ORAV 01.04.2 008 Eesti Orav Eesti orav on pruunika tooniga, pikka ja koheva sabaga. Talvel on ta hallipruunikas ja suvel punakaspruunika karvkattega. Saaremaal ja Hiiumaal võib kohata ka selliseid oravaid, kelle suvine värv on must.Orava keha pikkus on 20-25cm ja saba pikkus 20-30 cm.Ta kaalub 170-400g.Ta sööb seemneid , viljasid , selgrootuid ,linnupoegi ning linnumunasid. Talveks varub orav puuõõnsustesse ja oksaharude vahele sarapuupähkleid, tammetõrusid ja seeni. Talviti on oraval sageli nälg ja käbivaesetel aastatel surevad paljud neist. Orava poeg Aastatel , mil kuuskedel on hea käbisaak,sigineb orav aga jõudsalt.Siis võib ühel oravaperel olla korraga pesas ühe poja asemel 3-4 järglast.Orav pesitseb kaks korda aastas.Esimest korda märtsis- aprillis,teist korda suvel.Vastsündinud oravapoeg on tikutopsisuurune.Kaks esimest kuud toitub ta vaid emapiimast ja pesast välja ei tule
kohastunud eluga puuvõrades. Neil on haardkäpad ja teravad küünised ronimiseks ning osal ka haardsaba, mis talitleb puuokstest kinnihoidmisel nagu lisajalg. Puukängurud elavad troopilistes metsades, kus nad toituvad lehtedest ja viljadest. Neil on pikemad eesjäsemed ja lühemad tagajäsemed kui maa peal elavatel sugulastel. Koaalad Need sabatud kukkurloomad elavad Ida-Austraalia eukalüptisaludes. Eukalüptilehed pole kuigi toitvad, sellepärast puhkavad nad kuni 18 tundi ööpäevas oksaharude vahel, et energiat kokku hoida. Puutüvest kinnihoidmiseks on koaaladel tugevad teravate küünistega haardkäpad. Ronides tõmbavad nad oma tagajalgu järele väikeste hüpetega. Koaala pojaga Toitumine Eri kukkurloomaliigid söövad väga erinevat toitu. Paljud on taimtoidulised: nokiskuskused lakuvad õitest nektarit oma harjakujuliselt lõhestunud keeleotsaga, kängurud söövad aga rohtu ja teisi taimi. Segatoidulised kukkurloomad söövad vilju, putukaid, väikesi selgrootuid ning
Koaalad Koaalat nimetati vanasti kukkurkaruks. Ta on kukkurloom, kes kuulub kuskulaste sugukonda. Koaala elutseb Ida- Austraalia eukalüptimetsades puu otsas, pikkus 70- 80 cm, kaalub kuni 16 kg. Koaala on jässakas ja sabatu. Kukkur avaneb tal taha. Poegi on tal üks harvem kaks. Kui poeg on kukrust väljunud, umbes 9 kuu vanuselt, kannab ema teda seljas ning toidab piima ja erilise sooleeritisega. Eukalüptilehed pole kuigi toitvad, sellepärast puhkavad nad kuni 18 tundi ööpäevas oksaharude vahel, et energiat kokku hoida. Puutüvest kinnihoidmiseks on koaaladel tugevad teravate küünistega haardkäpad. Ronides tõmbavad nad oma tagajalgu järele väikeste hüpetega. Eri kukkurloomaliigid söövad väga erinevat toitu. Paljud on taimtoidulised: nokiskuskused lakuvad õitest nektarit oma harjakujuliselt lõhestunud keeleotsaga, kängurud söövad aga rohtu ja teisi taimi. Segatoidulised kukkurloomad söövad vilju, putukaid, väikesi selgrootuid ning korjuseid.
orav hästi kohastunud puu otsas elamiseks. Oravad on suurepärased akrobaadid, kes on võimelised raskusteta puudel ringi hüppama. See loom ronib parema meelega puude otsas, kui liigub maapinnal. Siit leiab ta toitu ja varju. Puu otsa ehitab ta ka pesa. Orava eelistatuim talvine toit on kuuse- ja männiseemned. Suvel ja sügisel on oraval toiduks peale puuseemnete veel marjad, seened, putukad, vahel ka linnumunad ja pojad. Talveks varub ta puuõõnsustesse ja oksaharude vahele pähkleid, tõrusid, seeni. Nendel aastatel, kui kuuskedel on hea käbisaak, võib ühel oravaperel olla korraga pesas ühe poja asemel 3-4 või rohkemgi järglast. Orav poegib kaks korda aastas. Esimest korda märtsis- aprillis, teist korda suvel. Vastsündinud oravapoeg on tikutopsi suurune. Orava pesa asub metsas tihti kuuse okste vahel. See on poolemeetrise läbimõõduga raagudest punutud kerakujuline ehits. Orav võib pesa teha ka puuõõnsusesse või linnu pesakasti.
