Ajakirjas või jätkväljaandes ilmunud artikli kirje koosneb nagu kogumiku omagi pealkirjast ja ajakirja või jätkväljaande andmetest, mille vahel on mõttekriips. Kirje osad on: - autori(te) perekonnanimi (-nimed) eesnimetähega, - ilmumisaasta, - artikli pealkiri, - perioodika- või jätkväljaande nimi, - ajakirja aastakäik, number, - artikli alguse ja lõpu lehekülje number. Nt: Eller, K., Kama, K. 1988. Lõunaeesti keele ortograafiast. Looming, 9, lk 12711274. Ajaleheartikli kirje koosneb kahest osast nagu kogumikus ning ajakirjas ilmunud artikli puhul, kuid neist erinevalt märgitakse: - artikli ilmumise kuupäev ja kuu, - lehe number, - rohkem kui neljaleheküljelises ajalehes ka leheküljenumber. Nt: Pullerits, P. 2008. Vanilla Ninja triumfeeris Tsiilis. Postimees, 27. veebruar, nr 48, lk 19.
9) Nimi, tsitaatsõna, täht, täheühend või mille juurde ta kuulub, lahku ( teed sõnaosa liidetakse ne- või line- mööda, õhtu poole, jõe ääres, maad omadussõnaga sidekriipsu abil ligi, peale selle) ( Kreutzwaldi-aegne, Tartu-lähedane, Doonau-äärne, T-kujuline, NATO- väline, Ühispanga sisene) Vaata Eesti ortograafiast lk 53-54 !!! 10) teist(kümmend), -kümmend, -sada 11) Kahetuhandes, kolmemiljondik, poolemiljardiline 12) mine- ja ja-lõpuised sõnad (allakirjutamine, ettekandja) 13) Kusjuures, kustkaudu, kõigepealt, mistõttu, muudkui, niiviisi, niisiis, otsekui, pealtnäha, siinpool, eestpoolt) KOMA Koma pannakse Koma ei panda 1) Esmaspäeval, 17. mail 1) Hõlmav määrus: Ott on sündinud
kirjutasõ, elässe´, in`gäse). 20. Tuleviku väljendamisel ei kasutata kunagi sõna saama abil, vaid kasutatakse just va, vä, se (sõ) või sse-d. Otepäält on noteeritud sõnu üldse 4435 (57. koht), haruldasemaid 2380 (48. koht). 9 6. Näpunäiteid tekstide lugemiseks Murdepalad avaldatakse võimalikult lihtsas kirjaviisis, et murdekõneleja jutuvestmist saaks ka tekstina hõlpsasti jälgida. Eesti kirjakeele ortograafiast tuntud vahenditele on tulnud lisada järgmised märgid: ` graavis tähistab kolmandat väldet vastava sõna(osa) ees (`valge, `käised, `silku, `aeti, `ümber`ringi, üle`aidne), v.a ühesilbilised sõnad, mis jäävad märgita. Sulghäälikute välteid märgitakse nagu kirjakeeleski (nt vakk : vaka : vakka). ´ akuut märgib kaashäälikute peenendust (palatalisatsiooni) tähe kohal või kõrval (nt sal, tah· `tahtis').
relatiniseerimine=regretsiseerimine (tagasi kreekastamine) Ladina keel ja kreeka keel andsid kokku selle, millega me tänapäeval keelt moodustame. Kreeka keele sõnavara massiline ülevõtmine ladina keele kaudu uute võõrsõnade tähistamiseks. Põhjused: Kreeka keele leksika on sõnatüvede arvult palju rikkalikum kui ladina keele sõnavara, ladina keele sõnatuletus+kreeka keele sõnaliitmine Etapid:1.Antiikajal kreeka keelest ülevõetud sõnad puhastati keskaegsest ortograafiast, taastati klassikaline kirjapilt ja hääldus.2. Uute kreeka tüvedee ees-ja järelliidete ülevõtmine. Kreeka tähestik kui number- ja salakiri. 27.Millistes valdkondades kasutatakse ladina keelt maailmas veel tänapäeval? Meditsiin, juura, bioloogia,teoloogia,teadus. 28.Mida tähendab retseptsiooniuurimuslik lähenemine antiigile? Mille poolest erineb see traditsioonilisest antiigiuurimisest? Retseptsioon >lad receptio’ (uuesti)saamine, vastuvõtmine
ajaloolisi, rahvuslikke, elukondlikke ja teisi kohalikke tingimusi ning elanike soove". Seadlust täiendanud ENSV Ministrite Nõukogu määruse (ENSV Teataja 1985, art 541) kohaselt tuli arvesse võtta ka "kodanike kommunistliku kasvatuse ülesandeid". Kohanimede keelelise normimisega hakati uuesti tegelema 1950. aastate teisel poolel ja eriti 1960. aastatel, kui uus entsüklopeedia tõstis päevakorrale eesti kohanimede kirjutamise põhimõtted. Rein Kull kirjutas 1958. a kohanimede ortograafiast (Kull 1958), käsitledes ma(a)- ja (s)saare-lõpulisi nimesid, liitsõnaortograafiat nimedes, o ja u esinemist järgsilbis, kokku- ja lahkukirjutamist jm. Ajaloolise ülevaate eesti kohanimede normimisest andis Arnold Kask (Kask 1974), kohanimesid käsitles ortograafia seisukohast ka Valdek Pall (Pall 1971). Tähtsaks sai kohanimede normimise teema 1970. aastate keskpaiku, kui ametlikul tasandil võeti ette maa-asulate arvestuse korrastamine. Nähti ette
sõnaraamatu. Kogus materjali nii ise kui sai ka korrespondente. Eesti keel kui soome keele õde. Wastne Testament Forseliuse-Hornungi grammatikaga. 3. Eesti keele teadusliku uurimise algus 19. sajandil. Beiträge. Johann Heinrich Rosenplänter ,,Beiträge zur genauern Kenntniss der Ehstnischen Sparche" (,,Lisandusi eesti keele paremaks tundmiseks": ajakiri, ilmus 1813-1832 ühtekokku 20 numbrit. Seal avaldati teadusartikleid eesti keele ortograafiast, sõnamuutmisest, lauseõpetusest ja sõnavarast, eestikeelsete raamatute arvustusi, eesti murdenäiteid ja teoreetilisi kirjutisi keelest. Tähtsamaid keeleküsimusi, mille üle Beiträge lehtedel diskuteeriti, oli ühtse kirjakeele probleem. Ajaloolis-võrdleva keeleteaduse teke, soomeugrilisus. Keeleteadus hakkas huvituma sellistest teemadest nagu inimkeele päritolu, keele ja mõtlemise, keele ja kultuuri, keele ja ajaloo vahekord, keelesugulus, ühine ja erinev igas keeles.
