50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-03-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
11 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
maarika toompere
Õppematerjali autor
................................................11 3.1.1.Tõnis Mägi....................................................................................................................11 3.1.2.Jaak Joala......................................................................................................................12 3.1.3.Ivo Linna.......................................................................................................................14 3.1.4.Anne Veski...................................................................................................................15 3.1.5.Tarmo Pihlap................................................................................................................15 3.1.6.Silvi Vrait.....................................................................................................................16 3.2.Eesti tuntumad levimuusika koosseisud.......................................................
“Happy Days are Here Again”, mille pealkiri on autoril valitud kindla tagamõttega mitme- tähenduslik, viidates formaalselt küll ühele tolle ajastu populaarsetest tantsulugudest (Milton Ager, “Happy Days are Here Again”), kuid juhtides tähelepanu ka asjaolule, et nõukogude aeg oli meid õpetanud ridade vahelt varjatud tähendusi otsima. Antud juhul ilmselt lootust nii rahvale kui džässile saabuvast uuest, vaba ja loomulikku arengut võimaldavast ajastust. 1984. aastal ilmus Anne Ermi kirjutatud lühikroonika vormis “Polkast rokini” (kordustrükk “Polkast rokini 2” 1989), mis vastab täiesti oma pealkirjale, käsitledes lühidalt kõiki tuntu- maid 1980. aastatel tegutsenud leviansambleid. Paaril leheküljel on ka väga üldist teavet seoses meie tolle aja džässmuusikutega, kordustrüki sissejuhatuses käsitletakse lühidalt ja väga pealiskaudselt sõjaeelset aega. Siin esineb mitmeid ebatäpsusi nimede kirjutamisel. 1999
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Sarnaselt Indrekule pidi kõigepealt vallakirjutajana leiba teenima ja vanemaid aitama. Kui ta 1898. aastal lõpuks gümnaasiumisse jõudis, siis väga valikuid ei olnud. Vanusepiir oli ja sai õpinguid jätkata vaid Hugo Treffneri eragümnaasiumis. Ka Anton pidi tegema abitöid, et tasuda õpingute eest. Sel ajal alustas ka om akirjanduslikku tege vust. Ajalehes ilmusid ,,Kaks paari ja üks ainus" ning ,,Vanad ja noored" Ta oli 25aastane, kui sooritas gümnaasiumi küpsuseksamid Narvas. Lõpetas teatud mööndusega, kuna vanad keeled (ladina ja kreeka keel) ei vastanud nõudmistele ning nende eest ta lõputunnistust ei saanud. Tal õnnestus tööd saada Tallinnas ajalehe Teataja toimetuses. Tema ülesandeks oli hankida kohalikke uudiseid ning kirjutada teatri- ja kontserdiarvustusi. Samal ajal oli Teataja toimetaja-väljaandja K. Päts. Teiste kaastööliste hulgas tegutses ka E. Vilde. Kuna tööd oli palju ja aega vähe, ilmus sel perioodil vähe ilukirjanduslikke töid
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid