6. Kokkuvõtte stiil olgu lihtne ja neutraalne. 7. Kirjuta lihtsate ja arusaadavate lausetega, püüa vältida keerulisi ja pikki lauseid. 8. Kokkuvõttes kirjuta ja kasuta neid sõnu, mida kindlalt tead ja tunned, samuti väldi harva kasutatavaid sõnu ning vähetuntud võõrsõnu. Vajadusel selgita tähendus. 9. Kokkuvõttes ei pea kirjutama omi mõtteid. 10. Loo kokkuvõtte jaoks oma kompositsioon, ei pea kasutama algteksti kompositsiooni. 11. Hea kokkuvõte on grammatiliselt ja ortograafiliselt korrektne. 12. Pea meeles, et kokkuvõte on terviklik tekst ja peab olema mõistetav ka algteksti lugemata. Algtekst ei pea olema lugejale tuttav, kuid ta peab selle sisu mõistma kokkuvõtte põhjal.
1.Kokkuv�tte koostamine algab sellest, et algtekst loetakse l�bi ning leitakse sellest tuum (point) ja olulised ideed. 2.Kokkuv�te on objektiivne ega sisalda hinnangut. 3.Kokkuv�te pole tsitaatide kogu, vaid oma s�nadega v�ljendatud s�num. Originaalteksti peam�te (tuum) peab olema edasi antud. 4.Kokkuv�te on omaette terviklik tekst ja peab olema m�istetav algteksti lugemata. Pea meeles, et originaalteksti pole lugejal ees ja ta peab m�istma selle tuuma ja sisu kokkuv�tte p�hjal. 5.Originaaltekstides esineb m�ttekordusi, mida kokkuv�ttes peaksid v�ltima. 6.�ra kirjuta kokkuv�ttele pikka taustaseletust ega sissejuhatust, vaid asu kohe sisu edastamise juurde. 7.Kokkuv�ttes tuleb osata algteksti kompositsioon lahti v�tta (�igemini seda eirata) ja kokkuv�tte jaoks luua oma kompositsioon. 8.Kokkuv�tte stiil peab olema neutraalne ja lihtne. �ra j�lgi allika stiili. 9.Kokkuv�te peab olema kirja pandud lihtsate lausetega (maksim 10 s�na). 10.Kok...
· muud hääled/häälitsused, taustamüra ((kolin)), ((kilekoti krabin)), ((laps nutab teises toas)), ((koer haugub)), ((vilistab)) Kommentaarid 2 · kommentaarid hääletooni, venituste, naeru jms kohta ((pedagoogilise tooniga)), ((pikk lõbus naer)), ((tülpinult)), ((ohkab)), ((vaevukuuldavalt)), ((õpetlikult)), ((nipsakalt)) · meediatekstides: ((saate signatuur)), ((reklaam)), ((muusika)) · ebatavaline/kirjakeelest erinev välde, mida ei saa ortograafiliselt esitada ((2. välde)) · ebatavaline palatalisatsioon, mida ei saa ortograafiliselt esitada ((palataliseeritud)) Venitused · häälikute venitused märgitakse kooloniga venitatud hääliku järel: t:ere päevast, ma:terjalid; · häälikute kvaliteeti eraldi ei osutata: märgitakse näiteks j:ah, kuigi hääldus on i:jah; · venituse pikkus osutatakse vajadusel kommentaariga sõna järel ((väga pikk)); · kommentaarina lisatakse vajadusel venituse järele
· Kõne prosoodilised (e suprasegmentaalsed) tunnused on rõhk, põhitoon, kestus (NB! Suprasegmentaalsed tunnused on häälikutest suuremate kõneüksuste (silp, sõna, lause) tunnused) 14. Kirjeldage silbi ehitust (tooge näiteid)? Silp on sõna foneetilis-fonoloogiline üksus, mille aluseks on konsonantide ja vokaalide vaheldumine Foneetiliselt on silp ühest või mitmest häälikust koosnev kõnelõik, millele vastab üks õhurõhuimpulss · Eesti keele silpide määramise põhireegel (ortograafiliselt) on, et silbi piir asub iga CVjärjendi ees va-ba-du-se-ga Eesti ortograafia eripärast tingitult on sõnasisesed p, t, k vokaalide vahel kaksikkonsonandid (geminaadid), mis jagunevad kahte silpi silbipiir läheb ortograafias ühe tähega kirjutatud kaksikkonsonandi seest, seal on tegelikult kaks klusiili: õ(p)-pe(t)-ta(t)-ti, kõi(k)-ki Silbi ehitus · Eesti keeles on igas silbis kas lühike või pikk vokaal või diftong, mis moodustab silbi tuuma
