suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne Karl Robert Kroon 10c
Gregoriuse laul - laulmisviis roomakatoliku jumalateenistusel : ühehäälne, saateta, vaba meetrumiga, lähtub loomuliku kõne rütmist, levis suuliselt Neima - Noodimärk, mis tähistas 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Guido Arezzost Muusikateoreetik 11.saj-l. Võttis kasutusele kompaktse joonte süsteemi, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. Joonte arv sõltus otstarbest. Muusikaline tsükkel MISSA - on üks lääne kirikumuusika põhivorme. Koosneb missa ordinaariumi osadest Missa proopriumi ja ordinaariumi (üldiselt,pole vaja nimetada) I Kyrie eleison - Issand, halasta II Gloria in excelsis Deo - au (Au olguJumalale kõrges) III Credo in unum Deum- usun (Mina usun ainsasse Jumalasse) IV Sanctus/Benedictus -Püha/Kiidetud olgu V Agnus dei - Jumalatall
Tänapäeval kasutatakse seda mõistet igasuguse peale 1945. aastat loodud modernistliku muusika kohta, mis ei ole defineeritav kui eksperimentaalne muusika, kuigi mõnikord nähakse avangardmuusikana ka atonaalset eksperimentaalset muusikat 6) Seleta lahti, mida tähendab "ettevalmistatud ehk prepareeritud klaver"? Keelte vahele asetati erinevaid esemeid nt kruvisid ja naelu 7) Mis on aleatoorika? Juhuslikkuse muusika. a)nagu "täringimäng"-visati noodijoontele tinti ja nii loodigi muusikat. b) muusika on valmis aga esitamis järjekord on juhuslik. 8) Seleta lahti performance'i ja happening'i erinevus. Perfomance- siis kui etendus on enam-vähem ette valmistatud Happening- improviseeritud muusika, mis hõlmab ühteaegu kujutava kunsti, muusika, sõnakunsti ja kehaplastika elemente 9) Mis on serialism ja kes tõi selle muusikasse? Pierre Boulez . Arenes välja dodekafooniast (on 12-helirida,kus teose aluseks on 12 heliline rida e seeria). Väga
Laulis munkade koor. 13.sajand kui tekkis gooti stiil tekkisid piibliteemalised vitraazid. Muusika oli ühehäälne ja ilma saateta.Ühehäälseid vaimulikke koorilaule nimetati gregdibaanideks. Puudus dünaamika. 3 kirikumuusika edendajat: 1) Gregorius 1. Koostas goraali viiside kogumiku asutas esimese laulukoori. 2)Ambrosius- mõtles välja 4 helistikku . DEFG 3) Munk Arezzo-võttis kasutusele 4 noodijoont- Hakkas märkima noote noodijoontele ja nende vahele. Mitmehäälne muusika Pärit on mitmehäälne muusika 17nendast sajandist. Hakati kasutama orelit. Oli 2 häälne. Alguses lauldi nii et ülemiseks hääleks oli gregoriuse koraal ja alumiseks koraaliga samas rütmis liikuv viis. Hiljem oli ülemiseks hääleks oma maa keeles olev koor ja alumiseks gregoriuse koraal. Tekkis uus laul motett- See oli polüfoonia aluseks. Polüfoonia lihtsaim laul on kaanon. Renessanss See sai alguse 14 sajand. Kõrgperioodiks oli 16-17 sajand
- 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. 2) Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA- noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. 3) 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. 4) Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. 11. Neuma areng keskajal- 8-9.sajandil kirjutati sõnade kohale
suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Mitmehäälsuse kujunemine Mitmehäälsuse teke on seotud (kiriku)kooridega
Introitus esimene avalaul Ite, Missa Est Minge, missa on lõppenud Noodikirja kujunemine: Neuma- on noodikirja märgid, mida kasutati keskajal gregooriuse koraali meloodia märkimiseks, kirjutati teksti kohale, hiljem noodijoonele 8.saj Esimene noodijoon tuli kasutusele 10.saj., see oli punane. 11.sajandil jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus kompakne noodijoonte süsteem, millele pani aluse Guido Arezzo-> neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed 12.saj ilmusid neumanootidele kandilised noodipead e vandraatneumad; täpsed helikõrgused 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne.
Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne.
Noodimärkidena olid kasutusel neumad tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Noodikirja areng 1. Millal tekkis vajadus ühtse noodikirja järele ja miks? 8. sajandil, kui olid kujunenud suurriigid ning tekste ja meloodiaid oli nii määratult palju, et inimestel ei olnud võimalik neid ilma kõrvalise abita mäletada. 2. Koosta noodikirja arengust lühiülevaade. 8.-9. sajand noodimärkidena kasutati neumasid. 10. sajand prooviti märkida üles helikõrgusi. 11. sajand noodijoontele kirjutati ikka neumasid. Kompaktne noodistsüsteem. 12. sajand neumadele ilmusid kandilised noodipead. 13. sajand rütmika: iga noot ja paus sai kindla vältuse. Liturgiline drama liturgiline draama keskaegne draamazanr. Gregoriuse koraali laiendustest kujunenud piibliteemalised dialoogid, mis olid poeetilised ja mida lauldi ettekandes. müsteerium piibliaineline etendus keskajast, kus vahelduvad kõnes esitatud osad muusikas esitatud osadega. Keskaegne ilmalik laul 1
Neumasid nimetati ka hironoomilisteks, s.t., et dirigent juhtis meloodia kulgu käemärkide abil. Algsed neumad kirjutati teksti kohale ning ei anna mingit ettekujutust helikõrgustest, üles märgiti vaid viisi liikumise suund. Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi muusikakultuuri algust, laguneb muusika ja teksti algne ühtsus, algab muusika kui kunsti iseseisvumine. 10.saj. Hakati katsetama helikõrguste täpsemat üleskirjutamist. Selleks kirjutati neumasid noodijoontele, esialgu kõikus noodijoonte arv 2-st 10-ni. 11.saj. Uue, tänapäevase joontesüsteemi, kus helikõrgusi tähistavad nii jooned kui vahed, leiutajaks peetakse Arezzost pärit muusikateoreetikut Guido Arezzost. Temal oli 4 joont, iga joon ja vahe asusid üksteisest tertsi kaugusel. F-joon punane ja c-joon kollane. Guido arendas edasi ka noodilugemist, võttes kasutusele silpnimede süsteemi, mis on tuletatud lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni esimese salmi esimestest silpidest
rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Keskaegsed neumad Helilaadid keskaegses muusikas
meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. · Ilmalik muusika, rüütlipoeesia ja rüütlilaulikud
Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned. 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. Rüütlimuusika oli oluline osa keskaja ilmalikust muusikast
annaabi.ee 
