Aadlikud elasid linnustes, et kaitsta end rüüsteretkede ja omavaheliste konfliktide puhul. Need ehitati võimalikult raskesti vallutatavale mäetipule, ümbritseti vallikraaviga ja varustati toidutagavaraga. Kui hetkel sõda polnud, siis veetsid aadlid vabaaega turniiridel ja jahil, mis oli treeninguks ja ettevalmistuseks sõjale. Sageli lahutati meelt ka pidutsemisega. Turniiril sai aadel näidata oma oskusi ohutumal viisil, kui sõjas, sest turniiril sõditi nüride relvadega (odaotsal kolm tömpi haru). Kõige sagedamini peeti turniire ratsakahevõitlusi. Kuna odahoop oli küllaltki tugev kasutati tugevamaid kiivreid ja raudrüüsid. Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas. Kasutatavad relvad ja hoopide arv oli enne määratud. Hoope anti kordamööda ja pärast teatas kohtunik, kumma löögid olid paremad (ka gruppides ja ehtsate lahingu relvadega, aeg määratletud)
sõidetakse ennast või teisi sandiks või isegi surnuks. Siiski inimesed istuvad mitte kõige selgema peaga rooli taha ning sõidavad. Samuti sureb väga palju inimesi liigsesse alkoholi tarbimisse, seal hulgas ka noori alaealisi, kes proovimise pärast ning liiga palju juues võivad alkoholimürgituse saada. Enamus surmi põhjustab siiski alkoholism vanematel ja täiskasvanud inimestel. Inimesed joovad väga erinevatel põhjustel. Enamasti ja tavaliselt, sellel kõige ohutumal viisil, juuakse mõõdukalt millegi tähistamiseks pidulikkudel sündmustel, et meelt lahutada. Veidi ekstreemsem tähistamine toimub noorte poolt, kes tarbivad alkoholi palju rohkem, kui peaks ning paljud lõpetavad WC-s või kuskil pilditult. Üks suur tarbijaskond on kindlasti kodutud ning muud masendusesse langenud inimesed, kes vajavad alkoholi, et hakkama saada oma murdedega. Alkoholist on Eestis suhteliselt suur probleem. Seda hakkavad tarbima
TURNIIRID. Aadlite ühiskondlik funktsioon oli sõdimine. Sõjakäik tähendas neile kõrghetke nii said nad näidata oma vaprust, koguda kuulsust ja au. Rahuajal pidasid nad turniire ja käisid jahil (nende harrastusi peeti harimatute ülikute tooreks meelelahutuseks). Kuid nii turniir, kui ka jaht täitsid üht põhilist ülesannet treenida ja valmistuda sõjaks. Meelt lahutati ka pidustustega. Turniiril sai aadel näidata oma oskusi ohutumal viisil, kui sõjas, sest turniiril sõditi nüride relvadega (odaotsal kolm tömpi haru). Kuid sellest hoolimata oli palju õnnetuid surmajuhtumeid. Kõige sagedamini peeti turniire ratsakahevõitlusi (algul lihtsalt, 15 saj. puubarjäär). Kuna odahoop oli küllaltki tugev kasutati tugevamaid kiivreid ja raudrüüsid. Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas. Kasutatavad relvad ja hoopide arv oli enne määratud
Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine. Sõjakäik tähendas aadlikule kõrghetke võimalust näidata om vaprust ning koguda au ja kuulsust. Koguaeg aga polnud sõda ning tuli leida ka muud tegevust. Rahuajal pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil. Tihti võis näha aadlike poolt julma ja karmi käitumist, kuid tuleb arvesse võtta, et jahil käik oli ettevalmistus ja treening sõjaks. Turniiril sai aadlik oma sõjavõimeid demonstreerida ohutumal moel. Tavaliselt võideldi turniiridel nüride relvadega, näiteks odaotstel oli kolm lühikest tömpi haru. Hoolimata nüridest relvadest esines ikkagi ka surmajuhtumeid. Turniiril võideldi mitmeti ja harilkult peeti ratsakahevõitlust aadlikus ratsutasid hobustel ning mänu võitis see, kes vastase ennem hobuse seljast maha tõukas. 15.sajandil võeti kasutusele puubarjäär ja üks rüütel ratsutas ühel, teine teisel pool barjääri ning kuna odahoop oli küllaltki tugev, kasutati ka
7 4.TURNIIRID Aadlite ühiskondlik funktsioon oli sõdimine. Sõjakäik tähendas neile kõrghetke nii said nad näidata oma vaprust, koguda kuulsust ja au. Rahuajal pidasid nad turniire ja käisid jahil (nende harrastusi peeti harimatute ülikute tooreks meelelahutuseks). Kuid nii turniir, kui ka jaht täitsid üht põhilist ülesannet treenida ja valmistuda sõjaks. Meelt lahutati ka pidustustega. Turniiril sai aadel näidata oma oskusi ohutumal viisil, kui sõjas, sest turniiril sõditi nüride relvadega (odaotsal kolm tömpi haru). Kuid sellest hoolimata oli palju õnnetuid surmajuhtumeid. Kõige sagedamini peeti turniire ratsakahevõitlusi (algul lihtsalt, 15 saj. puubarjäär). Kuna odahoop oli küllaltki tugev kasutati tugevamaid kiivreid ja raudrüüsid. Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas. Kasutatavad relvad ja hoopide arv oli enne määratud
Rüütli armastus pidi olema tugev ja vastupidav, elama üle pikka lahusolekut. Sageli pidi rüütel tõestama oma ustavust ja ütlema teistele daamidele ära. 16) Millised rüütlite meelelahutused olid seotud sõjalise treeninguga? Rüütliturniirid, kus rüütlid võistlesid omavahel. Turniiril võideldi mitmel eri viisil, kõige sagedamini peeti ratsakahevõitlust. Turniiril sai aadlik oma sõjamehevõimeid näidata ohutumal viisil, kui seda oli sõjakäik. tavaliselt võideldi nüride relvadega, sellest hoolimata polnud võitlus päris ohutu. Turniir ei kujutanud endast vaid sportlikku üritust, vaid pidustusi. Oluline roll oli daamidel, kellel noored rüütlid said oma mehisuse näidata. 17) Milles avaldus kiriku juhtiv roll keskaja kultuuris? Kirik oli keskajal kõige tähtsam nii inimeste kui riikide elus. Inimesed püüdsid olla jumalakuulelikud ja mitte patustada ning käisid kirikutes
demonstreerida oma vaprust ning koguda kuulsust ja au. Sõdimine polnud aga pidev tegevus ning enamik aega tuli sisustada teistmoodi. Rahuajal pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil. Tihti on nendes harrastustes nähtud harimatute ülikute toorest meelelahutust. Tuleb aga arvestada, et nii turniir kui ka jaht täitsid mõlemad põhiliselt üht ülesannet see oli treening ja ettevalmistus sõjaks. Meelt lahutati sageli ka pidutsemisega. Turniiril sai aadlik oma sõjamehevõimeid näidata ohutumal vsiisil, kui seda oli sõjakäik. Tavaliselt võideldi turniiril nüride relvadega, näiteks odaotstel oli kolm lühikest tömpi haru. Sellest hoolimata polnud võitlus päris ohutu ja õnnetuid surmajuhtumeid esines turniiridel üsna tihti. Turniiril võideldi mitmel eri viisil, kõige sagedamini peeti ratsakahevõitlust. Varasemal ajal tormasid kaks rüütlit hobustel lihtsalt vastamisi ja üritasid odadega teineteist sadulast maha tõugata. 15
