Noor-Eesti (3)

Millised olid nooreestlaste taotlused, vahekord varasema eesti kirjandusega ja saavutused ?
Elus on ikka nii, et kui millelegi väga vastu seistakse, leidub ka neid, kes seda enam edasi püüdlevad ja oma tahtmist ellu viia üritavad. Aastad 1905-1917 ei soosinud eesti kirjanduse arengut sugugi , pigem takistasid seda. Siiski arenes kultuurielu neil aastatel jõudsalt, mille eest võlgneme suuresti tänu “Noor-Eesti” rühmitusele. Millised olid nende eesmärgid ja suhted vanema eesti kirjandusega, ning mida nad saavutasid ?
Ühiskonnas levis palju rahvuslikku pessimism, mida Gustav Suits “Noor-Eesti” esimest albumit sissejuhatavas artiklis ületama kutsub, nimetades teotahet ja sallivat hoiakut edasiviivaks. “Enam kultuuri! See olgu kõigi vabastavate ideede elemendiks . See tõstab ja kannab olude madalusest, kitsusest. Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”on Suits öelnud. Nooreestlased kutsusid inimesi üles kodusest algelisusest vabanema ja tulevikku uskuma. Eesmärgiks sai kultuurielu olukorda põhjalikult muuta.
Kuna noored olid ise alles arenemisjärgus, muutusid aja jooksul ka nende vaated. Kolmanda albumi esteetiline maksimalism jahmatas avalikkust. Tuglas arvustas halastamatu teravusega Vilde ja Peterson -Särgva loomingut, pidades nende realism aegunuks. Leevenduseks möönis siiski, et neid kaht maksab vähemalt arvustadagi. Kirjanduse ainsa mõõdupuuna käsitati kunstilist täiuslikkust, puhast ilu. Varem rahvahulki erutavate probleemide asemel tõstsid nooreestlased imetletavaks inimese individuaalsuse. Seda ilmestab näiteks Randvere esseenovell “Ruth”.
“Noor-Eesti” oli ennekõike küll kirjanduslik rühmitus ,kuid taotles laiemaid kultuurilisi eesmärke. Nooreestlased andsid kunstnikele tegutsemis- ja esinemisvõimalusi, saades omakorda toetust nende töödelt.
“Noor-Eesti” rühmituse liige Johannes Aavik tõdes, et eesti kirjakeele sõnavara on kesine ja tegi ettepaneku seda täiendada murdeist võetud sõnadega, laenata võõrkeeltest ning kasutada võõrsõnu. Nii tõusis Noor-Eesti üheks tegevusvaldkonnaks ka keeleuuendus. Aavik rõhutas vajadust puhastada eesti keel saksa mõjudest.
“Noor-Eesti” rühmituse ja sellega seotud autorite looming vastandus hilisemas arengujärgus teravalt ülejäänud eesti kirjandusele. See väljendus kõige selgemini Noor-Eesti kolmandas albumis (1909).Mitmed kirjanikud said kriitika osaliseks ja nende luulet peeti kunstiliselt vähenõutuks ning ebaühtlaseks. Siiski ei taunitud kõigi varasemate kirjanike töid.Näiteks avastasid ja tõstsid nooreestlased klassikaväärsena esile Kr.J. Petersoni luule, mis kaua unustuses olnud oli. Teiseks meelislüürikuks oli J.Liiv, kelle eest hoolitsesid nad juba enne rühmituse loomist. Ilmuma hakkas sotsiaalseid ebasuhteid arvustavat ja psühholoogiliselt tundlikumat kirjandust, mis oli vormilt viimistletum ja mille nurgakiviks oli estetism . Nooreestlaste looming esindas uusromantismi, mis erines vanaromantismist eelkõige keerulisema maailmapildi ja modernsema väljendusviisi poolest. Imetletavaks tõsteti üksikinimese iseseisvus . Näiteks Oksa luuletused ja prantsuse luule tõlked tundusid alalehoidlikule lugejatele siivutud . Nooreestlaste teosed olidki suunatud haritud lugejaskonnale, keda tol ajal Eestis paraku hõredalt oli. Kokkuvõttes vastandus Noor-Eesti tegevus teravalt varasemale kirjandusele ja see tekitas palju poleemikat.
Kuigi rühmituse aegu avaldatud ilukirjanduslik looming pole ulatuslik, on neil suur kaal ja Suitsu ning Ridala esimesed luulekogud on jäänud püsima klassikutena. Nooreestlaste esitletud autoritest kujunes välja viljakaid värsimeistreid. Väga tähtsaks saavutuseks on Kr.J.Petersoni luule hindamine ja Liivi loomingu kogumine. Nooreestlaste loomingus saavutati kõrge kunstilisus ja viimistletud keel ning stiil. Aaviku keeleuuneduslik töö tõi endaga kaasa uut kirjanduslikku sõnavara. Alates “Noor-Eestist” võib kõneleda asjatundlikust kriitikast, mille kindlasti saavutuste hulka märkida võib. Üldiselt edendas rühmitus kirjastamiskultuuri ja kunstielu. Nende tegevuse toimel avardusid ka kirjanduslikud kontaktid. Kui varem oli eesti kirjandus peamiselt mõjutusi saanud saksa ja vene kirjandusest, siis nüüd süvendus huvi eeskätt prantsuse, skandinaavia ja some kirjanduse vastu. Eelkõige nende modernistlikele suundumustele.
Et “Noor-Eesti” pärand on vaidlusobjektiks olnud ka 40. Ja 50. Aastatel, võime tõdeda, et rühmituse tegevus oli kirjandus- ja kultuurielus tähendusrikas. Kuigi esines liiasust ja vastuolusid, viidi tervikuna eesti kirjandus kõrgemale tasemele ja loodi pind edasiseks arenguks.