plussiga (+). Morfi määratlusse on lisaks tähendusele kaasatud ka grammatilise funktsiooni mõiste, sest tihti on morfide tähendust väga raske kirjeldada. Morfianalüüsi käigus tekib sageli tõlgendusprobleeme (Mitu morfi on näiteks eesti keele sõnavormis järjestamistelegi?). (võib öelda, et sõnad järg, järjestama ja järjestamine on tänapäeva eesti keeles leksikaliseerunud iseseisvateks lekseemideks. Nende sisemised morfipiirid on struktuuriliselt (ortograafiliselt ja fonoloogiliselt) küll olemas ja neid saab etümoloogilisest perspektiivist segmentida, kuid kõik seda liiki sõnade tähendused ei ole tänapäeva eesti keeles reeglipäraselt osade põhitähendustest tuletatavad). Morfipiirid võivad seega olla rohkem või vähem läbipaistvad. Täiesti läbipaistev morfipiir vastab nii struktuuriliselt kui ka semantiliselt selgetele üldreeglitele. Vastavad morfid esinevad üldiselt teisteski sõnavormides samas tähenduses ja enam-vähem samal kujul
ja/või tüvede grammatilised omadused. Seda vaheldust nimetatakse grammatiliselt tingitud variatsiooniks. Eesti keele morfid käsi, käe, kät, käs on sama morfeemi allomorfid. Nad on oma struktuurilt osaliselt ühesugused, tähenduse poolest identsed ja lisaks on nad kõik komplementaarse distributsiooni vahekorras. Supletiivsus Morfide liigituse erijuhtumeid on supletiivsus, mille puhul semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhtes on näiteks mitmuse tunnused d ja i (hüppe+d hüppe+i+l), hea eri tüved (hea pare+m pari+m) IP-morfoloogia ja IA-morfoloogia Protsessimorfoloogia (IP) on morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist, näiteks arhifoneeme või morfofoneeme sisaldavatest representatsioonidest või teistest allomorfidest.
variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused. Morfofoneem – esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid – kirjeldavad missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad Leksikaalselt määratud allomorfid – allomorf esineb vaid koos kindla lekseemiga. Supletiivsus – semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Supletiivsussuhted: nt verbi MINEMA tüved Morfoloogiline tunnus – kategooria nimetuse kasutamine Protsessimorfoloogia – (IP) – morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist representatsioonidest või teistest allomorfidest. IA-morfoloogia – loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid jms. Morfeemiklass – morfeemide rühm, mille liikmed käituvad teatud omaduste poolest sarnaselt.
(häälikuümbrus) Grammatiliselt tingitud varieerumine - määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid - kirjeldavad, missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid raliseeruvad. Supletiivsus (morfide liigituse erijuhtum) - semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad. Protsessimorfoloogia e IP-morfoloogia - morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist representatsioonidest või teistest allomorfidest. IA-morfoloogia - IP vastand; ei võeta seisukohta abstraktsete morfeemitasandi probleemide osas; loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid ja nende distributsioonid. 22. Morfeemide liigitamine. Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel (vabad, seotud), tähenduse alusel
Pealkiri on liitnimi ja raamatutel jms võib neid pidada ka nimedeks. Piir on keeruline. Perioodilised väljaanded on erinevad, kasutatakse nimemalle, kõik sõnad on suure tähega. Elutute asjade nimed ei ole kromonüümid e ajalõigunimetused ajaloosündmuste nimetused, tähtpäevade nimetused, ürituste nimetused, nime ja mittenime piir on sageli kokkuleppeline! Tähtpäevi suure tähega ei kirjutata ega ole kunagi kirjutatud. Ortograafiliselt pole samasugused: üritused suure nimega, teised on väikese tähega. Üritustele saab panna ka nimesid. Erialade nomenklatuur keemilised elemendid, lindude ja loomade nimetused jms. Nimedena koheldakse neid rahvusvahelises plaanis. Suured nimeteaduse käsiraamatud annavad nimeliike nagu domeeninimed, kirjutame väikese tähega, aga neid käsitletakse juba nimedena, lähevad kokku ärinimedega. Poliitiliste
annaabi.ee 