Antud alad ei pruugi kattuda. Mäestikualadel võib tihti must-toonekure pesi leida kaljudelt. Eestis kaljusid pole ja meil pesitsevad must-toonekured puudel. Must-toonekured eelistavad inimtegevusest kaugel ja jogede läheduses asuvaid puistusid ning väldivad pesitsemist metsaservas. Pesa ehitab ta kas võrasse või meelsamini võra alla, kui on võimalik. Ta eelistab rajada pesa väljasirutuvale oksale, mitte oksaharude vahele. Selleks sobivad kõige paremini tammed, haavad ja männid. Must-toonekurg ei pesitse kunagi puu ladvas nagu valge-toonekurg. 5 Liigi ohustatus ja kaitse (ja/või ohjamise) vajadus ning liiki ohustavad tegurid Peamisteks ohuteguriteks must-toonekure arvukusele on elupaikade hävimine, mida põhjustavad metsamajandus, puuliikide osakaalu muutumine, lageraied, kuivendamine ja surnud puidu väljaviimine. Lisaks must-toonekurele võivad vanas metsas elada veel
Vananevale inimesele muutub pöialpoisi häälitsus kuuldamatuks ühe esimese häälena looduses, sest vanaduses kõrv nii kõrgeid helisid lihtsalt enam ei taba. Elatanud inimene ei kuuleks pöialpoisi laulu ka siis, kui see laulaks otse tema kõrva ääres. Pöialpoiss on meie looduses tavaline nii suvel kui ka talvel. Pesitseb pöialpoiss kõigis okas- ja segametsades. Pesa ehitab ta tavaliselt kuusele ja kinnitab selle allarippuva oksa tipuosas oksaharude vahele. Tavaliselt asub pesa üsna kõrgel, 4...17 m kõrgusel. Pesa on suhteliselt väike kerajas paksuseinaline ehitis. Lennuava asub ühel küljel. Kogu pesa on täiuslikult viimistletud ja jätab kunstipärase mulje. Pesas olevad munad on pruunikaspunased ja üks muna kaalub 0,7 grammi. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena
Selgnöör varustatakse raskuste ja ujukitega. Suuvaga allavoolu olvasse mõrda koguneb vahel selline hulk silmu, et nende kättesaamiseks tuleb püünis purustada. Tavaliselt piisab prundi äravõtmisest. Narva jõel on allpool kärestikke püütud silmu ka tõkkesilmadesse asetatud vitsmõrdadega. Kasutusel on olnud veelgi lihtsamaid püügivõtteid. Tundes silmude omapärast eluviisi ja harjumusi, lasti talvel läbi jääaugu jõepõhja kasevitsakimp. Silmud kogunesid oksaharude vahele ning imesid end okste külge. Nii sai neid koos vitsakimpudega jääle tõsta. Narva jõe kalurid peavad silmuliha angerjalihast maitsvamaks. 7. Seisevnoodad ehk kastmõrrad Peamine erinevus on, et need on pealt lahtise kastiga kerega.Tavaliselt on seisevnoodad mõrdadest suuremad ja kasutusel nn. masskala püügiks. Meil Läänemeres on peamiseks püügiobjektiks räim ja seda kudeajal. Püütakse ka Peipsi tinti. Põhimõttelisi erinevusi
Vananevale inimesele muutub pöialpoisi häälitsus kuuldamatuks ühe esimese häälena looduses, sest vanaduses kõrv nii kõrgeid helisid lihtsalt enam ei taba. Elatanud inimene ei kuuleks pöialpoisi laulu ka siis, kui see laulaks otse tema kõrva ääres. Pöialpoiss on meie looduses tavaline nii suvel kui ka talvel. Pesitseb pöialpoiss kõigis okas- ja segametsades. Pesa ehitab ta tavaliselt kuusele ja kinnitab selle allarippuva oksa tipuosas oksaharude vahele. Tavaliselt asub pesa üsna kõrgel, 4...17 m kõrgusel. Pesa on suhteliselt väike kerajas paksuseinaline ehitis. Lennuava asub ühel küljel. Kogu pesa on täiuslikult viimistletud ja jätab kunstipärase mulje. 12 Header and footer ; nimi Pesas olevad munad on pruunikaspunased ja üks muna kaalub 0,7 grammi. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Peale pesast lahkumist võivad pojad veel kauaks jääda pesa lähimasse ümbrusesse. Nurmkana
rohkem uusi küsimusi. 4 1.2. Orhidee elustiil Orhidee, tänu oma päritolule, on harjunud elama, kasvama ja paljunema erinevates tingimustes kui teised taimed, mis tõttu on seda liiki taime kasvatamine kordki keerulisem kui arvata võib. Tubased orhideed pärinevad enamasti troopilistest vihmametsadega piirkondadest, kus on püsivalt soe ning sademeterikas, kuid valgusvaene. Paljud orhideeliigid on roninud kasvama hiiglaslike puude kõrgemate oksaharude vahele. Sellist kannatlikku kasvuviisi tuleb matkida ka orhidee toas pidamise juures. Puuoksal kasvades on orhidee harjunud vähesega, leppides vaid puukoorel leiduvate toitainete ja ülemistelt võradelt alla pudenevate vihmapiiskadega. Kahe saju vahel jõuab orhidee kasvukoht tuule ja soojuse mõjul enamasti läbi kuivada. Seepärast on puuoksal kasvavate orhideede juured ja lehed vetthoidvalt paksenenud. (Orhidee tuleb... 2011)
puul pole kunagi olnudki suure mahuga juurekava. Et tulbastatud puu ega ka nudipuu ei leia pargimajan- duses kuigi laialdast kasutamist, ei peatuta siinkohal pikemalt nende kujundamisel ja majandamisel. 2.5.4. Õõnes puude majandamine Eespool on juba selgitatud mädanike tekkepõhjusi. Lagundajaseened sisenevad puusse tüve, okste ja juur- te mehaaniliste vigastuste kaudu ning põhjustavad sü- dame- ehk lülipuidumädanikku. Väga levinud on na- katumine oksaharude või konkurentlatvade rebendite kaudu, mille põhjustajaks on sageli oksa enda mass; ka tulbastamisega kaasneb südamemädanik. On ka väga agressiivseid seeni, mis suudavad siseneda ter- vesse puusse, tungides läbi peenikeste narmasjuurte koorest või vett ammutavatest juurekarvadest. Üheks selliseks ohtlikuks, mulla kaudu oma seeneniidistik- ku levitavaks seeneks on juurepess. Olenevalt tüübist võib juurepess nakatada nii okas- kui lehtpuid; na-
annaabi.ee 
