Nimeteaduse põhimõisted Nimed on kõikjal maailmas. Pärisnimed on inimestel, loomadel, riikidel, linnadel, jõgedel, mägedel jne. Uus teadusharu onomastika tekkis huvist nimede vastu, mis annab ülevaate keeleteadusest, ajaloost.. Teadus pärisnimedest jaguneb paljudeks alarühmadeks, kuid on siiski kaks põhilist. 1.Toponüümika - teadus kohanimedest 2.Antroponüümika - teadus isikunimedest Kohanimed jagunevad ka eri rühmadeks. Nii uurib toponüümika mäenimesid ja vetenimesid. Veenimed ehk hüdronüümid jagunevad veel omakorda neljaks : merenimed, jõenimed, soodenimed ja järvenimed. Oikonüümid ehk asulanimed jagunevad ka omakorda külanimedeks ning linnanimedeks. Antroponüümide hulka kuuluvad ka veel perekonna- ja hüüdnimed ning isanimed. On olemas ka varjunimed ehk pseudononüümid. Suurt tähelepanu pööratakse ka etnonüümidele ehk rahvanimedele, sest nende uurimine aitab mõista nende rahvuste ajalugu. Onomastika uurib veel zoonüüme ehk loomanimesi...
Ülevaade nimeuurimisest ja korraldusest Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Onomastika kitsam haru on keele või piirkonna nimed. Nimed jagunevad: kohanimed ehk toponüümid ja isikunimed ehk antroponüümid. Nimeuurimine sai alguse kohanimede uurimisest, alles hiljem hakati uurima kohanimesid. Eestis hakkasid kohanimesid uurima Eestis elavad baltisakslased 19.sajandil. Nad uurisid põhiliselt vere lõpulisi nimesid. Tänapäevane nimeuurimine Eestis sai alguse 1960. aastatel. Keskne nimeuurija oli siis Valdek Päll, kes oli keskendunud peamiselt Põhja-Tartu kohanimedele. Hetkel tegeleb kohanimedega Marja Kallasmaa, kes on keskendunud Saaremaa kohanimedele. Hiljem on ta uurinud ka Läänemaa kohanimesid ning vanu isikunimesid. Teised kohanimeuurijad, kes teevad oma põhilist tööd Võrumaal, on Evar Saar ja Marika Paster. Uuema aja uurija on veel Marit Alas, kes o...
1. Leksikoloogia ja sõnaõpetuse mõisted Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks. Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, ..,jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, oled teinud,...
Tartu Ülikool Sotsiaal- ja haridusteaduskond Haridusteaduste instituut Eripedagoogika osakond EESTI PEREKONNANIMED referaat Juhendaja Tiina Alekõrs Tartu 2011 Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................................lk 3 1. Onomastika......................................................................................................lk 4 1.1 Onomastika-1 ja Onomastika-2...................................................................lk 4 2.Pe...
1. Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded. Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid. Leksikograafia tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat. Morfoloogia vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õp...
Allikaõpetus :D Allikaõpetus on ajaloo abiteadus, mis käsitleb ajaloo allikaid, nende liike ja uurimismetoodika üldisemaid seaduspärasusi, selle nurgakiviks on allikakriitika. Allikaõpetus tegeleb algallikatega, mitte juba kokkukirjutatud ajaloo uurimisega. Allikakriitika arengulugu Allikakriitika oli tuntud juba antiikajal. Juba Thucydides kasutab allikakriitilisi meetodeid ning allikate kriitilist võrdlemist, sarnaselt käitus ka Tacitus. Renessansiajal kirjutati allikakriitikast traktaate, paljastati võltsinguid. Lorenzo Valla ,De falso credita et ementita Constantini Donatione declamatio' näitas, et Constantinuse kinkeürik oli pärit VIII, mitte IV sajandist. Allikakriitika põhikomponendid: allika sisene ja allika väline kriitika (Veiko B.) Jean Mabillon 'De Re Diplomatica' vt Aigit ?? Klassikalise allikakriitika väljakujunemise ajaks loetakse 1840.aastaid, mil 1842 1849 ilmunud Pierre Claude François Daunoni `Cours d'ét...
