Omalooming jutt Anastasie (0)

Anastasie
Aasta on 1967. Ühes väikeses Prantsusmaa külas nimega Rennes olid inimesed üle kümne aasta rahulikult elanud. Nimelt kümme aastat tagasi tapeti siin külas 17-aastane tüdruk, kes oli 2 aastaga mõrvanud üle 20. inimese. Kõik kartsid teda. Tüdruku nimi oli Anastasie. Ta ema oli surnud, isa oli kuskil Hispaanias trellide taga, ka mõrvade eest ning ta elas oma vanaemaga, kes pidevalt peksis Anastasie’t. Temalt sai ta vägivaldse käitumise. 15-aastasena tappis ta oma vanaema ja hakkas üksi La Gretki metsas elama. Politsei ei leidnud teda. Kuu aega oli rahulik, kui järsku hakkasid aeg-ajalt inimesed kaduma. Külas tekkis paanika. Politsei otsis tüdrukut kaks aastat ning aastal 1957 ta leiti ja tapeti. Politsei kes ta maha lasi, ütles et Anastasie’l olid väga pikad mustad juuksed näo ees, tumemust kleit seljas ja jalas polnud midagi.
Täna on Anastasie surmast 10 aastat möödas ja küla on rahulikum kui kunagi varem. Külavanem Albert on oma hommikust rutiini alustamas, milleks on kohv, jalutuskäik mööda küla ja külakella helistamine kell 9. Albert on oma kohvi ära joonud ja alustas jalutuskäiku. Ta möödus kohalikust poest ja saabus kiriku ette, kus ta midagi imelikku märkas. Kiriku ukse peale oli verega kirjutatud “Ma olen tagasi!!”. Albert ei saanud aru, et see verega oli kirjutatud, kuni ta sisenes kirikusse ja nägi kirikuõpetajat üles pooduna ja verest tilkumast. Albert jooksis otsejoones kohaliku šerifi juurde, kes hakkas asja uurima . Albert jätkas oma jalutuskäiku ja läks külakella helistama, äratades elanikud üles. Keegi peale Alberti ja šerifi ei teadnud kirikuõpetaja surmast. Albert oli hirmul, sest ta kartis et Anastasie on tagasi. Nimelt Albert, kui Anastasie tapeti, kuulutas kõigile külas, et mõrvar on tapetud ja oli selle üle avalikult väga rõõmus. Kella 12 aeg üks noormees jooksis oma väikesestt majakesest välja tänavale ja kukkus nuttes pikali, sest keegi oli ta vanemad ära tapnud. Albert kuulis seda ja läks vaatama. Noormehe vanemad olid üles poodud ja seinale oli verega kirjutatud “Kardad?”. Albert oli hirmunud. Ta kutsus šerifi ja nad arutasid, et kas see võib tõesti olla Anastasie.
Šerif ei leidnud ühtegi asitõendit, et keegi oleks kirikuõpetajat mõrvanud, oleks olnud nagu enesetapp. Albert läks välja, värisedes hirmust pani ta suitsu põlema ning tõmbas seda lootes rahuneda. Peale suitsu läks ta lõunale kohalikku restorani. Sisenedes restorani, imestas ta et restorani peakokka Edgardit pole kohal. Ta oli iga päev seal, kuid täna teda polnud. Albert hakkas kahtlustama, et äkki on temaga ka midagi juhtunud. Ta jooksis Edgardi majja ja nägi, et ta oli ka üles pootud. Ta otsis seina peal kirja, kuid ei leidnud. Järsku lendas pauguga uks kinni, kardinad akende ette, tuba muutus järsku kottpimedaks. Albertil õnnestus lülitini jõuda ja pani lambi põlema. Teda ümbritsesid verega täis kirjutatud seinad. Seinal olid kirjad “Albert, su aeg on tulnud.”, “Kas sa nüüd kardad?” ja veel mitu fraasi. Albert üritas ust lahti teha, kuid see oli lukus. Ta püüdis jõuga ust maha murda, kuid olles hirmul ja paanikas, tal see ei õnnestunud. Lambid kustusid uuesti. Kui Albert lülitit vajutas, siis lambid tööle ei läinud. Albert märkas teisel korrusel eredat valgust. Ta suundus teisele korrusele Jõudes sinna, läks ta magamistuppa, kus põles lamp. Lamp kustus. Albert pani lambi uuesti põlema ja Anastasie seisis ta ees.