sest põhiliselt mobiliseeritud olid Põhja- Eestist. Kolmas valik oli Soome armee- sinna läksid mehed vabatahtlikult ja kellele ei meeldinud sõdida Suur- Saksamaa eest ega Punaarmee eest. Soome armees võidelnud korraldasid 1941. aastal Erna retke Eestisse ja 1944. aastal osalesid Eesti kaitsmisel. Kõige suurem valik tuli eestlastel teha 1944. aastal. Paljudel oli meeles esimene nõukogude okupatsiooniaasta: 1941. Aasta küüditamine. Raske südamega istuti paatidesse ja sõideti üle mere Rootsi. Sellise valiku tegi ligemale 70 000 eestlast. Paljud sellise valiku teinud inimestest hukkusid ilmastiku ja pommitamise tagajärjel. Kes ei põgeneud Läände otsustasid jääda kodumaale ja ka tehti valikuid, näiteks hakati metsavennaks. Võib öelda, et Eesti valiku määras ära 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakt. Tollel ajal elanud inimesed tegid valiku järgides oma südametunnistust, mõned tegid valiku selle järgi milline
Tagamöisa parun Puksim oli olnd suur mereröövel, kes pannud mere äärde tulesid, et laevad nende järgi kurssi vöttes söidaksid karidele, kus siis neilt käidi kaupu röövimas.Kui laev oli söitnud karile, siis Puksim oma sulastega söitnud laeva juurde ja püüdnud köigepealt laeva vandid läbi raiuda, et laev ei saaks pögeneda, kui tal önnestub karilt pääseda. Olid vandid läbi raiutud, mindud laevadele ja visatud laeva meeskond üle parda ja tarvilikud asjad laaditi paatidesse ja viidi maale. Maale peideti varandus esialgu ära, sest kardeti, et valitsus vöiks saata vaatama, kas kusagil leidub röövitud varandust. Kord olnd röövimisel Puksimaga isegi ühes kirikuöpetaja Meeder. Enne surma oli Puksim käskind end teistpidi matta, kui teised on maetud Kihelkonna kalmistul. Teistel on pääd mere poole, kuna ta käskind end nii matta, et jalad oleksid mere poole. Nii matta käskind ta end sellepärast, et siis ta näeks, mis merel sünnib. Ja ta
talle palju raha sisse. Hoolimata edust polnud merepisik kadunud 1. september astus Robinson laevale, mis pidi ta Aafrika rannikule viima, kuid kõik läks teisiti. Neid tabas laevahukk. Orkaan kestis kokku 12 päeva. Selles mäsus õnnestus neil enda meelest võtta kurss Inglismaa peale, kuid nad eksisid. Madrus nägi maad ning laev jäi madalikule kinni. Torm oli jätkuvalt suur, ning surmahirmus ronisid kõik mehed paatidesse. Neid oli 11 kuid ellu jäi vaid üks Robinson, kelle lained randa uhtusid. Oma esimese öö uues kodus veetis ta lageda taeva all. Teisel päeval märkas ta nende laeva, mis oli madalikul kinni ja üsna hästi vastu pidanud. Ta ujus sinna ja korjas kokku kõik vähegi vajaminevad asjad. Ta käis vrakil veel mitmeid kordi ja sai päästa kõik, mida vähegi kanda suutis. Paari päeva pärast oli laev kadunud.
raha sisse. Hoolimata edust polnud merepisik kadunud 1. september astus Robinson laevale, mis pidi ta Aafrika rannikule viima, kuid kõik läks teisiti. Neid tabas laevahukk. Orkaan kestis kokku 12 päeva. Selles mäsus õnnestus neil enda meelest võtta kurss Inglismaa peale, kuid nad eksisid. Madrus nägi maad ning laev jäi madalikule kinni. Torm oli jätkuvalt suur, ning surmahirmus ronisid kõik mehed paatidesse. Neid oli 11 kuid ellu jäi vaid üks Robinson, kelle lained randa uhtusid. Oma esimese öö uues kodus veetis ta lageda taeva all. Teisel päeval märkas ta nende laeva, mis oli madalikul kinni ja üsna hästi vastu pidanud. Ta ujus sinna ja korjas kokku kõik vähegi vajaminevad asjad. Ta käis vrakil veel mitmeid kordi ja sai päästa kõik, mida vähegi kanda suutis. Paari päeva pärast oli laev kadunud.
