Oendushetk fenomenoloogia (0)

Fenomenoloogiline lähenemine „õendushetkele“ 1) Kuidas aitab fenomenoloogia mõista „õendushetke”?
Fenomenoloogia   aitab   õendusprotsessis   märgata   ning   aimata   sügavalt   intuitiivselt   tajutavaid
vajadusi - mida patsient kogeb, tunneb (hirm, teadmatus, üksindus, kõhklus jt). Vajadusi, millest
patsient ei räägi, mida ta ei palu ja mida standardne õendusprotsess justkui "kirjade" järgi ei peakski
sisaldama. Seda võiks kirjeldada kui sügavalt inimlikku (samas ka kaastundlikku) suhtumist igasse
patsienti kui indiviidi.
2) Mis iseloomustab „õendushetke”? Tooge näiteid.
Õendushetkes   saab   olla   midagi   hoopis   enamat   kui   lihtsalt   hooldamine,   toimingute   tegemine,
ravimine ja elus hoidmine. Vahel on oluline märgata ka patsiendi teisi vajadusi - olla tema jaoks
olemas ka emotsionaalses plaanis ("Sometimes nursing is not so much a kind of doing but a kind of
being: being present in a moment of crisis and need").
Patsiendi jaoks, kes ärkab peale tõsist terviseriket kõnelemisvõimetuna haiglas, on õde see, kes saab
teda temaga toimuvaga kurssi viia, rahustada, lohutada, pakkuda "kohalolemist", kindlustunnet.
Ebameeldivate, valusate protseduuride korral, mida õde peab õendusprotsessis patsiendiga tegema,
on väga oluline just see, kui õde kirjeldab, mida ning milleks ta teeb, samuti kuidas patsient ise
saaks kaasa aidata, et protseduur mööduks tema jaoks võimalikult mugavalt ning kiirelt.
3) Miks on „õendushetk” oluline?
Õendushetk on oluline osa patsiendi tervenemise juures. Jättes kõrvale kogu meditsiinilise abi ning
ravi, mida õde patsiendi tervise heaks teeb, siis väga suur osa tervenemise protsessis on ka just
sellel intuitiivselt tajutaval inimlikul lähenemisel, märkamisel. Tervenemise protsessis ei ole oluline
mitte   ainult   inimese   haige   vaid   inimene   tervikuna   koos   kõigi   oma   emotsioonide,   hirmude,
üksinduse ja kõhklustega.