5 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-09-22
Kuupäev, millal dokument üles laeti
3 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Teoses on eelkõige rõhk inimeste tunnetel ja sisemaailmal – kuidas nad kriisiolukorras käituvad, mida tunnevad ja kuidas nende mõttemaailm muuutub. Kriisiolukord ja surmahirm panevad inimese käituma hoopis teistsugusemalt, kui neil muidu kombeks. „Katkus“ on seda hästi märgata. Analüüsitakse, kuidas inimesed saavad hakkama iseendaga, kui nad on tõugatud üksindusse, eemal oma lähedastest. Millised on inimesed katku esimestel kuudel ja milliseks on transformeerunud inimmõtted katku viimases faasis. Romaan justkui oleks otsene taust Teise maailmasõja katastroofile, ka teose algul nimetatud aeg „194...“ võiks justkui viidata sellele, kuid ometigi ei tee autor ühtki vihjet tollase maailma sõjaprotsessidele. Lugu algab sellega, et linnas hakkab väga palju rotte surema. Alguses ei tehta sellest välja, kuid lõpuks tulevad rotid juba massidena tänavatele surema
armastatut jäägitult usaldasid, muutusid äkki armukadedaks, inimesed, kes oma armastust kõikuvaks pidasid, leidsid kindluse, pojad, kes olid elanud oma emade kõrval, neid õieti nägemata, kätkesid kogu oma mure ja kahetsuse ema näo ainsasse kurdu, mis nende mälus lakkamatult kummitas. 2)Kuidas katk mõjutab/muudab linna inimesi ja nende väärtushinnanguid? Suureks ühiskonna heategijaks kujunes välja doktor Rieux, kes hakkas ravima epideemia patsiente juba katku algusest peale ning püüdis aidata mingisuguselgi korral linnas säilima jääda. Muidugi mõsta oli peale Rieuxi veel paljusid inimesi, kes tegelesid katku ning selle loodud kaosega. Inimesed olid kohati kurvad ja sealt samast ka rõõmsad, aga ma arvan, et see rõõmsus tuli liigsest alkoholist, mida terve ühiskond tarbis alalõpmata. Alkohol kaotas mured neil isikutel, kellel kadus töökoht, kes oli turistina linnas, kes oli kaotanud oma lähedase. Nad
· kogu linn on palavikus, · surmajuhtumite arv kasvas paari päevaga mitmekordseks ja kes selle haigusega oli tegelenud, teadis et see on taud · Casteliga kohtudes tuli Rieuxil endale siiski tunnistada, et tal oli õigus ja see kõik nende ümber on KATK · jäeti minevikuvarjud ehk eelmised maailmakatku pildid maha ning hakati mõtlema abinõude tarvitusele võttu · kutsuti sanitaarkomisjon kokku ning arutleti katku võimaluste kohta · otsustati, et kui haigus ei rauge, tuleb selle pidurdamiseks rakendada seaduses ette nähtud profülaktilisi abinõusid · artiklid hakkasid ilmuma ajalehtedesse · tehti teatavaks ülelinnalised abinõud nagu rottide hävitamine teaduslikul alusel, kanalisatsioonitorustiku definitseerimine, joogivee range kontrollimine. · Infdoki agentuur tegi teatavaks, et elanikkond suhtub prefekti sammudesse mõistvalt ja et juba on üles antud kolmkümend haiget
Albert Camus „Katk“ Mina lugesin teost „Katk“, mille autoriks on Alber Camus. Raamatu tegevus on antud edasi kroonika laadis, mis jutustab Oran linna traagilist sündmust. Jutu peategelaseks on doktor Bernard Rieux, kes on selle linna tuntud arst. Peale tema on veel: Cottard, Tarrou, Rambert, Paneloux. Jutu alguses esitab jutustaja küsimuse, et kuidas võtta ajast kõike? Vastuseks leiab ta, et tuleb veeta terve päev hambaarsti ooteruumis ebamugavas toolis, istuda pühapäeva pärastlõunal kodus rõdul, kuulata ettekandeid tundmatus keeles, otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita jne. Kogu lugu saab alguse sellest, et linnas hakkavad rotid surema. Kõigepealt üksikud, kuid mida päev edasi, seda rohkem, lõpuks vedelevad surnud rotid hunnikus tänavate rentslites. Millegipärast ei teinud linnavalitsus aga sellest välja, mis oli minu jaoks i
äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve. Mõnikord nimetasid nad seda rahuks. Inimeste hing lahjus niisamuti nagu nende ihugi. Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega oli hullem kui ahastus ise. Inimesed muutusid rahulikuks ja hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Kui nad seni olid oma kannatuse kiivalt eraldanud ühistest kannatustest, siis nüüd leppisid nad ühtesulamisega. Mälestusteta ja lootuseta seadsid nad end sisse olevikus. Õieti muutuski kõik neile olevikuks
See masendav lugu pani mind mõtlema, nendest inimestest, sellest kuidas nende elu erines meie tänapäevasest elust, kus kõik vajalik on enam-vähem kättesaadav. Rahvas elas antisanitaarses olukorras ja epideemiate levik kiirenes ja laienes. Keskaja inimestel puudus arusaam, et nad ise oma tegevustega põhjustavad tõbesid, mitte aga neid tõid ,,sabaga täht, jumala viha" ja taevakehade asendid. Nad isegi provotseerisid katku tuleku ,,epideemia möllamise ajal nakatatu seisis kõrvuti tervega kirikus või sammus protsessioonidel, lootes jumala abiga ja palve jõuga taas terveneda". Hilisemal ajal aimasid juba inimesed, et nad on võimelised epideemiatega võidelda. Sel ajal olid aga olemas ka mõttekad soovitused, kuidas Tallinnas toimus profülaktika katku vastu. Niisugused hädavajalikud soovitused nagu nägu ja käsi pesemine ning karantiin on tänapäevani vajalikud punktid haiguste eest hoiatamises
eraldatuses, äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve. Mõnikord nimetasid nad seda rahuks. Inimeste hing lahjus niisamuti nagu nende ihugi. Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega oli hullem kui ahastus ise. Inimesed muutusid rahulikuks ja hajameelseks, nende pilgust paistis tüdimus. Kui nad seni olid oma kannatuse kiivalt eraldanud ühistest kannatustest, siis nüüd leppisid nad ühtesulamisega. Mälestusteta ja lootuseta seadsid nad end sisse olevikus. Õieti muutuski kõik neile olevikuks
Katk algas kevadel mai alguses. Näis, nagu oleks maa, millel seisid meie majad, välja higistanud oma roiskunud ihumahlu, nagu näitaks ta nüüd avalikult paiseid ja mädanikke, mida siiamaani polnud kehapinnal märgata. Kujutleldagu vaid meie väikse, seni nii vagase linna jahmatust. Mõne päevaga oli ta roopast välja paisatud nagu terve inimene, kes lööb äkki vistrikke täis. Arst Bernard Rieux aitas katku epideemia ajal tervet linna. Ta ei kartnud, et võib ise ka nakatuda. Isa ,preester Paneloux Ajakirjanik Raymond Rambert oli jäänud lõksu linna, sest ta oli Oranisse ainult artiklit kirjutama tulnud ja ta armastatud oli jäänud Prantsusmaale. Algul pöördus ta ametnikke poole, et tehtagu talle erand, kui see ei õnnestunud. Siis sai ta sõbra Cottardi kaudu tuttavaks salakaubavedaja, kes omakorda teadis kaht valvurit, kes oleks Rambertile abiks. See plaan aga venis ning lõpuks kui oli aeg
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid