. Varsti toimiti samamoodi ordualal. Võeti õiguseks taluinimesi, kui enda omandit müüa, vahetada, kinkida või pärandada. 16. saj. alguseks olid enamus talupoegi kaotanud isiklikud vabadused oli kehtestatud pärisorjus. Arvukaimalt oli adratalopoegi. Suuremates taludes vajati tööle sulaseid ja teenijatüdrukuid. 14. saj
kõige valdavam: adratalupojad; normaaltalu suuruseks oli üks adramaa, st külvipind oli 8 12 ha üksjalad väiksemad koormised, pidid mõisale tegema ühe jalapäeva nädalas vabatalupojad maksid raharenti ja olid teotööst vabad maavabad omasid talu läänikirja alusel, ratsateenistuskohustus Sunnismaisuse kujunemine: koormiste tõustes hakkasid talupojad põgenema, selle vältimiseks sõlmiti lepped pagenute välja andmiseks 15. sajandil tekkis põhimõte "mees või võlg" 1458. a sõlmisid Tartu piiskopkonna vasallid pagenud talupoegade väljaandmise lepingu, järgmiseks sõlmis orduala ja siis nad omavahel põgenenud talupoegade jälitamiseks seati sisse adra e haagikohtunikud 1507. a võeti vastu Maapäeva otsus loobuda talupoegade sõjalisest abiväest, sellega võeti neilt relvakandmisõigus Linnad ja kaubandus VanaLiivimaal: 14
annaabi.ee 
