Ohmi seadus (0)

Ohmi seadused on saanud oma nime nende avastaja , tuntud saksa füüsiku Georg Simon Ohmi(1789-1854) järgi. See teadlane avastas voolutugevuse, pinge ja takistuse vahelise sõltuvuse vooluringi osas ning samuti need sõltuvused kogu suletud vooluringis. Lisaks sellele tegeles G.S Ohm ainete eritakistustega ning suutis kindalaks määrata seosed juhi mõõtmte ja juhi elektritakistuse vahel. Tema järgi  on saanud takistuse mõõtühik nime “oom”. Järeldusele pinge ja voolutugevuse võrdelisuse kohta jõudis 1862 aastal oma katsete tulemusi üldistades. Nende katsete tegemine nõudis suurt osavust. Ohmil polnud ei volti-ega ampermeetrit. Pinget mõõtis ta elektromeetriga ja voolutugevust magnetnõela pöördumise põhjal vooluga juhtme läheduses.
Ohm avastas voolutugevuse sõltuvuse pingest vooluringi osas ja voolutugevuse seaduse kogu suletud vooluringis. Seejuures tuli tal ületada suuri raskusi. Ta konstrueeris ise tundliku mõõteriista voolutugevuse mõõtmiseks. Pingeallikana kasutas Ohm termopaari. Termopaari pinge muutmiseks muutis ta jootekohtade temperatuuride vahet. Ohm leidis ka juhi takistuse sõltuvuse juhi pikkusest ja ristlõike pindalast.
Jadaühendus e. jadalülitus on elektriahela elementide ühendusviis, mille puhul kõik elemendid on ühendatud vooluahelasse järjestikku. Ahela katkemisel katkeb vool kõigis elementides.
Kõiki vooluringi elemente läbib ühe ja sama väärtusega voolutugevus .
I = I1 = I2 = ... = In
Jadaühenduses on ahela kogutakistus võrdne kõigi elementide takistuste summaga .
R = R1 + R2 + ... Rn
Ohmi seadus vooluringi osa kohta.
Ohm seadus määrab kindlaks pinge U, voolutugevuse I ja takistuse R vahelise seose:
Kusjuures mõõtühikuteks on: Voolutugevus – amper (A pinge – volt (V); takistus – oom (Ω).
Ohmi seadust käsitledes tuleb välja et alalisvooluringis paikneva juhi otstele on rakendatud pinge. Pinge ongi töö, mida teevad elektrijõud ühikulise laengu nihutamisel ühest punktist teise.