Sissejuhatus Meriliiliad ehk krinoidid kuuluvad okasnahksete (Echinodermata) hõimkonda, varsokasnahksete (Crinozoa) alamhõimkonda. Neid arvatakse esinevat Kesk-Kambriumis, kindlaid esindajaid on teada Ordoviitsiumist. Meriliiliad on taime meenutava kujuga loomad- sellest ka nimetus meriliiliad [1, 2]. Töös uuritavad lubjakivil olevad meriliiliate fosiilid on pärit Kalana karjäärist. Eksemplaride oletatavaks vanuseks on 435-440 miljonit aastat. Arvatavasti on tegemist üheainsa liigiga seni kirjeldamata perekonnast, mille nimetame siinkohal Kalanacrinus’eks. Siiani ei ole Tartu Ülikooli Geoloogia osakonnas detailselt mõõdetud Kalanast leitud meriliiliate kivistisi, küll
Kõrvemaa Kõrvemaa · Kõrveks või Kõrvenurgaks kutsutakse metsarikast ala Põhja Eestis Harju-, Viru- ja Järvamaa rajal · Rohkesti Kõrve nimelisi kohanimesid Reljeef ja loodus · Pikk edelasuunaline ulatus ordoviitsiumist siluri karbonaatkivimiteni. · Paene saarlava kirdes ja soodest ümbritsev paetasandi · Paks pinnakate · Kogupindala 3130 ruutkilomeetrit · Karstialad · Suured rabad, mõhnad ja oosid · Ürgmets Vetevõrk · Nimi Kõrvemaa veidi eksitav · Üle 100 erineva, nii metsiku kui hooldatud järve ja kaks suur veehoidlat · Soodla jõgi- kalastuskoht · Valgejõgi - populaarne kanuu- ja süstasõitjate seas Mullastik · Turvasmullad
fossiilid. Nende fossiilide järgi näeme, et ammu elanud loomad ja taimed on praegustest väga erinevad. Toimunud on evolutsioon. Evolutsiooni toimumine on fakt- seda kinnitavad paljud erinevad tõendid. Paleosoikum ehk Vanaaegkond Vara-Paleosoikum koosneb kahest ajastust - Kambriumist ja Ordoviitsiumist. Esimesed fossiilid hulkraksetest eluvormidest on umbes 600-miljoni aasta vanused. Kambriumieelsed loomad olid pehmekehalised: millimallikad, meriliiliad, ussid jt. Seetõttu on eelkambriumist suhteliselt vähe kivistisi. Kambriumi ajastu algas 540 miljonit aastat tagasi ja lõppes 500 miljonit aastat tagasi. Kambriumi ajastu alguses ilmusid toesega (skeletiga) hulkraksed loomad. Kambriumi iseloomulikuks jooneks on merelisus
(kaarja teljeosa ja lamedad küljed) jaotuv kitiinkest, mis koosnes peakilbist lülilisest kereosast ja sabakilbist. Peakilbi seljapoolel oli 2 liitsilma, mille kuju oli liigiti erinev. Kõhupoolele kinnitusid tundlad, nendest tagapool kaheharulised jäsemed . Pelaagilised trilobiidid sõid mikroplanktonit, põhjatrilobiidid mudaorganisme. Suure levila tõttu, eriti Kambriumis ja Ordoviitsiumis, olid trilobiidid olulised stratigraafias. Eesti Kambriumist on tuntud 1 perekond, Ordoviitsiumist üle 75 perekonna ja Silurist 19 perekonda (kokku üle 450 liigi). Arheotsüaadid olid Vara-Kambriumi meredes laialdaselt elutsenud käsnade grupp, kellel oli lühike, kuid kirev elu. Esimesed arheotsüaadid ilmusid juba Kambriumi alguses ja muutusid kooslustes väga oluliseks grupiks. Neil oli lubiainest koosnev kaheseinaline poorne, enamasti kooniline toes, mille kõrgus ulatus kuni 40 cm-ni (joonis 1). Nad evolutsioneerusid kiiresti ning olid esimeseks riffe moodustavaks grupiks Maa ajaloos