ka arkebusiirid. 9.Turniirid Aadlite ühiskondlik funktsioon oli sõdimine. Sõjakäik tähendas neile kõrghetke nii said nad näidata oma vaprust, koguda kuulsust ja au. Rahuajal pidasid nad turniire ja käisid jahil (nende harrastusi peeti harimatute ülikute tooreks meelelahutuseks). Kuid nii turniir, kui ka jaht täitsid üht põhilist ülesannet treenida ja valmistuda sõjaks. Meelt lahutati ka pidustustega. Turniiril sai aadel näidata oma oskusi ohutumal viisil, kui sõjas, sest turniiril sõditi nüride relvadega (odaotsal kolm tömpi haru). Kuid sellest hoolimata oli palju õnnetuid surmajuhtumeid. Kõige sagedamini peeti turniire ratsakahevõitlusi (algul lihtsalt, 15 saj. puubarjäär). Kuna odahoop oli küllaltki tugev kasutati tugevamaid kiivreid ja raudrüüsid. Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas. Kasutatavad relvad ja hoopide arv oli enne määratud
Rüütli armastus pidi olema tugev ja vastupidav, elama üle pikka lahusolekut. Sageli pidi rüütel tõestama oma ustavust ja ütlema teistele daamidele ära. 16) Millised rüütlite meelelahutused olid seotud sõjalise treeninguga? Rüütliturniirid, kus rüütlid võistlesid omavahel. Turniiril võideldi mitmel eri viisil, kõige sagedamini peeti ratsakahevõitlust. Turniiril sai aadlik oma sõjamehevõimeid näidata ohutumal viisil, kui seda oli sõjakäik. tavaliselt võideldi nüride relvadega, sellest hoolimata polnud võitlus päris ohutu. Turniir ei kujutanud endast vaid sportlikku üritust, vaid pidustusi. Oluline roll oli daamidel, kellel noored rüütlid said oma mehisuse näidata. 17) Milles avaldus kiriku juhtiv roll keskaja kultuuris? Kirik oli keskajal kõige tähtsam nii inimeste kui riikide elus. Inimesed püüdsid olla jumalakuulelikud ja mitte patustada ning käisid kirikutes
kaheks suuremaks osaks kõrgaadel ja alamaadel.Kõrgaadlisse eesotda kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hersogid, parunid ja krahvid, alamaadlisse põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest - ministeriaalidest. Aadli ühiskondlik funktsioon oli sõdimine, aga alati ei toimunud sõdasid ja treeninguid vajati ka rahuajal. Selleks korraldati erinevaid turniire ja käidi koos jahil. Turniiril sai aadlik oma sõjamehevõimeid näidata ohutumal viisid, kui seda oli sõjakäik. Tavaliselt võideldi turniiridel ka nüride relvadega. Sellest hoolimata juhtus turniiridel tihedasti ka surmaga lõppenud õnnetusi. Turniiril võideldi mitmel eri viisil. Kõige populaarsem oli rasakahevõitlus, kus kaks rüütlit tormasid hobustel üksteisele pikkade odadega otsa ja üritasid üksteist maha lükata. Peale selle toimusid veel kahevõitlused ja grupivõistlused, kus olid tavaliselt ette määratud
kiiremini määrata päästetegevusi oma meeskonnale. Autori arvates päästetegevus peab algama sellest, et PTJ vastavalt olukorrale määrab esimisese suitsusukeldujate lüli sisenemisteed. Kuna meeskond on juba eelnevalt tutvunud sisenemisteega kohalesõidu ajal, nemad saavad kiiremini ja julgemalt siseneda hoonesse. E. Põld oma lõputöös märgib selle kohta: "Enamustes olukordades on parim tee sisenemiseks trepikoda, mis võimaldab päästjate paaril kõige kiiremal ja ohutumal viisil läheneda võimalikele kannatanutele, kuna ei pea kasutama redeleid ja tõstukmehhanisme, mille paigaldamine nõuab lisaaega ja –ressurssi". (Põld 2013:21) 9 Autor arvab, et PTJ sisenemistee määramisel peab paralleelselt arvestama kõikide ohtudega ja leidma nii palju kui võimalik informatsiooni võimalikest ohtudest. Näiteks, kui leitakse, et
annaabi.ee 