vastu laevapoorti, lõhkus korstna maatasa ning kiskus laevalae küljest kraana lahti, mida kasutati kauba peale- ja mahalaadimisel. Plahvatuse tagajärjel tekkis laeva pardasse 5-meetrine auk, kust hakkas vett sisse voolama. Ent siiski püsis laev veel mõnda aega veepinnal. Kapten, kes seisis korstnast kõige kaugemal, tuli teadvusele esimesena. Ainsa pilguga haaras ta kogu juhtunu ning lülitas sisse häire. Automaat laskis päästepaadid vette. Koos paari madrusega kanti meeskonnaliikmed paatidesse. Kell 20.52 läks laev põhja. On suur õnn, et pääseda õnnestus koguni kõikidel madrustel. Öö läbi kiikusid päästepaadid vee peal, kuni hommikul valges märkas neid möödasõitev laev ja võttis tormist merehaiged madrused oma pardale. Teadlased on palju pead vaevanud, mida kujutas endast see punane objekt, mis nii palju kahju põhjustas. Praeguseks on nad kindlad, et see oli erakordselt suur keravälk
Kapten vaatas ja midagi liikus tõesti puude vahel. Äkitselt kuuldi karjeid ning kapten sai aru, et karjed tulid saarelt. Kapten käskis paadid kohe vette lasta ja meremeestel relvad valmis panna, kuna nad lähevad saarele. Meremehed jooksid alla, et relvad valmis panna ja seal oli tõeline segadus, sest paljud relvad olid laadimata sõjast ning neil läks laadimisega aega. Need, kes relvad kätte said, läksid kohe tekile ja panid end valmis. Kiiresti mindi paatidesse ja paadid lasti vette kohe kui paat täis. Paadid olid vees ja hakati saare poole sõudma. Saarel Kui meremehed olid jõudnud saarele, siis hakkasid kõik liikuma otse jälgede järgi kuna nad teadsid, et keegi on elus. Kui nad edasi olid liikunud, siis hakkas midagi sumisema ja kõik mõtlesid mis see olla võib. Sumin oli lähemal ja siis oli näha, et see oli hiiglasuurte tapjamesilaste parv
pärast ookeani põhjas. Reisijaid ei häiritud enne keskööd. Kell 0.05 andis kapten käsu alustada reisijate evakueerimist. Kell 0.15 anti raadioruumist eetrisse esimene hädasignaal, selleks kasutati SOS-signaali. Taevasse lasti ka signaalrakett. 3 Kell 0.30 öösel andis kapten käsu naistel ja lastel asuda paatidesse. Titanicul oli 16 päästepaati, mis mahutasid kokku 986 inimest ja neli abipäästepaat, mis mahutasid 192 inimest. Päästepaatidesse lasti alguses ainult esimese ja teise klassi reisijad. Inimesi läks päästepaatidesse vähe. Muidu oli paat mõeldud 65 inimesele, aga peale lubati ainult 28 inimest. Ka järgmised vettelastud paadid olid peaaegu tühjad, näiteks paati nr 4 oleks mahtunud 40 inimest, kuid sinna läks ainult 13. Hädasignaalile vastasid paljud laevad, ent
laevade kiilud maha panna. Puulaevade ehitamise kõrgperioodil aastail 1875 kuni 1902 ehitati Eesti-, Liivi- ja Kuramaa randades 318 alla 100 brt veesõidukit, suuremaid, välisõitudeks 320. 19. sajandil väikelaevad, mis olid ühemastilised, vedasid randadest suurlinnadesse halge ning tagasi kohalikele kaupmeestele toodi igasugu erinevaid kaupu. Näiteks toodi kohalikele plekki, soola, jahu, heeringat ja kõike muud vajalikku ning isegi salaviina, mida laaditi maha ööpimeduse katte all paatidesse, metsadesse. Salaviinaveost räägib lähemalt ka Arno Kasemaa raamat ''Rannamännid''. Kahemastilised laevad olid juba enamjaolt kaubanduslikud töölaevad. Kaupmehed muretsesid ka omale 2-3 laeva ja pidasid ülal talupoegadest meeskonda. Kaupa toodi Tallinnast, Riiast, Soome linnadest. Suuremad ja tugevamad laevad sõitsid ka Põhja- Saksa linnadesse Vana Hansatee pärimusvetel. Talvekuudel laevadega muidugi ei 3
