Okaspuud Okaspuud kuuluvad taimeriigis paljasseemnetaimede hõimkonda ja okaspuutaimede rühma. Nende seemned paiknevad paljalt käbisoomuste vahel. Okaspuud arenesid välja u 300 miljonit aastat tagasi karboni ajastul Triias ja vara Juuras. Nad on levinud üle Maa, välja arvatud Antarktikas. Puhtpuistuid moodustavad okaspuud parasvöötmes, boreaalsetes metsades, näiteks Euraasias ja Põhja-Ameerikas, kus on domineerivateks liikideks mänd, kuusk, nulg. Paljunemine Okaspuudel ei ole õisi ega vilju, vaid vastavalt emas- ja isaskäbid. Isaskäbide soomustel valmib
Tüvekeste kahjurid (putukad, kes närivad laikudena noorte tüvekeste koort, kaevandavad selles käike, imevad mahla. Nad elavad kas kogu oma elutsükli vältel või Erinevaid pahklestasid vähemalt mõnel oma arenguetapil puude koore all või puidus.): Harilik männikärsakas (Hylobius abietis), Väike-männikärsakas (H. pinastri), Kuuse- juureürask (Hylastes cunicularius, kahjustavad istutatud okaspuutaimede (eriti kuuse) Kuusel: Suur-pahktäi (Adelges (Sacciphantes) abietis) käbikujuline pahk võrse tüvekeste maapinnalähedast osa ja peajuurt), Männi-juureürask (Hylastes brunneus), alusel. Roheline pahktäi (Adelges viridis) käbikujuline pahk võrsel, täid rändavad Tähnikpihklane (Pissodes castaneus), Männi-koorelutikas (Aradus cinnamomeus) lehisele. Lehise-pahktäi (Adelges laricis) võrse tipus ümar pahk, avaneb suvel, täid
repellentidega. Suurt kahju männikutele võivad tekitada ka metsapõlengud, olles samas vajalikud männimetsade taastekkeks. Väga suurt kahju tekitab ka männikärsakas. Männikärsakad toituvad tüve koorest. Männikärsakad on tumepruunid, hallide ja kollakaid tähne moodustavate soomustega kaetud kõvakestalised 7-13 mm pikkused mardikad, kelle pea eesosa on välja venitatud pikaks kärsakuks. Männikärsakakahjustuste vältimiseks võib okaspuutaimede istutamise värskele raiestikule 2-3 aasta võrra edasi lükata või, kui võimalik, asendada see külviga, sest tõusmeid männikärsakad ei kahjusta. Männikärsakate püüdmiseks on kasutatud püüniskraave ja -auke, kuhu maapinnal ronivad mardikad sisse kukuvad. 10. Noorendikuks võib ümberarvestada sellise ala, mis vastab metsamajanduslikele nõutele. Noorendikuks loetakse ala, kus hektaril on vähemalt 1500 taime, 1,3 meetri kõrgust peapuuliiki ja keskmine rinnasdiameeter on 6 cm.