Esimesed fossiilid hulkraksetest eluvormidest on umbes 600 miljoni aasta vanused. Nende fossiile on leitud Austraaliast, Adelaide'i lähedalt. Neid nimetatakse Edicaria faunaks. Kambriumieelsed loomad olid pehmekehalised, nagu millimallikad, meriliiliad, ussid jt, seetõttu on eelkambriumist teada suhteliselt vähe kivistisi, sest pehme kehaga organismide fossiliseerumisvõimalused on väga väiksed. [2] Vara-Paleosoikum Vara-Paleosoikum koosneb kahest ajastust - Kambriumist ja Ordoviitsiumist. Kambriumi ajastu algas 540 miljonit aastat tagasi ja lõppes 500 miljonit aastat tagasi Kambriumi ajastu alguses ilmusid toesega (skeletiga) varustatud hulkraksed loomad. Kambriumi elustiku ehk biota iseloomulikuks jooneks on merelisus. Ajastu kestel ilmusid trilobiidid, arheotsüaadid, brahhiopoodid, käsnad, molluskid, okasnahksed ja paljud problemaatilise kuuluvusega organismid. Eesti Alam-Kambriumist on
elab soodajärvedes. Peamiselt mõjutab see taimede elu. Taimede toitained mullast vesilahusena, keskkonna reaktsioon mõjutab kui hästi soolad vees lahustuvad. Kui ei lahustu, ei saa kätte. Alumiinium(mürgine) on liikuv ainult happelises keskkonnas, selles keskkonnas jäävad ellu vaid need, millel on kaitsemehhanismid. Igas klorofülli molekulis on üks mangaani aatom, seega mangaan on vajalik. Eestis on väga selge mullagradient olemas. Ordoviitsiumist ja silurist pärit lubjakivi, devonist on liivakivi ja savid. Devonis pH 7 väiksem, ordoviitsiumis ja siluris pH 7 või rohkem. Taimed toodavad orgaanilisi happeid ise. Kui mullas palju kaltsiumit siis see neutraliseerib happelisuse. Liiv aga koosneb ränioksiidist, mis on happeline, ja ei neutraliseeri taimede poolt tekitatud happelisust. Loopealsed ehk alvarid on kõige liigirikkamad. Soolsus väga tähtis veekeskkonnas. Soolased, magedad ja riimveelised(näiteks
tahtmata või neid levitatakse. Väikeseõieline lemmalts Antropofüüdid ja apofüüdid moodustavad kultuurilembeste ehk hemerofiilsete taimede rühma. 8 Eesti taimkatte kujunemine Jääaja eelne periood: Kõige varasemad andmed Eesti kohta pärinevad proterosoikumist, mille setetest on leitud akritarhid (tõenäoliselt mingid planktilised vetikad- Vendotaenia aniqua). Kambriumi setete uurimisel on samuti leitud vaid akritarhe. Ordoviitsiumist on leitud juba sinivetikaid ja siluri setetest erinevate vetikate jäänuseid. Devoni ajastul tekkisid primitiivsed eostaimed- psilofüüdid (sõnajalgade moodi), mis kasvasid veekogude kallastel. Esimesena leidis psilofüütide jälgi Eestist (Tori põrgu liivakivist) Lätist pärit uurija P.W. Thomson. Ajastu algul toimus suur taimede areng: enne seda olid algelised ilma juurteta eostaimed. Devoni ajastu lõpuks vabanesid taimed niiskete tingimuste sõltuvusest, kuna neil arenesid
mustri põhjal, et India peaks olema liikunud 6000 km põhja poole ja pööranud ennast 30° vastupäeva. Edward Irving avastas paleomagnetismi ja pani ta aluse tänapäevasele arusaamale kontinentide triivist. 12. Millised peaksid olema head liigid biostratigraafilise dateerimise jaoks? Too ka mõni näide. Levikult laialdased ja kiiresti evolutsioneeruvad liigid, nt. foraminifeerid teada juba Kambriumist, aga elavad ka tänapäeval massiliselt. nt. karpvähilised e.ostrakoodid teada Ordoviitsiumist. 13. Kirjelda vähemalt kahte hüpoteesi elu abiogeneetilisest tekkest. Abiogeneetiline eluteke tähendab, et elu tekkis Maal, mitte ei kantud siia kusagilt kosmosest. 1) Ürgpuljongi hüpoteesi järgi tekkis elu soojas madalas ookeanivees, kus anorgaanilistest ainetest, atmosfääris olevast metaanist ja UV-kiirguse ning välgu toimel tekkisid lihtsamad orgaanilised ühendid. Selle kasuks räägib Urey`i ja Miller`i katse. Tekkinud orgaanilised ühendeid on