Seda arvude lahknevust ei teadnud ükski reisija, küll aga mõned meeskonnaliikmed. Kuid ka nemad ei muretsenud üleliia, sest kõik teadsid, et ,,Titanic" on uppumatu. Inimesed polnud paaditekil paanikas, küll aga segaduses, sest neil polnud mingeid juhendeid, kuhu oleks märgitud, millise paadi juurde tuleb minna. Meeskonnal küll aga oli selline nimekiri olemas, kuid keegi ei vaevunud seda järgima. Mehed eemaldasid paatidelt katted, võtsid lahti kinnitused ja asetasid paatidesse plekkpurke kuivikutega. Päästepaat nr. 7 oli esimene, mis vette lasti, kuid maksimumist, mis oli 65, oli paadis vaid 32 inimest. Inimesed ei tahtnud eriti päästepaatidesse minna, sest suure ja valgustatud ,,Titanicu" peal tundsid nad end turvalisemalt. Kuid ,,Titanicu" paaditekk vajus üha rohkem kaldu ja ka kõige muretumad reisijad hakkasid end ebamugavalt tundma. Inimeste teadvusse hakkas jõudma tõsiasi, et ,,Titanicul" pole enam kaua elada. Paaditekil hakkas maad võtma
küljelt teisele. Nagu suur karvamüts kerkis eespool veest Ruhnu saar. Selgesti paistis kõrge tuletorn. Dessantsalk lähenes saarele tuulealusest küljest ja kõikumine vähenes. Peagi jäi traallaev kaldust eemale hoidudes triivi. ,,Paadid vette!'' käsutas Jegorõtšev ja sapöörid hakkasid tegutsema. Esimesse vettelastud paati istus seersant Hodak, kellele järgnesid laskurroodu punaväelased. Ka puksiiridelt, kaatritelt ning praamidelt hakati dessanti paatidesse ümber paigutama. ,,Me lähme, seltsimee vanem!'' hüüdis Hodak ja käivitas rippmootori. ,,Lase käia!'' Punaväelasi täistuubitud paat eemaldus traallaevast ja hakkas kiikuma lainetel. Minekuvalmis oli juba ka teine paat, kui äkki lõhestas lainete mühinat võimas mootorimürin ja Ruhnu rohelise metsamütsi tagant sööstis välja kümmekond Saksa lennukit. ,,Fašistide pihta tuld!'' andis käskluse traallaeva komandör.
Paat peatub siis, kui lasta lahti distantsjuhtimistrossi käepidemest. 2. Vintsi juurest on võimalik paat lasta asendisse, kust toimub paati minek tõstes vintsi käsipidurit. Lastes kangi lahti, paat peatub. Paadi väljaviimine on lubatud, kui paadis on mitte 30 üle 2 inimese. Paat asetub automaatselt paaditeki kõrval asendisse kus on võimalik paati minek. Selleks tuleb reguleerida bousingute pikkus asendisse "L". Paatidesse minek Tõsta ligihoidva tali pidurikangi. Selle tulemusel eemaldub paat aeglaselt laeva pardast ja jääb rippuma paadilööpritele. Eemaldamiskiirust saab reguleerida piduriga, vältides paadi pendeldamist. Ligihoidva tali eemaldamiseks paadi küljest, eemalda lukust splint ja seejärel pööra lukust käepidet. Paat on valmis veeskamiseks. Paadi veeskamiseks tõsta paadi vintsi pidur, milleks on kaks võimalust: 1
Kui kapten võtab vastu otsuse laevalt lahkuda, siis kuulutatakse tema käsul välja paadihäire ja antakse see edasi kõiki sidekanaleid ja häälega teatamise vahendeid kasutades (seal hulgas ka häirekella vastav signaal).Kõik võtavad kohad sisse paatides vastavalt Muster Rollile. Paadi komandör kontrollib kõigi paati ette nähtute kohalolekut ja leides kõik kohal olevat, annab käsu paadi vette laskmiseks. Vanemohvitser koos mõne saatjaga kontrollib inimeste paatidesse asumise ajal läbi laevaruumid, kuhu mingitel põhjustel (meelemärkusetus, trauma, uste kinnikiilumine, sidekanalite rike jne.) võivad olla jäänud inimesed. Masinavahti tuleb spetsiaalselt hoiatada ja anda vahis olijatele luba postilt lahkuda, kui seda juba varem tehtud ei ole. Väga tähtis on tagada vajalik kord päästevahenditesse asumisel ja nende kasutamisel üldse. Laeva mahajätmisel peab püüdma vältida paanikat. Suhteliselt väiksearvulise
annaabi.ee 