Mis on leksikoloogia? lexis (kr.) – 'kõne, sõna' logos (kr.) – 'sõna, mõiste, käsit(l)us' • üldleksikoloogia • erileksikoloogia • ajalooline leksikoloogia (= etümoloogia) • kognitiivne leksikoloogia Leksikoloogia uurimisobjekt Leksikaalsed üksused: • leksikaalsed morfeemid (tüved ja tuletusliited) • leksikaalsed sõnad e. lekseemid • sõnade püsiühendid (neidki loetakse lekseemideks) Lekseem, semeem Lekseem võib olla • lihtne: jalg • tuletatud: -jalg/ne • liitne: lauajalg = laua + jalg • mitmest sõnast koosnev: jalga laskma ’põgenema’ Igasse lekseemi kuulub vähemalt üks tähenduskomponent e. semeem. Polüseemia korral kuulub ühte lekseemi rohkem semeeme. Lemma ja lemmatiseerimine • Terminiga lekseem rööpselt kasutatakse ka terminit lemma (< kr. ‘aluseks võetu, eeldatu'). Lemma tähistab kokkukuuluvate sõnavormide hulka. • Lemmatiseerimine: kok...
1. Allikaõpetuse definitsioon ja põhimõisted Allikaõpetus - ajaloo abiteadus, mis uurib ajalooallikate sisulist kasutamist uurimistöös ja siin on peamine allika kriitiline lugemine. Allikaõpetus- tegeleb tekstikriitika ja tekstide võrdlusega, et selgitada välja nende usaldusväärtus, päritolu jms. Kirjalikud allikad jagunevad: Primaarne allikas: on esmane allikas nt. õpperaamat. Tähtsad allikad: arhiiviallikad, ajalooline allikas: arhiivist leitav algmaterjal. Ajallooallikateks on nn õigusaktid, erakondade materjalid, memuaarid, perioodika, kroonikad, diplomaatilised dokumendid jne.Sekundaarne allikas ajaleht on sekundaarne allikas, mis lõppkokkuvõttes ei oma ajaloolises kontekstis midagi . Pigem on nad esmaallika töötlused ja jutustava iseloomuga. Tekst- e. märgisüsteem. Kontekst taust e. infoväli, kaastekst, mis aitab sõna või teksti mõista. Et teksti mõista on vaja teada konteksti. Alltekst- kahemõttelisus tekstis. Varjatud te...
KORDAMISKÜSIMUSED EESTI KEELE UURIMISE OSA EKSAMIKS 1. Mis on eesti keel, millal ja kuidas ta tekkis. Eesti keel kujunes 13-14 sajand läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest eristumise tulemusel. Esimesed ülestäheldused pärinevad 13.sajandist(sõnu ja kohanimesid) . Kontakt oli indoeuroopa keeltega kust tuli ka palju laensõnu. Taani hindamisraamat ja Läti Hendriku kroonika. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet. 1660 Põhja-eest...
Keeleteadus full konspekt 2018 sügis Keel on märgisüsteem, mida inimene mõtete edasiandmiseks ja suhtlemiseks kasutab. Loomulik keel ja tehiskeel Loomulik keel on keel, mida teatud inimeste rühm kasutab emakeelena, see on loomuliku arengu tulemus. Loomulikud keeled on keeleteaduse uurimisobjektid ja sel kursusel räägitakse nendest. On olemas ka tehiskeeled, need on kunstlikult loodud keeled, nt formaalkeeled (teaduslik ja tehniline eesmärk, nt matemaatilised sümbolid) ning rahvusvahelised abikeeled (eesmärk luau universaalkeel, nt Esperanto) Keelt on vaja selleks, et ennast väljendada. Seda ei saa kunagi selgeks ja sellepärast tulebki koguaeg juurde õppida. Keelel ei ole tegelikult struktuuri (igapäeva elu kasutamisel). Tehti uuring, mis näitas et aju ei reageerinud struktuurile vaid mõistete gruppidele ja tähendust...
NIMEKORRALDUS 06.09.2013 Mis nimi on? Kuidas me nimesid eristame? Õppides õigekirjareegleid, on reegel, et nimed kirjutatakse suure algustähega. Nimeteoorias on see, et mida nimetatakse nimeks ei kattu sellega, mis õigekirjareeglites nimedest rääkida. Lõpuks sõltub kavast ja reeglitest, mitte niivõrd teooria alusest. Sellest hoolimata tuleb seda tunda. Mis on nimi? Esmalt silme ette tüüpilised nimed: isikunimed, kohanimed, planeetide nimed, edasi ilmastikunähtuste nimed, kalliskivide, ordenite nimed, ka raamatutel on nimed (pealkirjad). Onomastika on leksikoloogia haru, oma uurimisobjekti järgi määratletud. Kooliõpikute seletus: nimisõnad jagunevad üldnimedeks ja pärisnimedeks. Üldnimed märgivad olendeid, esemeid, liigi järgi: inimene, klass, olend, mees, puu jne. Pärisnimed on üheainsa olendi nimed Kalevipoeg, Moskva, Kohtla-Järve, ,,Tasuja" jne. Üldnimi ja pärisnimi üldnimi e apellatiiv termini lähe on kreeka keeles kus apellati...
annaabi.ee 