Kuuse kooreürask 5mm pikk, tumepruun kuni must. Lendlus mais-juunis. Haude rajamiseks eelistab 60-100 a vanuseid kuuski. Polügaamne. Talvituvad juba septembris, 1- 7cm sügavusel mullas, väike osa võib jääda ka koore alla. On üks ohtlikumaid vanemate ja keskealiste kuusemetsade kahjureid! Männikärsakad talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel. Mai keskpaigast juuni keskpaigani toimub eriti intensiivne lendlus, sel ajal toimub küpsussööm okaspuutaimede tüvekestel ja okstel. Haude rajab männikärsakas eelmise aasta kuuse- ja männikändude pindmistele juurtele. Põlvkond kahe aastane. Reeglina näritakse istutatud taimede (mänd, kuusk) koort, vanuses 2-6 aastat. Kärsakakahjustusi esineb vaid värsketel raiesmikel, siis seega tuleks hoiduda metsauuendamisest vahetult peale raiet. 2.3 Ulukikahjustused metsas 5
Suurt kahju männikutele võivad tekitada ka metsapõlengud, olles samas vajalikud männimetsade taastekkeks. Väga suurt kahju tekitab ka männikärsakas. Männikärsakad toituvad tüve koorest. Männikärsakad on tumepruunid, hallide ja kollakaid tähne moodustavate soomustega kaetud kõvakestalised 7-13 mm pikkused mardikad, kelle pea eesosa on välja venitatud pikaks kärsakuks. Männikärsakakahjustuste vältimiseks võib okaspuutaimede istutamise värskele raiestikule 2-3 aasta võrra edasi lükata või, kui võimalik, asendada see külviga, sest tõusmeid männikärsakad ei kahjusta. Männikärsakate püüdmiseks on kasutatud püüniskraave ja -auke, kuhu maapinnal ronivad mardikad sisse kukuvad. Ka püüniskoori (värskeid männikoore tükke), mis asetatakse mähapoolega allapoole ja vajutatakse mätta või kiviga vastu maad, võib edukalt männikärsakate püüdmiseks kasutada
alla. On üks kõige ohtlikumaid vanemate ja keskealiste kuusemetsade kahjureid! Männikärsakad Hylobius spp. kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas. Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel, kui öökülmi pole mõne päeva jooksul enam olnud. Eriti intensiivne on lendlus mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ja ennem munemist toimub nn. küpsussööm okaspuutaimede tüvekestel ja okstel, kus näritakse laikudena koort. Haude rajab männikärsakas eelmise aasta kuuse- ja männikändude pindmistele juurtele. Tõugud tekitavad kännujuurte koore alla sügavaid looklevaid käike, kus talvituvad ja nukkuvad. Põlvkond kaheaastane. Pärast lendlust asuvad taastussöömale, mille lõppedes saavad jällegi paljunemisvõimeliseks. Kahjustatud taimed jäävad kas kiratsema või hukkuvad, sõltuvalt kahjustuse ulatusest
Männikärsakad Hylobius spp. On kärsaklaste sugukonda kuuluvad mardikad. Eestis leidub 3 liiki: harilik-, suur- ja väike männikärsakas, neist kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas. Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel, kui öökülmi pole mõne päeva jooksul enam olnud. Eriti intensiivne on lendlus mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ja enne munemist toimub nn. küpsussööm okaspuutaimede tüvekestel ja okstel, kus näritakse laikudena koort. Haude rajab männikärsakas eelmise aasta kuuse- ja männikändude pindmistele juurtele. Nende puudumisel muneb ka vanematele kändudele, maas vedelevatele okaspuunottidele jne. Tõugud tekitavad kännujuurte koore alla sügavaid looklevaid käike, kus talvituvad ja nukkuvad. Põlvkond kaheaastane. Pärast lendlust asuvad taastussöömale, mille lõppedes saavad jällegi paljunemisvõimeliseks.
mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ning metsa liigilise koosseisu kujundamiseks samuti tormimurru ja tuuleheite puude ja ennem munemist (valgustusraie); koristamiseks juhul, kui pole otstarbekas teha 2) metsa väärtuse tõstmiseks, metsa tiheduse ja toimub nn. küpsussööm okaspuutaimede harvendusraiet (peamiselt vanemates, koosseisu reguleerimiseks ning lähitulevikus tüvekestel ja okstel, kus näritakse laikudena koort. väljalangevate puude puidu kasutamise valmivates puistutes, kus pole enam mõttekas
Männikärsakad Hylobius spp. On kärsaklaste sugukonda kuuluvad mardikad. Eestis leidub 3 liiki: harilik-, suur- ja väike männikärsakas, neist kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas. Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel, kui öökülmi pole mõne päeva jooksul enam olnud. eriti intensiivne on lendlus mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ja ennem munemist toimub nn. küpsussööm okaspuutaimede tüvekestel ja okstel, kus näritakse koort. Kahjustatud taimed jäävad kas kiratsema või hukkuvad, sõltuvalt kahjustuse ulatusest. Haude rajab männikärsakas eelmise aasta kuuse- ja männikändude pindmistele juurtele. Nende puudumisel muneb ka vanematele kändudele, maas vedelevatele okaspuunottidele jne. Reeglina näritakse istutatud taimede (mänd, kuusk) koort, vanuses 2-6 aastat. Looduslikku uuendust ja külvi teel tärganud taimi kahjustatakse
annaabi.ee 