Ordoviitsium: soe kliima, ulatuslikud madalmerealad ohter karbonaatsete setete teke lubikodadest, mereorganismise sugukondade arv kolmekordistus. o Protistidest ilmuvad kojaga juurjalgsed (kambrilised e. foraminifeerid). o Ilmuvad sammalloomad. o Ohtralt graptoliite harunevaid kolooniaid moodustavad loomad. o Ilmuvad korallid (rugoosid korallitaolised mereloomad, kes elasid üksikult või koloonialiselt, ordoviitsiumist permini; ja tabulaadid kärjetaolisi kolooniaid moodustanud korallid, surid välja permi lõpus). o Esimeste selgroogsete lõuatute teke. o Merefaunas kaks biogeograafilist piirkonda soe ekvatoriaalne ja jahe Gondwana-lähedane. o Toimus maismaa asutamine taimedega fossiilsed eosed. o Gondwana liigub lõunapoolusele, ajastu lõpeb suure jääajaga. Silur: kliima soe, kliimavööndid sarnased praegustele
Oli tohutult aktiive elusti. Devonist kuni kvaternaarini oli Eesti ala maapinnal ja liikus põhja poole. Eesti ala kerkimine ülessepoole merepinda võib olla seotud jäätumistega, mil mere pind kõikus tugevasti. Eesti ala hakkas jää alt vabanema 12000 aastat tagasi, loode Eesti vabanes 9000 aastat tagasi. Iga hilisem jäätumine pöörab eelmise jäätumise segamini, seetõttu pole erinevai jäätumisi võimalik eristada. Samuti koristas jää ära osa ordoviitsiumist ja devonist. Esimesena vabanesid jääst Haanja ja Otepää, edasi toimus taandumine loode suunas. Tähtsaim sete on moreen. Pinnakatte paksus võib olla väga erinev-100 meetrist kuni mõne sentimeetrini. Seoses jäätumisega on Eesti ala täidetud jääaegsete jõgede voolusängidega, milles on fluvioglatsiaalsed setted. Nende jõesängide kohal ongi pinnakate kõige paksem. Need on lüikunud aluspõhja kivimitesse. Fluvioglatsiaalseteks seteteks on põhiliselt kruus ja liiv
Ainukeseks oluliseks toitaineks võiks lugeda tekkivad -d. 8 Joonis 1. Transpordisaaste osatähtsus Ida-Viru maakonnas saasteainete emissioonis 2003. a, t/aastas. Allikas: Liblik, Maalma 2005: 178 Antud töös keskendun peamiselt põlevkivi lendtuhale, mis on kompleksne segu eri suuruse, kuju ja värvusega osakestes, ning sisaldab praktiliselt kõiki perioodilisuse tabeli elemente, kaasaarvatud raskemetallid (Laja 2005: 12). Põlevkivi on Ordoviitsiumist pärinev fossiilne settekivim, mis tekkis kauges minevikus veekogudes, kui taimede ja loomade elutegevuse tagajärjel segunes orgaaniline mineraalsega (Laja 2005: 6). Sellest tulenevalt on ka põlevkivi orgaaniline sisaldud 10-65% ja mineraalne 15-75%, olenevalt leiukohast (Mõtlep et al 2007: 407). Põlevkivi energiasisaldus on võrreldes teiste fossiilsete kütustega suhteliselt madal (Luud, Ani 2005: 162). Esimesed teated „põlevast kivist“ pärinevad rohkem kui paarisaja aasta tagant
annaabi.ee 