Usuti, et igaüks peaks saama haridust oma emakeeles, kõik inimesed vajavad teadmisi. Loodeti ka, et haritus vähendab sotsiaalseid vastuolusid. Tekkis ka huvi rahvaluule ja rahvakeele vastu. Saksa estofiilid hakkas huvi tundma eesti keele parandamise ja arendamise vastu. Pastor Johann Heinrich Rosenplänter hakkas välja andma ajakirja Beiträge, mis ilmus aastates 1813-1832 (20a) ja iga numbri pikkus sõltus artiklite pikkusest (128-219 lk). Seal avaldati teadusartikleid eesti keele ortograafiast, sõnamuutmisest, lauseõpetusest, sõnavarast, eestikeelsete raamatute arvustusi, eesti murdenäiteid ja teoreetilisi kirjutisi keelest. Tähtsaimad keeleküsimused Beiträges oli kirjakeele probleemi üle, sest 16 ja 17 sajandil oli tekkinud kaks kirjakeelt. Beiträge taotleski ühtset kirjakeelt. Leiti, et seda on vaja, kuid vaidlused selle üle, kuidas seda saavutada. Põhiliselt räägiti eestimaal tallinna keelt, tegelikult väga vähestes kihelkondades tartu keelt
universaalkeel, mille järgi rikkalikum kui ladina keele sõnavara kirjeldada kõiki - Ladina keele sõnatuletus + kreeka keeli, nt ka inglise keelt: keele sõnaliitmine . nominativus: the dog genitivus: of-the-dog ETAPID: dativus: to-the-dog jne 1. Antiikajal kreeka keelest ülevõetud sõnad puhastati Varauusaegne misjonigrammatika keskaegsest ortograafiast, taastati (Göseken 1660): klassikaline nominatiiv: kes? Issand kirjapilt ja hääldus, genitiiv: kellest? Issandast daativ: kellele? Issandall 2. Uute kreeka tüvede, ees- ja akusatiiv: keda? Issanda järelliidete ülevõtmine. ablatiiv: kellest? Issandast Keskajal: Graeca est, non legitur (`see [tekst] Variaabluse kaotamine keelest, nt on kreekakeelne,
17.sajandi lõpul hakati looma ka rahvakoole, üheks suureks eestvedajaks Forselius, kes esitas ka omapoolsed ortograafia normeerimise ettepanekud, samuti kerkisid Forseliuse ettepanekud esile piiblikonverentsidel. Samal ajal tehti ka ettevalmistusi piibli väljaandmiseks Eestimaal. Põhjaeestikeelse tõlketöö koordineerimiseks kutsus Fischer 1686. aastal Võnnu lähedale konverentsile, küsimuseks kirjaviis, lähtudes Forseliuse aabitsast ja ortograafiast, üksmeelt ei saavutatud, sets Tallinna esindajad ei tahtnud Stahli traditsioonidest loobuda. 1688. aastal tehti otsus Forseliuse kirjaviisi kasuks, Tallinn ei leppinud ja keskvõim pani seisma põhja-eesti-keelse piibli ja Uue Testamendi trükiks ettevalmistamise. Eestis töötasid kirjakeee arendamisel Forseliuse kõrval mitmed kirjamehed - Adrian Virginius, J. Hornung. Hornungi grammatika 1693. Lõuna-Eesti pastorite koostöö põhjal avaldas Johann Hornung Forseliuse keelekorralduslikke
mida eri uurijad on nimetanud erinevalt ja ka määratlenud veidi erinevalt, kuid liigituste põhialused on üsna sarnased. Kõige selgem on ehk alustada de Groot’i (1997: 30-31) jaotusest horisontaalseks ja vertikaalseks tõlkeks. Horisontaalne seab kahe keele väljendusva- hendeid otsesesse üksühesesse vastavusse ja kasutab neid vastavusi lähtetekstide teisendamisel sihttekstideks. Vertikaalne koosneb kõige- pealt lähteteksti dekodeerimisest läbi kõigi keeletasemete ortograafiast pragmaatikani ja seejärel sihtkeelse teksti kodeerimisest tasemete vastupidises järjekorras. Neist kahest toetavad horisontaalset pea kõik tõlketeaduse suunad, järgnevate eranditega. Pariisi koolkond (Seleskovitch ja Lederer 1984, Lederer 2003) on alates 1960ndate lõpust rääkinud interpreteerivast tõlkimisest, rõhutades sealjuures lähteteksti instrumentaalsust ja tõlkija staatust suhtluse täieõigusliku osalisena. Interpreteeriva tõlkimise vastand on
annaabi.ee 
